Katrin Karisma

Eesti näitleja, laulja ja poliitik

Katrin Karisma-Krumm (1966–1974 Katrin Jakobi; sündinud 21. augustil 1947) on eesti näitleja ja laulja.

Anti Kalamees, Tõnu Kilgas ja Katrin Karisma (1991)

Intervjuud muuda


  • Ega ma ei tahtnud lavale minna, tahtsin hambaarstiks saada. Mõtlesin, et kui ma hambaarstiks ei saa, siis lähen majandust õppima. Aga läks nii, et pidin olema laval. Ema käskis minna lavakasse.
  • Lava on niisugune asi, et kui kutsutakse, siis ma lähen. Kui aga saaks, läheks ikka tagasi.
  • Mu vanemad olid kõrgharidusega insenerid, aga niipea kui mind lasteaeda pandi, siis laulma ma hakkasin. [---] Pärast laulu hakati plaksutama, aga mulle ei olnud keegi öelnud, et plaksutatakse ning ma ei osanud muud teha, kui ajasin jalad harki ja näitasin neile keelt.
  • Kuigi mu vanatädi abikaasa oli Ernst Hiis, kes asutas Tallinna klaverivabriku, ja kel oli eramaja Nõmmel, kus oli 13 klaverit, ei andnud ta mulle ühtki. Ju see pidi nii minema.
  • [Voldemar Panso kohta:] Tal oli loomupärane omadus näitlejat suunata tema enda valitud rajale, kusjuures näitlejale jäi mulje, et ta on ise sinna jõudnud – see oli nii äge! Ta oli nagu psühholoog. Ja muidugi tema fantaasialennud – ta oli väga suur õpetaja!
  • [20 aastast Pipi mängimisest:] Ei, ta ei muutunud tüütuks, aga etendus algas pühapäeva hommikuti kell 12, kui kõik ümberringi puhkavad ja siis mina läksin tötsa-tötsa-tötsa ja mõtlesin, et no miks ma pean seda tegema. Kui ma teatrisse jõudsin ja lapsed seal kilkasid, oli väsimus kadunud ja see oli väga tore! Õppisin, et nii ausat publikut nagu on lapsed, ei ole. Neid ei saa mitte millegagi ära osta, aga kui neile meeldib, siis on nad jäägitult sinu fännid. Ja nii see oli ka.
  • Ja meil on MUBA (Tallinna muusika- ja balletikool) ja EMTA (Eesti muusika- ja teatriakadeemia) – haridus on see, mis paneb paljud asjad paika. Selliseid isehakanud lauljaid nagu mina, ei ole enam pea üldse. Ma tahan just seepärast hästi kaua elada, et näha, kuhu see kõik välja viib.
  • [Estonia ooperisaali akustikast:] Estonia teater on selline teater, et selleks, et midagigi saali jõuaks, orkestriauk on ka vahepeal, peavad lauljad endast väga palju andma, siin ei olegi mingit nippi, nad peavad kogu aeg forsseerima.
 
Vikipeedias leidub artikkel