Kõrtsmik
(Ümber suunatud leheküljelt Kõrtsimees)
Proosa
muuda- Juhani. Kuid teistsugust laulu oodaku Simeoni. Ah! ta salvigu oma selg karurasvaga, enne kui usaldab avada meie ust. Talle kulub ära nahatäis, kulub tõesti! Müüa viin, ja kui kõrtsmik on seganud selle päris viimaseks lörtsiks, osta see tagasi mitu korda kallima hinnaga, ja vahetada siis rukkikotid viimase ivani sigurivee ning kalli, kalli siirupilaga vastu, ühe sõnaga: kõik, mis aga vankrilt võis võtta, kulutada viina, siirupijoogi, saia ning präänikute peale!
- Aleksis Kivi, "Seitse venda". Tõlkinud Friedebert Tuglas. Eesti Riiklik Kirjastus 1955, lk 224
- [Kõrtsmik vahistatakse] "Aga mina mille eest?" halises härra Palivec. "Ma olin ometi nii ettevaatlik."
- Bretschneider irvitas ja tähendas võidurõõmsalt: "Selle eest, et ütlesite, et kärbsed sittusid keisrihärra täis. Küll nad teil selle keisrihärra peast välja peksavad."
- Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975, lk 19
- Joob pillimees, mõnuleb, leiba sööb kiirelt ja ahnelt. Ei, säärane mait ei jõua küll sentigi maksta! Jälle on armas Issand saatnud ühe röövli nuhtluseks kaela, täidab vaid mõnuldes oma korisevat vatsa ligimese higist ja vaevast. Kõige hullem on too, et kuidagi ei tea ette aimata, kellel on taskus raha ja kellel seda mitte ei ole. Olla küll, nagu räägitakse ja tõendatakse, ka sääraseid andekaid kõrtsmikke, kes osata juba näost lugeda külalise raha rohkust. Olla saadanad nii targad, et kohe esimese pilgu järgi osata öelda sendipealt õieti - lugeda näost nagu raamatust. Küüp küll ei oska, aga kuidagi mitte. On küll katsunud ja harjutanud, aga sellest ei tule midagi välja. Pole vist säärast annet, kõrtsmiku suurt ning Issanda kingitud annet. (lk 103)
- "Siin on raha!" ütleb Nipernaadi. "Löö pooleks ja võta oma jagu."
- Tal on ju raha! imestab Küüp. Ei, pagana pihta, kõik kahtlused olid asjata. Noh, seal on, kui pole kõrtsmiku annet. Üks õige kõrtsmik oleks kohe märganud, kellega tegemist, oleks toonud terve korvi aida lävele, sundinud jooma ning mekutanud ka ise. Vaata, kus siis oleks olnud alles arve! Nüüd aga - nüüd kartsid oma kahe tühise pudeli pärast ja suur jooming jäi selle tõttu hoopis tulemata. Oh häda ja viletsust! Oh vaese inimese kibedat silmavett! (lk 103)
- August Gailit, "Valged ööd", "Toomas Nipernaadi", 1996
- Piiskop oli kõhn sõnakehv mees. Ta mitte ei kõndinud, vaid rohkem nagu liugles. Tal võisid pika sutaani või kuningliku lõikega ornaadi all väga hästi jalgade asemel rattad olla. Ta oli öelnud, et ta meelsamini läheks raudteejaamast kooli jalgsi, kui sõidaks autoga. Kui ollakse niisugune inimene, kes liugleb, ning kui ilm on jahe, võis see ju väga tore olla. Kuuma ilmaga polnud see aga hoopiski nii meeldiv, pealegi näeks piiskop siis Shancarrigi inetust.
- Näiteks Johnny Finni kõrtsi, mille kohta Johnny oli öelnud, et sündmuse auks paneb ta uksed kinni, kuid seesistujaid ta välja ajama ei hakka.
- "Nad ju laulavad. Nad käituvad lugupidamatult," ütles isa Gunn paluvalt.
- "Mõelge sellele, mis nad siis teeksid, kui nad väljas tänaval oleksid, isa." Kõrtsmik jäi endale kindlaks.
- Maeve Binchy, "Vana pöögipuu", tlk Heli Greenbaum, 1994, lk 9
- "Kohe, kohe!" kiitis kõrtsmik, lahjendas viina salaja veega, et rohkem tulu saada, ja viis lahkelt naeratades pudeli lauale.
- Andrus Kivirähk, "Rehepapp", 2006, lk 58
- Pealegi polnud kõrtsi nimetamine Ämbriks tegu, millele oleks olnud määratud pääseda Ajaloo Oivaliste Äriotsuste nimekirja. Ämbri omanik oli härra Cheese, kes oli kõhn ja kuivetu ning naeratas ainult siis, kui kuulis mõnest järjekordsest rängast mõrvast. Tavaliselt müüs ta jooke õigest mahust vähem ning selle tasategemiseks andis ka raha vähem tagasi. (lk 19)
- Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007
- "Noh, siin läheduses elab Dave, kes peab "Koera ja Mägra" kõrtsi," teadis Feeney.
- "Ja tema on aus kodanik?" küsis Vimes.
- "Kõrtsimehe aususe kohta võib igaüks ise arvata," vastas Feeney, "aga ta teab, kuidas asjad käivad, kui te mõistate, mida ma silmas pean." (lk 200)
- Kõrtsmiku nägu lõi särama. Miskipärast mõjub teemantide ja tasu mainimine ühes lauses nägudele alati niimoodi. (lk 203)
- Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012