Eva Elise Oll

Eva Elise Oll (24. september 1988 - 16. veebruar 2023) oli eesti kunstnik ja kunstikriitik.

Kirjutised

• Seinad on anastatud Tedresaare pompoossetest ja inetuse-esteetilise väärtusega teostest, mille pealkirjad on laius- ja pikkuskraadide koordinaadid, viidates paikadele, kus enim maavarasid kuritarvitatakse. Tedresaare autoritehnika upcycling taaskasutab, ei, nullkulutab kangaprügi, liimides ja õmmeldes need lõuendiraamile ja vormides neid kunstilise eesmärgi järgi. Tulemus on biomorfsed ja tundlikud teosed, mis rõhuvad rohepöördelisele eetikale ja selle hädavajalikkusele. Tekstides kõnelevad raud, alumiinium, liitium ja pruunsüsi minavormis, soosides selliselt kummastava mõistmise, isegi inimliku empaatia teket hingeta mateeria vastu, mida oleme harjunud üksnes tarbima, olgu selleks siis plekk-katuse, tuuleturbiini, nutitelefoni või talviste küttearvetena.
• Vasakpoolse kõrvalsaali põhiteema on pagulus, sõda ja toiduraiskamise-näljahädade kooseksisteeriv absurd. Teoste koloriit on kamuflaažlik, struktuur paiguti geomeetriline, viidates selliselt inimtegevuse julmale ratsionaalsusele ja looduse loomulikule kulgemisele. Eriliselt torkas silma sümmeetriline tuuleroosina mõjuv teos, mis näitab meile maastikku justkui sihtmärki läbi sõjalennuki optilise sihiku, viidates tõenäoliselt Ukrainas toimuvale.
• Meelevaldselt seostuvad Eerik Haameri ja Andrus Johani põllutöid kujutavad teosed, mille tuhkjas koloriit ja ürgjõuline pintslitöö tekitavad tundmuse, et tegemist on metafoorse lahingumaaliga, kus omavahel võitlevad kompromissitu elutoiminguid kandev maa ja tühine, ent vintske inimene. Need teosed mõtestavad põlluharijat kui Taavetit, kes vilja- ja loomakasvatuse kavalusega on võitnud koletislikku Koljat-maad. Selliselt näib maaharimise romantiseerimine metafoorselt esimese maailmasõjana, kus kangelane oli inimene ja antikangelaseks maa. Nüüd, 21. sajandil, maa ja inimese teises maailmasõjas on pooled vahetunud, maakerast on saanud kannatav heeros, keda ahne, ent intelligentne inimene sõjakuritegudega sadistlikult piinab.
• Me seisame silmitsi maakera armkoestnud portreega ja tunneme iseenda südametunnistust kaastundes ägamas. Kogu domineeriva inimliigi vastutus meie elukeskkonna hävimise eest äratab terava laksuga näkku meie elustiili laastava mõju teadvustamise.
• Julgen väita, et kunstnik on oma eesmärgi täitnud, manades oma teostega meie silme ette maakera biomorfse valugrimassi. Tedresaar näib olevat väga kaastundlik personifitseeritud maakeraga, aerofotode tõlkimine omapärasesse kunstikeelde näitab maakera ihul inimtegevuse skemaatilisi põletusarme, mida vaataja ei taju enam asjade loomuliku käiguna, vaid barbarliku nekrofiiliana.
• Kas autoritehnikate loomine võib viidata siiani eksisteerivatele loomekonventsioonidele, kunstikoolide n-ö modernsele akademismile? Teisalt võib see olla ka seotud leiutaja-kunstnikutüübiga, kes ei rahuldu formaalse-klassikalise loomega pürgides kunstitehnika kui fundamentaal-materiaalse olemuseni, kunsti nullini, et see originaalselt taasleiutada. Paralleele on võimalik tuua 20. sajandi alguse kunsti muutunud vormikeelega, kui näiteks dadaistid leiutasid nüüdseks juba tavapäraseks muutunud kollaažitehnika.
• Kahjuks on ökoloogilisest kriisist kõnelemine inimesed ära tüüdanud, me elame naiivses eituses, paiguti näib kunstis sellega tegelemine olevat muutunud klišeeks, ülemääraseks müraks, kindlapeale minekuks.
• On eriline oskus kõnelda – ja seejuures ka valusalt mõjuda – teemadel, mida inimene enam kuulda ei taha.
• Ökoloogiline kriis on kogu oma orgaanilise immanentsiga alasti meie ees, paludes surmaagoonias inimkonnalt halastust. Tekib paralleel Kristuse ristilöömisega. Väljusin galeriisaalist süümepiinades maailmaparandajana.
  • Eva Elise Oll, "Armkoestunud maakera portree", EPL, 23.05.2022 (arvustus Edgar Tedresaare näitusele "Antropotseen")