Vikitsitaadid

Lilli Jahilo

eesti moekunstnik

Lilli Jahilo (sündinud 3. septembril 1983) on eesti moekunstnik.

Intervjuud

muuda
  • Sel kevad-suvel on huvitav olukord olnud. Mina oma 11-aastase ettevõtja elu jooksul polegi sellist näinud. Oleks justkui elu pärast või enne katku, tohutu möll käib. Inimestel on väga suur huvi üritustele minna, kõik on spontaansed - homseks-ülehomseks on kleiti vaja, järgmisel nädalal on pulmad, ülejärgmisel toimub midagi järgmist suurt. Aga see seab ka meid surve alla, sest peame olema valmis kiirelt reageerima.
  • Alati on suur plaan ja visioon, aga tegelikult tuleb aega suhtuda tunnetuslikult.
  • Minule tegelikult on see koroonaaeg meeldinud. Mulle meeldis see rütmihäire, mille see tekitas. Kui oled igal aastal tsüklis oma tööde ja tegemistega, siis oli see väga vabastav, et ühel kevadel sai teha midagi teisiti. See oli huvitav ja vallandas uued energiad. Oli aega mõelda asjadele, mille jaoks kunagi aega polnud. Nii et ei ole halba ilma heata.
  • Sügisel on moes uute alguste aeg. Elu läheb uuesti käima.


  • Paljud kliendid rõõmustavad, et ei pea vastuvõtule minema, et saab veeta aega pere seltsis ja hoopis teistsuguses kontekstis. Naised on rohkem kodus, neil on rohkem aega mõelda garderoobi ja valikute peale ehk see, mida tarbitakse, on muutunud, aga inimesed ei ole tarbimist lõpetanud.
  • Tegelikult ma peaks tunnistama, et mul pole nii töökat aastat, kui see viimne koroona-aasta, olnudki. Mul ei ole midagi selle vastu, et ma saan ateljees olla ja tööd teha, sest see on mu lemmikkoht, kus olla niikuinii. Aasta algas maskide tegemisega ja kui keegi oleks mulle mingid aastad tagasi öelnud, et ma hakkan õmblema näomaske, siis ma poleks seda mitte kunagi uskunud, aga suures osas maskide tähe all on see läinud.
  • Igal kümnel juhul, kui me arvame, et linane on midagi väga eestlaslikku ja omast siis linaseid tooteid Eestis müüa on kõige raskem, sest kui toode kortsub, on see katastroof inimese jaoks.


  • Meil on praegu tõesti pingeline aeg, aga ma ise õudselt naudin selliseid hetki. Ma pigem ei naudi seda, kui on mul on liiga palju vaba aega. Väike adrenaliin on alati mõnus.
  • [Edu olemusest:] Ausalt öeldes ma ei teagi sellele vastust, mis ta siis on. Väljendub ta rahas, mingites auhindades? Selles, et sa tegeled millegagi, mida sa armastad? Võib-olla see on minu jaoks kõige olulisem. Mind tihti tuuakse näitena inimesest, kes on oma lapsepõlveunistuse realiseerinud.
  • Võib öelda, et ma olen kogu oma lühikese elu sellele pühendunud. Ma olen oma haridustee läbinud moedisaineriks saamise nimel ja nüüd on mul omanimeline moemaja. See on kõik tegelikult päris uskumatu, aga samas ma seadsin need sihid endale kunagi, kui ma noor olin. Nii et ma arvan, et edu sünonüüm on ehk sihikindlus.
  • Ma olen küll hullult töökas, aga see, et mu elu läks nii, et ma ühel hetkel olin fakti ees, et ma pean registreerima oma ettevõtte.. Kui praegu mõelda, siis ma olen juba üheksa aastat seda brändi vedanud ja ettevõtja olnud, siis võib-olla see on minu jaoks kõige suurem saavutus, sest kui ma ettevõtjaks hakkasin, polnud mul õrna aimugi, millega ma ennast seon. Ma pole sada protsenti kindel, kas ma oleks sellega üldse algust teinud, kui ma oleks teadnud, mida see tähendab.
  • [Moeglamuurist:] Me näeme moelavasid, kauneid modelle lehvivate kleitidega. See argipäev on tegelikult töö nagu iga teinegi. Ma tihti tunnen, et ma olen Hunt Kriimsilma seitsmes rollis, et sa oled nii transpordimees, logistik, äriarendaja, õhtul koristaja, disainer. Aga see teebki selle töö hästi huvitavaks. Ükski päev ei sarnane teisega.


  • Endale on objektiivset hinnangut väga raske anda, aga mulle tundub küll, et lööki on. Ja mitte ainult minul, vaid kogu Eesti moedisain on väga kõrgel tasemel. See nõuab ainult väga suurt pühendumist, pealehakkamist ja parajas koguses ka õnne. Igatahes oleme konkuretsivõimelised ja tulevik on täiesti lootusrikas.


