Ellen Valter

Ellen Valter (sündinud 30. juulil 1965 Torontos) on eestluse edendaja Kanadas, korporatiivjurist, pangajuht, restauraator, filmifestivali eestvedaja jpm.

Intervjuud

• Toronto Eesti Maja, kuna see oli amortiseerunud ja resursse ei olnud, et teda ümber ehitada koha peal, tuli see maha müüa. Siis tekkis mõte, et miks me ei vaata, et ehitada midagi enamat kui ainult Eesti maja ja seetõttu saigi ta nimeks International Estonian Centre, et ta kajastaks seda rahvusvahelisust, seda globaalset eestlaste võrku ja ta oleks nagu uueks lipulaevaks nende Eesti majade seas, millest paljud on rahalistes muredes. Siis on nagu selline uuestisündimine Torontos.

Arhitektuuri poolest hoov on tal Eesti kaardi kujuga, nii et kui Google Mapsis ka sisse suumida Põhja-Ameerika suuruselt neljanda linna peale, siis sealt avaneb Eesti kaart. Ja siis on see hoov niimoodi, et saared tõstame keskele, et nad enam tänavale ei jääks.

• Tal on selline võlu, et nimes on International Estonian Centre, aga ta nii-öelda brändinimi on Keskus, et see nagu tekitab huvi kanadalaste seas, mitte ainult eestlaste seas, et küsida, mida tähendab Keskus. Siis saab sõnademänguga "kes" ja "kus" ja "Keskus" niimoodi kokku panna ja läbi selle loo hakata rääkima eesti kultuuri, et tutvustada seda väljaspoole meie kogukonda.
• Kas on eestlaste kohta öeldud niimoodi, et eestlane on tagantjärele tark? Antud juhul oligi tõepoolest nii. Tartu kolledž, mis sai ehitatud 52 aastat tagasi Bloor Streetile, kõik see toimub Toronto nii-öelda kultuurikilomeetril, kus on kuninglik muuseum, kus on Alliance Francaise, kus on kingamuuseum, kuninglik konservatoorium. Kultuuritegevused on seal, nii et see on hästi magus koht Toronto linnas. Et leida sellist kohta, kus hakata ehitama, kus midagi varem ei ole, seda annab tikutulega otsida.
• Arhitektuuri poolest saab ta olema selline pärl, ta on väga ebatavaline. Ja see klaas on ka sellepärast, et see Eesti kuju on seal keskel. Aga me vaatame seda niimoodi, et Eesti on läbipaistev, Eestil ei ole enam piire, me saame Eestisse minna, Eestist saab siia tulla, meid ei piira enam mitte kui midagi ja kõik on avatud ja me oleme avatud Põhja-Ameerikale ka ning tutvustame oma kultuuri, oma edu siin.
• [Eesti kogukonnast:] Ma võib-olla eksin, aga ma olen mõelnud, et miks Toronto ja miks mitte mõni teine linn. On kolm nii-öelda maalappi, mis on Toronto lähistel, kus lapsed käivad suvelaagrites; terve kogukond toimib; eesti keeles saab peaaegu kõik asjad aetud. Nii-öelda Eesti maffia Torontos.
• Huvitaval moel oli aasta 2005, kui rahvaloenduse alusel tekkis Torontos selline statistiline areng, et enamikul torontolastest, kes peavad ennast eestlasteks, oli ainult üks lapsevanem eestlane. See murdekoht toimus juba 15 aastat tagasi, et üks lapsevanem ei ole enam eestlane. Niimoodi tekibki see keeleküsimus, ja et kas keel ongi see, mille alusel me otsustame, kes on eestlane, kes ei ole. Et kas eestluse tunne ei ole mitte see, mis on südames. Mul on vigane eesti keel, aga ma tunnen, et ma olen eestlane. Ja need, kes räägivad paremini või halvemini kui mina, nemad ka tunnetavad, et nad on eestlased ja tahavad Eesti asja teha, edu Eestile ja ka oma kogukonnale. Ikka kogukond tugevdab inimese kindlust siin ilmas, kas see on siis kirik või etniline või keelekogukond, või kuidas iganes leitakse oma inimesed üles. See kogukond ainult tugevdab meie noori ja annab selle kindlustunde, et elus läbi lüüa. Nüüd ma läksin väga kaudselt teema juurest eemale, aga ma arvan, et järgmised põlvkonnad on kuidas kunagi, ma ei julgeks üldistada. Ma kipun arvama, et meil on väga tugev järelkasv ja see, et me saame liikuda ja liigelda erinevate riikide vahel, Eesti ja siinse, ja see ainevahetus toimib, et see ainult toob lootust juurde, et eestlus kestab üleilmselt, mitte ainult Eestis või Torontos.
• Ma saan ainult rahvaloenduse alusel seda faktiliselt vastata, et eestlasi Kanadas on umbes 27 000. Torontos on neid umbes 7600. Need numbrid on 2016. aasta rahvaloenduse alusel ehk aegunud. Järgmine tuleb varsti, siis saame uuesti vestelda. Aga see number on olnud suhteliselt stabiilne. Mida see tähendab? Kas inimesed ikka tunnetavad, et nad on eestlased, ehkki nad võib-olla hajuvad kaugemale või kas on seda juurdekasvu tulnud? See on väga huvitav küsimus.
• Aastal 1972 oli ka esimene maailma ESTO (ülemaailmsed eesti kultuuripäevad) ja see toimus Torontos. Nii et see on täpselt õige niimoodi festivali alustel, kus inimesed teavad, et neil on kalendris iga aasta näiteks kolmas nädalalõpp oktoobris või kuidas iganes, et siis hakkab toimuma midagi. Kõigil on elu kiire, aga siis on kindlad tegevused nädala sees, mis on kohalikule kogukonnale. Aga siis ka nagu New Yorgis kultuuripäevadega, et siis on mingi suurem asi, kui saab kaugemalt kohale sõita ja ahmida sisse kõike seda, mis pole ainult eestlus, vaid ma tahaks öelda, et see on ka väliseestlus või hajalaeestlus.

Ärgem unustagem, et meil on ka igasuguseid huvitavaid traditsioone ja 50 aasta jooksul on ka see kultuur ja see natukene teine haru sellele eestlusele tekkinud väljaspool Eestit. Me peame au andma ka sellele, mis siin on toimunud. Ma arvan, et see ainevahetus Eestiga võiks olla ka rikkalik ja toitev.

• Ellen Valter, rahvusvahelise Eesti keskuse juhtkomitee esimees Torontos, intervjuu: Tõnu Karjatse, "Ellen Valter: Toronto uus Eesti maja sümboliseerib meie avatust", ERR, 15.04.2022

Kirjutised

• Tühja see advokatuur, filmi- ja telemaailm, juustutegemine ja lavakunst - konserveerimine on sekspomm, kus ajalugu, teadus ja kunst kohtuvad ja kihavad konservaatori ajus ja lihas selgeks praktilise lahenduse, kuidas antud säilikule kindlustada tulevikku. Sest esemete kaudu me oma lugusid ja arusaamasid kingime tulevastele põlvkondadele.
  • Ellen Valter, "Kohtumine ristteel ajaloo-, teaduse- ja kunstiga: säilikute konserveerimine", Kotkajärve Metsaülikool, 2018