Joanna Trollope

Joanna Trollope (sündinud 9. detsembril 1943) on inglise kirjanik.

Eesti keelde on tõlgitud mitu tema romaani.

"Tasakaalutrikk"

Joanna Trollope, "Tasakaalutrikk". Tõlkinud Krista Suits. Varrak, 2017.

Ta oli andunult osalenud seitsmekümnendate aastate lillelaste liikumises ning tassinud Oak View'sse tikitud poolpargitud lambanahast kasuka ja ümmarguste traatraamidega prillidega sõpru. Vanavanemad olid vaadanud tudengeid, kes kandsid alt laienevaid pükse ja tohutult avarate varrukatega särke - kusjuures poistel olid sama pikad ja metsikult lokkis juuksed kui tüdrukutel - just nagu oleksid nood pärit mõnelt teiselt planeedilt, aga külaliste teistsugusus ei keelanud sööta neid pudru ja pirukatega ning panna magama Yorkshire'i villatekkide ja tepitud Paisley tekkide alla. Kanepit tohtis suitsetada ainult aias ning alkoholi majas õieti polnudki peale vanaisa viskikarahvini ja siirupmagusa šerri, millega immutati magustoitu valmistades biskviitkooki, aga Susiele ei jäänud märkamatuks, et sõbrad lausa võistlevad, keda Oak View'sse kutsutakse, ja vanavanemad omakorda osutavad külalistele heatahtlikkust, mille osaliseks tavaliselt said hulkuvad koerad. (lk 24)
Maisie oli joonistanud rohelise viltpliiatsiga täis venna näo ning seejärel omaenda käsivarred ja käeseljad. Seejärel oli ta valinud uue, sedapuhku pruuni, ning läinud, pliiats kummaski käes, trepist üles, vedades käigu pealt valgele seinale looklevaid jooni. Üleval oli ta istunud maha, kiskunud pliiatsid lahti ning määrinud nende sisu igale poole enda ümber ja ühtlasi oma uuele hallist pesusametist pihikkleidile, mille rinna ees oli elevandiaplikatsioon. Lõpuks läks ta ja otsis üles ema, kes mõnules laupäevahommikuses vannis, ning sirutas rohelise- ja pruunikirjud käed tema poole.

"Mustad," ütles Maisie. (lk 39)

Cara tegi salsat. Ta oli sättinud kõik vajaminevad ained - avokaado, ploomtomatid ja väikese punase tšillipiprakauna - korteris hommikusöögiletile nagu kokaraamatu pildil ning pannud nende kõrvale Lombardiast puhkuse ajal ostetud suure kivist uhmri ja nuia. Uhmrit ja nuia ei võetud just sageli kapist välja: Cara oli juhtunud lugema artiklit, milles oli juttu, et tohutut hulka Kolmanda Maailma naisi, kes on sunnitud toidu tarvis iga päev uhmris aineid peenestama, kimbutab artriit. Uhmerdamine oli seega toiming, mida tohtis ette võtta üksnes kindlal põhjusel ja erilistel juhtudel. (lk 43)
Ashley vaatas neile kordamööda otsa. "Leo ütleks, et me peame töötama olemasoleva materjaliga."

"Ja siis?"

Ta pööras pilgu Carale. "Mis meil on? Üks ülearune maja. Üks ülearune eakas vanaisa."

Ta keeras end Grace'i poole. "Niisiis paneme ühe teise sisse." (lk 72)

Polynesia oli jõudnud keksides raamaturiiuli servale ja seisis nüüd vastamisi suure keraamilise vaasiga. Ta uuris seda.

"Vaata," ütles Jasper, silmitsedes papagoid, nägu naerul. "Kohe hakkab ta sellega tüli norima."

"Tõmba uttu," ütles Polynesia vaasile.

Susie ei vaadanud sinnapoole. "Seda ütleb ta alati minule," lausus ta.

Jasper läks elevile. "Tõesti või?"

"Ta armastab ainult sind. Sa ju tead seda."

"Aga ma ei teadnud, et ta käsib sul uttu tõmmata."

"Tõenäoliselt õpetasid sa selle talle ise selgeks, küllap siis ikka teadsid. Tegelikult." (lk 76)

Jasper magas. Ta lamas oma tavalises magamisasendis, külili, selg Susie poole, ning hingas vaikselt ja ühtlaselt, nagu on peaaegu võimatu hingata, kui üksnes teeskled magamist. Teisalt jälle: kui ta teeskleb, mõtles Susie, siis ainult sellepärast, et ei taha rohkem rääkida; Jasper oli väsinud sellest, millest Susie soovis kõnelda, seepärast - magagu mees või mitte - oli selge, et temast pole naisele kasu. (lk 84)
"Ma ei taha Jeffi ..."

