Koera süda

"Koera süda" on Mihhail Bulgakovi 1925. aastal kirjutatud jutustus.

Eesti keeles on see ilmunud 1988., 2000., 2004. ja 2011. aastal, tõlkinud Maiga Varik.

Tsitaadid võetud 1988. aasta väljaandest.

• Omavahel öeldes on need prantslased ikka tõprad küll. (lk 6)

• On see alles isik. Taevane arm, kelle sa ometi oled mu teele juhatanud, mu koerasaatus! Mis isik see niisugune on, kes tohib tänavalt korjatud koera uksehoidjast mööda elamukooperatiivi majja tuua? Vaadake ometi seda nadikaela — ei ühtki sõna, ei ühtki liigutust! Tõsi küll, pilk on tal mornipoolne, kuid üleüldiselt on ta päris ükskõikne oma kuldtressidega mütsirummu all. Just nagu peaksidki asjad just nii olema. Austus, härrased, see on suur austus! Nojah, ja mina astun tema seltsis ja tema järel. Kas said külge hakata? Laku panni! Küll lööks praegu hambad proletaarlase rakkus jalga. Meiesuguste alatise mõnitamise eest. Kui palju kordi sa oled mulle harjaga vastu nina äianud, mis? (lk 9)

• [Professor Preobraženski:] Nad arvavad ilmaaegu, et terror aitab neid. Ei, mu härra, ei ja veel kord ei, ei aita, ükskõik missugune see ka ei oleks, valge, punane või koguni pruun. Terror halvab täielikult närvisüsteemi. (lk 13)

• "Esiteks pole me härrased," lausus lõpuks noorim neljast, värske nagu virsik.

"Esiteks," katkestas Filipp Filippovitš ka tema jutu, "kas te olete meesterahvas või naisterahvas?"

Nelik jäi taas vait, suu läks kõigil lahti. Seekord kogus end kõigepealt esimene, juuksepahmakaga noormees.

"Mis vahet sellel on, seltsimees?" küsis ta suureliselt.

"Mina olen naisterahvas," tunnistas nahkkuuega virsikvärske noormees ja lõi üle näo õhetama. Tema järel läks näost kangesti punaseks veel üks võõras — blond ja papaahaga.

"Sellisel juhul võite teie oma soni pähe jätta, aga teid, armuline härra, palun oma peakate maha võtta," ütles Filipp Filippovitš härrandlikult. (lk 17)

• "Palun … jah … tänan teid … Kutsuge palun Pjotr Aleksandrovitš. Professor Preobraženski. Pjotr Aleksandrovitš? Olen rõõmus, et teid kätte sain. Tänan teid, olen terve. Pjotr Aleksandrovitš, teie operatsioon jääb ära. Mis? Jääb hoopis ära, nagu ka kõik teised operatsioonid. Järgmisel põhjusel: ma katkestan oma töö Moskvas ja üldse Venemaal … Praegu tulid minu juurde neli isikut, üks neist on meheks ümber riietatud naisterahvas, kaks on relvastatud revolvritega, nad terroriseerisid mind minu oma korteris eesmärgiga osa sellest ära võtta."

"Lubage, professor," alustas Švonder ja läks teist nägu. (lk 19)

• [Doktor Bormentali päevikusissekanne:] Jumala eest, ma lähen hulluks. (lk 36)

• [Doktor Bormentali päevikusissekanne:] Hilisõhtul panime diagnoosi. Filipp Filippovitš kui tõeline teadlane tunnistas oma viga — ajuripatsi väljavahetamine ei too kaasa noorendamist, vaid täieliku inimesestumise (kolm korda alla kriipsutatud). (lk 37)

• [Doktor Bormentali päevikusissekanne:] Too kõndis täna esmakordselt korteris ringi. Naeris koridoris, vaadates elektrilampi. Seejärel kõndis ta Filipp Filippovitši ja minu saatel kabinetti. Ta püsib kindlalt tagajalgadel (maha kriipsutatud) … jalgadel ja näeb välja nagu väikest kasvu ja halva kehaehitusega mees. (lk 37)

• [Šarikov:] Te saate ju isegi aru, et ilma dokumentideta on inimese elamine kategooriliselt keelatud. (lk 43)

• [Švonder:] Dokument on kõige tähtsam asi siin ilmas. (lk 45)

• [Professor Preobraženski doktor Bormentalile:] Ei, seda ma teil teha ei luba, kallis poiss. Ma olen kuuekümneaastane ja ma tohin teile nõu anda. Kuritegu ärge lubage endale iialgi, ükskõik kelle vastu see ka poleks suunatud. Elage vanaks puhaste kätega. (lk 61)

• "Kui tohib küsida - miks teil nii vastik lõhn küljes on?"

Šarikov nuusutas murelikult oma kuube.

"Nojah, noh, lõhn ... teadagi, see kuulub ameti juurde. Eile tapsime ja tapsime neid kasse ..." (lk 64)

• "Teadus ei tunne veel moodust, kuidas loomadest inimesi teha. Mina tegin katset, ja see ebaõnnestus, nagu te näete. Ta rääkis mõnda aega ja hakkas oma ürgolekusse tagasi pöörduma. Atavism."

"Sündsusetuid väljendusi mitte kasutada," röögatas koer äkki tugitoolist ja tõusis püsti. (lk 70)

• Bormental: "Švonderi viskan ma omaenese käega trepist alla, kui ta söandab veel kunagi oma jalga tõsta professor Preobraženski korterisse."

Ja Švonder: "Palun need sõnad protokolli kanda." (lk 70)