Keeristorm

mõne meetrise kuni mitme kilomeetrise läbimõõduga väga intensiivne õhupööris
Thomas Fearnley, "Vesipüks Napoli lahel" (1833)

PiibelRedigeeri

  • Eelija võttis nüüd oma kuue, rullis selle kokku ja lõi sellega vett: see lahknes siia- ja sinnapoole, ja nad mõlemad läksid üle kuiva mööda.
9 Ja kui nad olid üle jõudnud, siis ütles Eelija Eliisale: "Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest!" Ja Eliisa ütles: "Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!"
10 Ta vastas: "Sa oled palunud rasket asja. Ometi, kui sa näed mind su juurest ära võetavat, siis sünnib sulle nõnda; aga kui mitte, siis ei sünni."
11 Ja kui nad nõnda ühtejärge läksid ja rääkisid, vaata, siis sündis, et tulised vankrid ja tulised hobused lahutasid nad teineteisest ja Eelija läks tuulepöörises taevasse.

DraamaRedigeeri

Faust: Kui võimsalt raju tiibu sirutab!
Mis löökidega rabab ta mu kukalt!
Mefistofeles: Nüüd abi otsi vintskelt võsatukalt,
või tuulispask su alla virutab.
Udu on tihe kui vall.
Kuula, kuis metsad nüüd praksuvad all!
Öökullid kohkunult hõiguvad.
Sambad murduvad, kõiguvad
igihaljais paleedes.
Otsekui nuttes ja needes
pragin ja tüvede tümin,
juurte oie ja ümin.
Metsikus keerises hukkudes
ristati prantsavad kukkudes.
Risustel taarnatel, kuuled,
vinguvad, uluvad tuuled.
Meeletu kisa siin ja seal,
kaugel ja ligidal, all ja peal.

ProosaRedigeeri

  • Noor Šimonis on sündinud Aukštujais, kus talvel pauguvad pakase käes aiateibad, lõhenevad puude oksad; kus tuul undab ja vilistab kõrvus, pildudes liivapihutäisi silma otsekui vallatu jõnglane; kus keeristorm kisub puud juurtega välja ning viib minema õlgkatused; kus isegi kände juurides on inimesel külm ja ta puhub pihku, püüdes soojendada kohmetunud sõrmi.
Etmonas Šimonis on kasvanud Aukštujais, kus päike võib halastamatult kõrvetada ja põletada; kus suvepalavusest süttib kanarbik, karjamaad tõmbuvad punakaks; kus kuumal liival ei saa käia palja jalu, vaid ainult puukingades; kus kõigist neljast taevakaarest kerkivad kohutavad pilved, põrkavad kokku Aukštujai elanike peade kohal, muutuvad kõmisevaks kõueks, — näib, nagu oleksid põrguväed lahti pääsenud.
  • Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus". Tõlkinud Mihkel Loodus. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 47-48


LuuleRedigeeri

"Neid valgeid õisi aprikoosipuul..."
nii kirjutasid kord sa eluaegu.
Neid õisi nähes hinges pööristuul
mu südant piinarikkalt keerab praegu.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel