Anna-Marija Adomaitytė

Anna-Marija Adomaitytė (sündinud 16. mail 1995) on Leedu koreograaf ja tantsija.

Intervjuud

Sotsiaalsed teemad, iseäranis ühiskondlik vägivald, on minu tööde peamine huvi ja fookus. Samas on ruumi ja aja vahelised suhted, kehalised reaktsioonid eri teemadele, millega ma tegelen, ka koreograafia kesksed elemendid üldisemalt. Nii et minu jaoks on see kõik omavahel väga seotud.
Ma usun, et kunst tegeleb maailma representatsioonidega. Ning sel põhjusel on tantsukunst, nagu ka kõik muud kunstivormid üleüldiselt, minu arvates poliitiline. Need kujutlused ja kujutluspildid, mida tantsus ja laval luuakse, on ühtlasi meid ümbritseva maailma peegeldused. Lavastused tõukavad tagant kollektiivset mõtlemist ja ühist arutlemist ka publikus. Ja loodetavasti viib sedasorti kollektiivsus ja ühine mõte ka meie ühiskonda vähehaaval edasi.
Ma kasutan füüsilist pingutust ja kordusi, et jõuda hetkeni, kus keha hakkab vastu nendele tingimustele, kuhu ta on asetatud. Selline lähenemine koreograafilisele materjalile on suur väljakutse, aga seal leidub tõesti ka momente, mida võib nimetada loominguliseks mänguks.
Uurimistöö lavastuse "workpiece" ettevalmistamiseks algas pärast mu enda kogemust McDonald'sis töötades. Töötamisele tuntud kiirtoiduketis järgnesid intervjuud teiste kiirtoidusektoris töötavate inimestega. Tegelesin eelkõige sellega, kuidas aeg, pidev automaatne ja füüsiline töö, ühiskondlik surve ning töökeskkonna stress ja halvad tingimused keha mõjutavad. Samuti sellega, kuidas töötingimused ja igapäevane füüsiline pingutus viib kehalise võõrandumiseni ja ka unistamiseni.

Ma otsisin selles lavastusprotsessis niinimetatud vabatahtliku teenimise seisundit – sellist suhet, kus inimese keha on korraga nii rõhuja kui ka rõhutav. Just pingutus aitas mul sättida ja häälestada oma keha sellisel viisil, et üldse sellise vastuolulise seisundini jõuda.

Ma arvan, et meie argised ja igapäevased liigutused on ühiskondlikult õpitud ja omandatud, sest neid mõjutab keskkond, kus me elame, ning ka meile eelnenud põlvkondade minevik.
Keha mäletab. Ja kui me sellele tähelepanu pöörame, suudame ehk ka endalt maha heita või loodetavasti ajas isegi lammutada mõned automatismid, surved, hirmud, mis tulenevad minevikust. Ma ise leian, et eelkõige peaksime kiiresti lahti ütlema homofoobsetest, seksistlikest, patriarhaalsetest, rassistlikest ja igatepidi ekspluateerivatest suhetest, mis siiani meie kehade vahel eksisteerivad. Seda selleks, et kujutleda ja taasleiutada oma tulevikku.
Usun, et see, mis iga keha jaoks toimib, on sügavalt isiklik. Soovin lihtsalt, et väärtustaksime ja pööraksime rohkem tähelepanu kaasatusele, mitmekesisusele, üksteise kuulamisele ja hoidmisele.
- Anna-Marija Adomaitytė, intervjuu: Iiris Viirpalu, "Töö orjastab meie keha", Postimees, 17. mai 2022