  • [Koroonapandeemia aegseist kodukontoritest:] Inimesed näevad arvutite taga päris head välja. Vähemalt selles osas, mis ülaltpoolt vööd paistab. Inimesed hoiavad moraali hästi ülal.
  • Mitmed kliendid on öelnud, et hing ihkab midagi uut, et nad ei suuda enam kodus olla nende koduriietega.


  • Ma katsun lippu kõrgel hoida, levitada mõtet, et asjadel võib olla väärtus. Tänapäeva kiirmood rajaneb paraku hoopis teistel alustel.
  • Mulle väga meeldib kohvipaus. Eriti suvepäeval ... Siis ma teen omale tassi kohvi, mul on ka kas pähklid või tükk tumedat šokolaadi või kook ees. Et seda siis nautida kuskil kella 12 ja kolme vahel. Ma arvan, et paremat asja ei eksisteeri. See on minu hea hetk päevas, see on rituaal.
  • Mulle väga meeldib toidu kohta lugeda ja vaadata. Aga ise ma praktiliselt ei teegi süüa. Elu on nii läinud.
  • Alguses hakkas Veijo mind kogu aeg õpetama, kui ma üritasin midagi süüa teha. Siis mul viskas üle, ütlesin: „Tee siis ise! Ära siin õpeta!“ Ja äkki ma saingi aru, et oi, ta oskab minust palju paremini süüa teha. Viimaks jäigi tema selle töö peale. Nüüd me oleme 16 aastat koos olnud, aga ta ikka teeb kogu aeg süüa – teeb seda kirega, talle meeldib. Muidugi kogemusega tuleb ka vilumus.
  • Mõtle, kui palju on meie maakodudes asju, mis on püsinud tõeliselt kaua... Neil on väärtus. Süda läheb soojaks!
  • [Vanast laudlinast:] Ma alguses lõin selle lahti ja hakkasin siis vaatama – üleni ära nõelutud! Ja kui peened on need vanad nõelumistehnikad! Teisele poole pandi puuvillane lapikene, tehti kõik puhtaks, äärestati, siis pandi seestpoolt mustrisse. Žakardkoeline mustrisse nõeluda – lihtsalt ulme!
  • Mulle tundub, et mida kvaliteetsem laudlina on, seda parem see näeb välja ja kauem kestab. Sul võib ka väga odavaid voodilinu olla ja need võivad siis isegi täispuuvillased olla, aga on nii hõreda koega ja nii kehva kvaliteediga niidiga tehtud, et lähevad topiliseks ja neid on jube raske triikida, hooldada. Need ei kesta.
  • Mina küll esmalt soovitaksin sammud seada second hand'i. Seal on karakteriga asjad. Kusjuures neid on peetud niivõrd väärtuslikuks, et on alles hoitud, neid ei ole ära visatud.
  • Puuvillasel kleidil peab alati natuke avarust olema keha ja kleidi vahel – et oleks parem langevus. Ja mis põhiline – siis saad süüa, nii palju kui kulub! Kleit ei ahista sind ja elu saab nautida täiel rinnal.
  • Õhtusöökidele ma soovitan varrukatega kleiti. Sinna ei ole väga hea minna liiga paljastava kleidiga, kuna õhtusöögil on näha ju põhiliselt ülakeha – siis see on ka kõrvaltvaatajatele esteetiline.
  • Naised tihti kipuvad paar numbrit väiksemaid valima. See on suurim illusioon, et „kleit on küll väike, aga ma ostan ikka – küll ma võtan alla“. Täiesti mõttetu, sul on selles ebamugav olla ja see ei näe ka esteetiliselt hea välja. Kanna riideid, milles sul on hea olla, milles sa saad minna ja süüa, tunda ennast hästi.
  • Ma arvan, et restoranid hakkavad üha rohkem tähelepanu pöörama tervik-imidži loomisele. Samas on väga tore minna vahel sööma kuhugi lihtsasse maakohta, kus on naised ilusates puuvillastes kleitides, isetehtud põlledega. Kõik peab olema autentne – see on see, mis lõpuks loeb. Mitte kleidi hind, vaid see, et asi oleks kooskõlas, äge ja autentne.
  • Samas just rääkisin kahe välismaalasega, kes olid Michelini tärnide väljakuulutamise eel Eestis külas. Nad käisid ühes udupeenes Eesti fine dining'u restoranis ja nende esimene kommentaar oli see, et sealsete teenindajate riietus jättis kõvasti soovida – just istuvuse ja stiili osas. See jäi neile KOHE silma. Nii et olgugi et sa tahad pakkuda väga head toiduelamust, siis näed – inimene ikkagi märkab ka seda, mis rõivas see toit talle lauda tuuakse. Vot. Detailid ka loevad. Kui sa siin tärne jahid oma restole, siis tuleb kõik viimseni läbi mõelda.
  • Eelmisel kevadel me tegime väikse limiteeritud seeria põllesid, mis olid trükitud Adamson-Ericu kollases värvigammas maali fragmentidega. Oli koroona-aasta, kõik olid kodus. Mul oli üks rull kangast, mida ei saanud mujal kasutada, aga mis sobis hästi põlleks. Siis ma mõtlesin, et miks mitte. Et alati on ju puudus ilusast põllest.
