Kai Kaljo

Kai Kaljo (sündinud 20. augustil 1959) on eesti kunstnik.

Intervjuud

• "Luuseri" tegin ühe Leedus toimunud näituse jaoks. Mul ei olnud 1997. aastal veel meiliaadressigi, aga leidsin postkastist kirja, et teil on üks hea video ja kas tahaksite seda World Wide Video Festivalil Amsterdamis näidata. Lubati maksta kinni lennupiletid ja majutus. Tol ajal oli see enneolematu, reisimine oli siis veel väga kallis. Eestis aga vihkasid kõik seda videot ja mulle tuldi ütlema, et ma teen sellega välismaal Eestile häbi. Ega kõik ei ole sellised, meie oleme nii edukad ja rikkad! Eesti ei taha ise tunnistada, et ta on paljudes asjades mahajäänum, kui tahaks. Paljude minu töödega on nii, et kui need ületavad riigipiiri, ei pea ma enam seletama ja vabandama.
• Kunstinäitus pole ju prügikast. Minu jaoks moodustub teos siis, kui on tekkinud kunstiline kujund.
• ETVs ei ole 20 aastat regulaarset kunstisaadet olnud. Kirjandussaade oli, muusikasaade oli, aga nüüd ei ole enam neid ka.

Ainuke kultuurisaade ETVs on "OP!", mis on ju piinlikul tasemel. Mõnikord näen reklaami, et tulekul on intervjuu kellegi huvitava inimesega, aga ma ikka ei suuda ennast seda vaatama sundida. Juba kaadrikompositsioon on selline, et taustaks on mingi rämps, ollakse kuskil sponsori poes. Iga mõtlev inimene saab ju sellest aru! Rääkimata sellest, kui ebakompetentsed on saatejuhid.

• 1990. aastad olid küll anarhilised – maffiapealikud lasid üksteist õhku – aga kunsti mõttes oli see aeg jumalik. Kõike võis teha ja millegi peale ei öeldud, et see on liiga imelik. Eks praegu tohib ka, keegi ei tsenseeri ega piira... Samas peab arvestama, et kui teed midagi, mis ei ole mainstream, siis sinna see jääbki. Keegi ei pööra sellele tähelepanu.
• Minu jaoks on vaid üht liiki kunsti aktsepteerimine loodusrikkuse kadu. Mida rohkem erinevaid lähenemisi kunstile on, seda parem.
• Mõtle, keegi sulle midagi ei õpeta, aga sa tead, et tahad kunsti teha. See, et selline asi on olemas, on miski, mis teeb alandlikuks. Nii et ma arvan, et kui sulle on selline anne antud, siis ei tohi seda mitte kasutada. Et lähen kuskile laua taha istuma ja olen korralik inimene. Anne on kohustus.
  • Kai Kaljo, intervjuu: Kaarin Kivirähk, "Kunst sinu ümber. Kai Kaljo: vahel tuleb remondimees ja jääb Wiiralti akti ette itsitama", Postimees, 10. aprill 2021

• Jagasin uudist [kunstnikupalga sisseseadmise kohta] esimese tänaval vastutulnud kunstnikuga ja nägin, kuidas tema pähe sisenes mõte "ega mina seda niikuinii ei saa, seega ärgu teised ka saagu" ja tuli meelde, et õigus küll, meie kandis pole kombeks suurt pilti silmas pidada.
• Selleks, et see kunst, mida lõpptulemusena meile näidatakse, oleks hea kvaliteediga, peab keegi investeerima kunstnikku. See, kui mõni kunstnik ei õigusta seda investeeringut (jah, seda tuleb kindlasti ka ette, tahes või tahtmata), on rahalises mõttes tühine võrreldes näiteks suurte äriprojektidega (nagu Estonian Air), kuhu kogu aeg miljoneid sisse pumbatakse, hiljem käsi laiutatakse, aga keegi ei arva, et see on raisatud raha. Või Welcome-to-Estonia-tüüpi ettevõtmised, mis justkui peaksid Eestit tutvustama... üks kunstiprojekt, nagu näiteks hiljuti see EKA tudengite kõlakoda, tutvustab Eestit tuhandeid kordi odavamalt ja intelligentsemalt.
• Inimese eluaeg on piiratud ja kui kunstnik saab tegeleda kunsti tegemisega terve päev, siis tema kunst areneb ja pakub meile seda, mida me kunsti(de)lt ootame: uusi mõtteid, ilu, mõtet meie elule. Kui kunstnik käib palgatööl, siis paratamatult tal jääb vähem aega kunsti teha, ta ei arene nii kaugele, kui tema potentsiaal võimaldaks ja galeriid täituvad isetegevusega, mille kohta on siis oponentidel hea öelda, et no näete, milleks neile peaks stipendiume maksma.
  • Kai Kaljo, intervjuu: Mari Kartau, "Kai Kaljo: et kunst oleks hea kvaliteediga, peab keegi kunstnikku investeerima", ERR, 31. oktoober 2015