Püüan oma teema suhtes aus olla ja seda ausalt kujutada. Alguses pole vormil või meediumil vahet, see tuleb hiljem. Ma tõesti proovin endalt kõigepealt küsida, mis see on, millest ja miks ma rääkida tahan. Kõik performatiivsed elemendid tulevad pärast seda. Ma ei uuri kunagi mõnda kindlat esteetikat või lihtsalt liikumist, see on alati mõni teema, millest mul on vaja rääkida. Sealt algab kõik muu.
Ma olen täheldanud, et tegelen vägivalla küsimusega. Aga mitte otsese füüsilise, vaid rohkem ühiskonnas ja sotsiaalsetes normides leiduva vägivallaga, nagu kõik need väikesed asjad, mida oleme õppinud või mida teeme, mis on meie ühiskonna süsteemis ja mis on vägivaldsed. Mu esimene töö rääkis vägivallast töökeskkonnas, teine rohkem patriarhaalsest kontseptsioonist ja sealsest kehadesse kinnistunud vägivallast ning küsitles, kas teineteise kujutamises, näiteks soo seisukohalt, on vägivalda. Seega ma ütleks, et see on rohkem sotsiaalne vägivald, millega ma tegelen.
Ma olin tudeng Šveitsis, kus on väga kallis elada. Ja Leedust tulnuna oli kontrast eriti suur, seega pidin osalise tööajaga töötama. Ma ei osanud siis veel prantsuse keelt ning McDonald's oli koht, kuhu sai minna keelt oskamata. Töötasin seal aasta aega, kuigi "workpiece" tuli hiljem, sest pidin teemat natuke seedima. Aga sealt tuli igal juhul soov rääkida ja kuna toetusin oma töökogemusele, siis seepärast ka soolo. Hiljem vestlesin ka teiste töötajatega natuke, et mitte ainult oma kogemusele toetuda. Uurisin, kuidas nad end selles asutuses tundsid ja palju muud, kuigi samal ajal oli ikkagi oluline, et see kogemus käiks läbi mu enda keha. Samas jäädes avatuks mõistma teiste kogemusi – nendega rääkimine oli suureks abiks.
Ma tõesti proovin pikalt uurida, et oma teemat mõista, ja samal ajal nii analüütiline kui intuitiivne olla. On faase, kus on väga pikk uurimistöö oluline, ja samal ajal on mõned valikud, eriti grupiga töötades, millele proovin inimlikult ja intuitiivselt läheneda, toetudes grupi loomingulistele teadmistele.
See on minuga kaks korda juhtunud, kui olen tundnud, et okei, ma tahan sellel teemal lavastuse teha. Seega on see väga haruldane, aga kui see juhtub, siis ma tunnen, et olen selles kindel ja pean selle teema juurde jääma. Asi pole lavastuses, vaid teemas. Sest teemat ennast ma ei küsitle. Küll aga seda, kuidas teemat esitleda ja mis see olema saab. Aga minu jaoks on asi tõesti teemas, mõnega haakun ja mõnega mitte.
Mind huvitas, mida produktiivsus kehaga teeb, aga rohkem avatud viisil. Alates millestki konkreetsest, näiteks keskkonnast, mida ma teadsin või võisin kogeda, kuni üldisema küsimuseni tööst ja sellest, mida see kehaga teeb. Nii et see tegeleb sotsiaalselt ühe spetsiifilise keskkonnaga, aga "workpiece" läheb sealt minu jaoks natuke kaugemale. Kuna sõnumiga, et lihttöö on halb, väärkohtlev ja ekspluateerib töötajaid, nõustub minu publik lavastuse esimesest minutist, siis oli mu soov järele uurida, kuidas keha sellesse suhtub ja mis seisus ta on. Mitte öelda, et see on halb või et see on miski, mida ma kritiseerin. Sest me kritiseerime nagunii, aga minu jaoks oli asi rohkem kehas ja selle keha seisundis, mis elab kapitalistlikus rütmis, tehes asju üliproduktiivsel viisil. Selline lihttöö peaaegu et tarbib meie keha. Lisaks veel küsimused väsimusest ja vastupidavusest, mida proovisin uurida. Aga tõesti eelkõige keha seisundi kaudu ja mitte nii, et vaadake, see töö on halb.
Tekkisid väikesed harjumused, mida mul enne polnud ja kus tundsin end väga anonüümselt. Näiteks automaatne kõne, pidime ütlema "tere," "aitäh" ja "siin on teie tellimus". Ja need sõnad tulevad ootamatult töökeskkonnast igapäevaellu kaasa, see kuidagi tungib isiklikku ruumi ja reaalsusesse. Lavastuse puhul oli minu jaoks oluline näha, kuidas keha suudab sellele olukorrale vastu panna.
Ma arvan, et on suur vastutus olla kunstnik, sest see, millega me tegeleme, on representatsioon maailmast. Toome alati midagi esile ja see pole kunagi naiivne, kuna kutsume inimesi vaatama midagi, mille pakume välja mistahes olemasoleva teema esitusena. Seega minu jaoks on juba see vastutus, millist representatsiooni ma jagada tahan või millise üle arutada saaks. Ja mis ühe kunstiteose ilusaks teeb, on see, mis juhtub peale etendust, filmi või näitust. Kollektiivne mõtisklus, kus inimesed räägivad nähtud tööst ning arutavad ja loodetavasti jäävad nende asjade peale mõtlema.Võibolla see muudab natuke midagi, mis on olnud stigma või hirm või mõne idee stereotüüp, ja siis saab sellest miski, mis ulatub kaugemale.
Minu jaoks on oluline rääkida ühiskondlikest küsimustest, et anda ruumi representatsioonidele sellest, mis ühiskonnas juhtub ja mida me mõnikord avalikult ei jaga. Me võime küll jagada privaatses sfääris, öelda oma sõbrale, et minuga juhtus selline asi, aga ma soovin, et me saaksime ka kollektiivsemal tasandil nendest küsimustest rääkida. Proovida aru saada, mis asjad ei ole normaalsed, ja tühistada kogu vägivald, rassism, homofoobia, kõik need ühiskondlikud stigmad, mis endiselt olemas on. Tühistada kujutused kehast, mis pärinevad vanematest patriarhaalsetest sajanditest – ma tunnen, et kunstiga saab seda teha. Saame teatud kujutamist esile tuua. Anda lootust, et me saame vähehaaval teisiti mõelda sellest, mis on keha või kogukond, kus me elame. See on meie vastutus, ma arvan.
- Anna-Marija Adomaitytė, intervjuu: Maryn-Liis Rüütelmaa, "Intervjuu Balti Tantsu Platvormi kunstniku Anna-Marija Adomaitytėga", Tantsukuukiri (transkribeeritud ja tõlgitud 21. mail 2022 toimunud intervjuu põhjal)