Igihali

taimeperekond

Igihali (Vinca) on rohttaimede perekond koerakooluliste sugukonnast. Perekonna tuntuim esindaja on dekoratiivse pinnakattetaimena kasutatav väike igihali (Vinca minor).

Charlotte Berrington, väike igihali teosest "Weeds and wild flowers: their uses, legends, and literature" (1858).

Proosa

muuda


  • Samal hetkel lendas õun Jičínist pärale ja sadas Mankale sülle. Algul oli õun punane nagu põsk, kuid muutus järjest kahvatumaks ja rohelisemaks, kuni oli nagu igihali.
"Rumcajsiga on lood halvasti," kohkus Manka.


  • Veranda veereh kasus igihali, vinka, timä tund hinnäst meil häste, lätt muku lagjembahe, nii et ole tõist muiale ka viinü. Mõtsa ala ka, sääl om vinkat peris pallo joba. Tuud vast pelätä ole-i, et timäst tüllü või tulla, tä lätt lagjembahe inne ossakeisiga, ei lää siimnist kasuma. Tare veereh oli suur plats vinkat täüs, suurembalt jaolt sai tä tast puukuuri taade tassitus, sääl om sääne varoline kotus, vinka kannatas varjo väega häste. Vinka-mättidega üteh trehvü kuuri taade tsirelipuhme ja vahtrapuie vaihele ka taadsamma mõtsviinapuud. Sääl om täl hää kassu ja puie otsa ronni.
  • Jaan Kaplinski, "Mõtsa ja tagasi", Võro Instituut 2014, lk 17-20

Luule

muuda

Umbrohus lämbub peenramaa,
seal sinu armas igihali
sind ootab — õisi talt ei vali
sa ehteks enam...

  • Tarass Ševtšenko, "Küll öeldi: Ära hülga ema!", tlk Harald Rajamets, rmt "Pegasos ja peegel" (2004), lk 136


Mu ristiline igihali!
Kes ütles, et sa oled kalmistulill?
Kõige taevalikumad on sul silmad — laulus,
                                     laulus...

  • Ivan Dratš, "Värsse perfokaartidel" valimikus "Südame kaugusel" (1977), tlk Harald Rajamets, lk 49


Terav nuga
lõikas lõhki
mu tunnete tühjuse.
Pisut närtsivate
sibulõunte
jõululõhna.
Pisut sind,
mu lootuse
siniseõieline
igihali.