"Tahad küll," katkestas Morris teda. "Selles viga ongi. Sa tahad teda, kuid annad endale aru, et ta ei ole sulle õige mees. Aga tahtmine hakkab peale jääma, eks ju?"

Grace ei vastanud. Ta silmitses ainiti kaminat.

"Tead mis?" ütles Morris. "Ma eksisin. Eksisin, öeldes, et sul pole aimugi, mida tähendab, kui sa ei suuda iial harjuda sellega, kes oled. Sa tead seda, eks?" Vanamees vaikis viivu ja lisas siis tasa: "Sa oled samasugune kui mina. Oled ju?" (lk 89)

Brady kummardus tema poole. "Tahad öelda, et tunned end üksildasena, Jas?"

Jasper võttis lugemisprillid peast ja pani lauale. Seejärel hõõrus ta silmi. "Ma ei tunne end üksildasena," vastas ta. "See pole vist minu loomuses. Asi on milleski muus. Võib-olla ... võib-olla selles, et ma ei tea enam oma otstarvet." Ta vaatas üle laua Bradyle otsa. "Kas sina oskad öelda, Brady, mis mu mõte on?" (lk 108)

"Ash, mulle meeldiks, kui läheksime nüüd üles. Aga ma tean, et pole mõtet küsida. Näen juba su näost, et sul ei ole tuju."

Ashley jäi mehele otsa vaatama. "Kas tahad öelda, et pärast seda, kui oled terve päeva Maisie ja Fredi ja maja ja hautisega ametis olnud, jaksad sa veel seksile mõelda?"

Naeratus ei kadunud mehe näolt. "Jah," vastas ta.

Noh, mõtles Ashley, see paneb imestama. Mees, kelle enesehinnangut majapidamistööd vähimalgi määral ei riiva, vääris imetlust.

Seepeale tõusis ta lauast ja suudles meest, täis imetlust ja tänutunnet, ent kandis sealjuures hoolt, et seda suudlust poleks võimalik võtta millegi edasise eelmänguna. Kui naine huuled eemale tõmbas, hakkas Leo naerma ning ütles, et kui pole põhjust end ärkvel hoida, veab ta end parem voodisse, ja Ashley kuulis teda üles minnes omaette ümisemas nagu mees, kellel on elult nii mõndagi oodata. Ta andis endale kerge imestusega aru, et oli pooleldi lootnud kaasat tagasi pöörduvat ja... ohje enda kätte võtvat. (lk 201)

"Ma ... ma ei suuda seda uskuda."

"Mida sa uskuda ei suuda?"

"Et te langetasite kõik need otsused, ilma et oleksite isegi küsinud, mida mina arvan!"

"Ema," lausus Cara, "me teadsime, mida sa arvad."

"Ja nimelt?"

Cara kogus ennast. "Võim, võim, võim," vastas ta siis.

Järgnes pingest särisev vaikus. Seejärel küsis Susie: "Kas sa tõesti arvad seda?"

"Muu hulgas ka seda."

"See kõlab, nagu tahaksin ma alati, maksku mis maksab, oma tahtmist saada."

"Mõnikord tundub küll nõnda."

"Cara," lausus Susie pead tõstes, "kas sa siis ei mõista?"

"Mida?"

"Et ma tahan ainult head. Nii paljudele inimestele kui võimalik. Kas see ... kas see on siis kõigest võimuiha?"

"Minu meelest," vastas Cara, "jõuab see lõppkokkuvõttes sinna välja jah." (lk 207-208)

Igas abielus leidus aspekte, millega ei passinud sellest abielust sündinuid koormata - ränk, aga igati sobilik sõna. (lk 216)
Grace'ile käidi peale, et ta kutsuks sõpru teed jooma ja sünnipäevale või läheks koos teistega kooliekskursioonidele, justkui oleks omaette hoidmises midagi iseäralikku ja taunitavat. Kasvuaastatel proovis ta endale sisendada, et asi pole üldsegi selles, nagu ei meeldiks talle teised inimesed - pigem oli tal tarvis olla rohkem omaette. Kaheteistkümneselt oli ta väljendanud koolikirjandis mõtet, et tunneb end kõige paremini kodus oma toas kinnise ukse taga, teades, et teised pereliikmed on küll majas, ent mitte tema ümber. Inglise keele õpetaja oli kirjutanud selle alla lause: "Hästi sõnastatud, ehkki tunded on pisut kummalised." Aga nagu Grace oli märganud, pidanuks inglise keele õpetaja teda kummaliseks juba sel lihtsal põhjusel, et ta ei tundnud tarvidust lakkamatult suhelda - ükskõik kellega. (lk 224)