Need olid hullult menukad ja me müüsime need kohe läbi. Juurde praegu ei tee. Oluline moment oli see, et põll käis selga nii, et traksid olid selja tagant risti. Mulle ei meeldi põlled, mida peab kaela taha siduma – sest see pinge ei ole hea, mis siis kaelale tekib.
  • Uhke võiks olla selle üle, et me suudame ise nii palju head toorainet toota. Kui elad Dubais vms suures kohas, siis sel päeval, kui elektrit ei ole, siis sa ei suuda seal mitte midagi teha, sul ei ole siis joogivett, ei ole põllusaadusi. Aga meil on tooraine sisuliselt oma kodust – see on väga suur väärtus. Seda ei saa tänapäeval üldse võtta iseenesestmõistetavalt – eriti olukorras, kui on Ukraina sõda, mis mõjutab globaalselt toiduahelaid. Tähtis on see, et me saame ennast ise ära toita... Eesti võiks pürgida sinnapoole, et me oleksime maheriik – mu meelest on sellel palju jumet ja potentsiaali. Meil on veel olemas oskusi.
  • Meie inimestel on tugevalt sees korilase geen. Sügiseti pole naljakamat asja kui see, et kui sa lähed kõige suvalisemale väiksele metsavaheteele, siis on metsaserv täis Porschesid, BMW-sid ja uuemaid kabriolette... See ei ole see, et inimesel ei ole raha seent osta, vaid see, et tal ON VAJA seda seent sinna otsima minna.
Norras läksime keskkoolis matkama ja seal oli metsaalune seeni täis. Mina olin see, et "Oo! Korjame!". Teised olid nii, et "Issand jumal, kuidas sa tead, mida korjata?!". Neil ei olnud üldse teadmisi toiduseentest. Meil on see teadmine veel olemas. Kui ma lähen metsa, siis ma saan enam-vähem aru, millist seent ma võin süüa ja mida mitte. See on küll hääbuv oskus.
  • Mu viimane avastus on see, kui head on tikrid sügavkülmas. Ma blenderdan need ära, panen sügavkülma ja võtan talvel välja – maitse on nii autentne! Vaat igal marjal ei säili see külmast tulles, aga tikrid on megahead. Mul üldse ei ole probleemi tundide viisi puhastada tikreid, see on väga tore ja isegi mediteeriv.
  • Ma olen viis aastat Norras elanud ja seal ma üldse moedisaineriks õppisingi. Nende kalaarmastus... See, kui palju nad seal lõhet söövad, on muljetavaldav. Pärast sealt äratulekut ma aastaid üldse ei söönud lõhet, sest tundsin, et mul on limiit enam kui täis.
  • Aga üks asi, mida ma Norrast küll igatsen, on kalakotletid. See on neil nii tavaline söök, igas supermarketis müügil – valgest kalast. Nii head! Ei tea, miks neid siia ei tooda ega müüda. Ma arvan, et eestlastele kalakotletid meeldiksid.
  • Üks toit, millest ma olen alati kirglik rääkima, on Hollandi heeringas matjes. Kui eestlane seda esimest korda sööb, siis on hästi veider – sest Hollandis söövad kõik seda saia ja hakitud sibulaga. Aga OMG! Kui sa sellest üle saad, et heeringas on saiaga, siis see on lihtsalt NII hea!
  • Mu uus lemmik on tatrapuder metssealihakonserviga. Ja ma ei ole muidu üldse mingi tatrapudru fänn! Mees panni peal kuumutab liha ja siis läheb tatar juurde. Maitsestab ja ongi valmis. Tõesti matkasöök, aga mulle see väga maitseb.
  • Dubais sõin ma ühes Liibanoni toidukohas kofta wrap'i. Suur lapik lameleib on täidetud lambahakklihaga ja keeratud rulli. Mul tuli täielik déjà-vu "Komm Morgen wieder'i" ehk täidetud pannkookidega, mida tegi vanaema, kui ma olin väike. Enam ei ole inimesi, kes teaksid neid retsepte. Aga vahel mõni maitse võib sind viia hoobilt kuskile ajamasinasse. Vana aja toidud on ägedad.
  • Pariisis on mul kohustuslik bœuf à la tartar, täitsa klassikaline. Mujal ma seda ei söö, ainult seal. Ja hommik algab Pariisis alati kohvi ja croissant'iga – ega seal muud olegi. Aga need sealsed croissant'id! Lihtsalt sulavad suus. On see võimalik? ON see võimalik?! Seal kohapeal ununeb gluteenivaba dieet hetkega.
  • Dubail on imidž, et kõik on high end, high class ja fine dining. Aga see ei ole üldse nii, seal on väga erinevaid kööke ja ka palju linnaosasid, kus on väga lihtsad toidukohad. Mu lemmik on seal muidugi Liibanoni köök, mis on araabia köögi kvintessents – suurepärane! Ma võiks lõputult süüa tabbouleh'd ja baba ganoush'i. Suur osa on seal taimsed toidud, aga need on NII head.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Lilli_Jahilo&oldid=114836"