Ligimene

Piibel

Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana!

17 Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!

Teine Moosese raamat 20:16-17, 8.-10. käsk

Ja üks seadusetundja nende seast küsis teda kiusates:

36 "Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?"

37 Jeesus vastas talle: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!

38 See ongi suurim ja esimene käsk.

39 Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast!

40 Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid."

Matteuse evangeelium 22:35-40

Proosa

Küllap see ongi põhjuseks, miks too tilluke vanamoeline raamat, mis maksab müügiletil ainult kuus penni, teeb veel tänapäevalgi imet, muutes mõru vee nektariks; kuna hiljaaegu ilmunud kallid jutlustekogud ning traktaadid ei too meie ellu mingit muutust. Selle raamatu pani kirja käsi südamehääle sunnil: see on üksilduse, varjatud ängi, võitluse, lootuse ning võidu kroonika — mitte aga kirjutatud sametpatjadel, et õpetada pikka meelt neile, kes sammuvad veritsevi jalu mööda kivist rada. Ja selles on aegadeks tallele pandud see, mida inimene vajab ja mis teda lohutab: see on ligimese hääl, kes sajandeid tagasi juurdles, kannatas ning enda maha salgas /---/ kuid sellesama kõrge vaikiva taeva all, hinges needsamad kirglikud soovid nagu meilgi, samasugused püüdlused, tagasilangused, ja samasugune väsimus.
- George Eliot, "Veski Flossi jõel", 4. raamat "Alanduste org", 3. ptk. Tõlkinud Valda Raud, 1983, lk 260-261, Thomas à Kempise "Kristuse jälgedes" kohta

Kinnised inimesed vajavad sageli oma tunnete ja avameelset arutlemist rohkem kui ekspansiivsed natuurid. Ka kõige rangem stoik on ikkagi ainult inimene, ning julgelt ja heasoovlikult nende hinge "vaiksesse merre" sukelduda on tihtipeale ligimese esimene kohus.
- Charlotte Brontë, "Jane Eyre". Tõlkinud Elvi Kippasto, 1981, lk 362

"Võtta!" ütles Blaisois. "Himustada ligimese vara! See on keelatud, niipalju kui mina tean."

"Kus see keelatud on?" küsis Mousqueton.

"Jumala või kiriku kümnes käsus, ma ei mäleta enam, kelle käsud need just olid. Aga ma tean, et on öeldud: "Ära himusta oma ligimese vara ega tema naist.""

"Küll on teil aga lapse aru, härra Blaisois," ütles Mousqueton õpetlikul toonil, "jah, lapse aru, ma kordan seda. Kus on pühakirjas öeldud, et inglased on teie ligimesed, vastake mulle?"

"Niisugust asja pole küll kuskil öeldud, see on tõsi," vastas Blaisois, "vähemalt ei mäleta ma midagi seesugust."

Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 727

Piibel ütles: armasta ligimest nagu iseennast. Mis see oli? Mõnede inimsuhete puhul tundus see käsk küll küündimatu. Abitut ligimest oleks tulnud palju rohkem armastada, sest iseenda armastamine oli kaasasündinud omadus, sellega polnud mingit probleemi.

Aga kuidas armastada siis rohkem või vähemalt sama palju, kui ei hoolinud nimetamisväärselt iseendastki? Ja kui juba noorelt peast olid õppinud nägema oma olemasolu lihtsalt kui üht vahelüli kõige liha ahelas. Et oli määratud sündida, kasvada, elada, teha oma tööd veendumuste kohaselt ja võimalikult hästi, siis kuhtuda ja surra. Paatoseta. Niisuguseid inimesi oli. Isa oli Ja Laurile tundus, et temagi on. Nad võisid võideldagi. Aga sinnagi ei pannud nad täit hinge, sest paratamatus seisis alati silmade ees. Olla ainult lüli ahelas, pidada oma aeg vastu. Tõelisi armastajaid neist polnud, ei enda ega teiste. Armastust asendas õrn haletsus.

Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981, lk 254

Luule

Kui loom kannatab, heidetakse talle armu.
Inimesel pole võimu halastada ligimese pääle.
Ei jää üle muud, kui murda käsi ja palvetada selle
miski poole,
mis on armutum kui inimene

Helena Anhava, "*Harakkuljus õitseb kui roosatav vaip...", tlk Tiiu Kokla, rmt: "Ütlen siiski", 2000, lk 9