Miika Nousiainen

Miika Nousiainen (sündinud 23. septembril 1973 Haukipudases Soomes) on Soome kirjanik ja ajakirjanik.

"Väike iluremont" muuda

Miika Nousiainen, "Väike iluremont", tlk Triin Aimla-Laid, 2022.

[Sami:] Isa oli spordimees ja rõhutas alati, et tähtis ei ole võit, vaid osavõtt. Nüüd tema unistus täitubki: osavõtjaid on tõesti palju. Aga ei ühtki võitjat.

Seisame ema Seija, õde Henna ja tema abikaasa Esaga kiriku ees palava päikese käes ja võtame vastu kaastundeavaldusi. Isa võttis kätte ja suri ette hoiatamata. Süda vedas alt. (lk 7)

Matustel peaksid olema kohal need kõige lähedasemad ja kallimad. Ma ei tea isegi neist lähedastest mitte kui midgai, kuidas saaksingi siis alustada kooselu mõne võhivõõraga.

Üks potentsiaalne võhivõõras on ka minu kallim Jenni, kes ei tahtnud matustele tulla. Meie suhe ei olevat veel matuste tasemeni jõudnud. Ma ei tea, kas see on praeguseks siis näiteks ristsete või pulmade tasandil, vaevalt küll. Oleme käinud koos Pariisis, soolaleivapeol ja ehituspoes, aga neist on matusteni pikk maa minna. (lk 7)

"Su isa oli suurepärane inimene."

Miks ta oma headust siis meile ei ilmutanud? Isegi emale mitte. Kui keegi ikka on nii kuradi hea, võiks seda vähemalt omastele välja näidata. Kaugemalt vaatajad on seda märganud, aga lähivaates ei olnud isa hea mees. Kuigi väga halb ka mitte. Oma põlvkonna mõõdupuu järgi ei olnud isa midagi ebatavalist, aga eks ta oleks võinud meile vähemalt korra öelda, et oleme täitsa talutavad. (lk 8)

Astume mööda kiriku vahekäiku leinajatest mööda esirea tühjadele kohtadele. Meie selja taha jäävad sugulased, sõbrad ja naabrid alateadlikus läheduse järjekorras. Lähedane naaber on lähedasem kui kauge sugulane, aga isegi kauge sugulane on lähedasem kui mõne hobirühma kaaslane või kolleeg. (lk 9)
Siis ütleb kirikuõpetaja, et Martti seadis alati teised endast ettepoole. Sittagi ta seadis. Ema saatis ta sõnatult kööginurka ja meile korrutas muudkui, kui head lapsed naabril on. (lk 9)
Asetame pärja valgele kirstule. Ema austas isa isiksust sellega, et valis odavuselt teise kirstu. Isa ei väsinud kordamast: "Ära kunagi vali kõige odavamat. Vali odavuselt teine. Ära kunagi ole kõige viletsam, ole eelviimane!" (lk 10)
Võtan emal toetavalt käsivarrest, kui kirstu kõrval seistes tabab teda nutuhoog. Emal on raske mõista, et see, kes jaksas talle väsimatult nõu anda, on nüüd läinud ja tal tuleb endal mõtlema hakata. Ma ei tea, mis tunne see on, sest minu suhetest pikim on kestnud napilt aasta. Selle ajaga ei jaksa ei põhjalikult kiinduda ega hakata liiga närvidele käima. (lk 10)
Isa ehitas. Ta ehitas konkreetseid asju. Aga tunnetele ei jäänud tal aega. (lk 11-12)
Markusel on kaasas kolm tütart. Markus on üksikisa. Tema naisel sai perekonnaelu kilometraaž täis ja ta lahkus. See oli depressioon, mille emadus muutis võimetuseks. Nüüd püüab Markus üksinda hakkama saada. (lk 12)
Markuse noorim tütar ei ole nõus kirstu juurde minema, vaid puhkeb altari ees nutma. Vanim hoiab viksilt isa käest ja aitab isegi salmi lugeda. Aga lugemine jääb katki, kui Markus jookseb järele käärkambri poole suunduvale keskmisele tütrele. Tagaajamise käigus kukuvad puruks viis küünalt ja üsna mitme matuselise unistused suurest perest.

Lapsed on rikkus. Ma ei tea, kas mu tahtmatult üksikhooldajaks jäänud sõber ka samamoodi arvab. Kui see on rikkus, oleks ehk targem vaesena püsida. (lk 12)

Markus saab tütre poole kiriku peal kätte ja kannab vingerdava viieaastase tagasi altari juurde. Viimaks ometi jõuab ta öelda mälestuslause: "Kui sa natuke paigal püsid, saad täna tunni pädiaega. Martti Heinoneni mälestust austades. Markus perega." (lk 12)
Pesonen loeb väriseval häälel: "Kauaaegse naabri ja hea sõbra Martti Heinoneni mälestust austades. Pesonenid." Siis põlvitab ta kimpu kirstule asetama. Pintsak on just nii lühike ja püksid sedavõrd alla vajunud, et Pesoneni persevahe paljastub kogu kirikurahvale.

Muist inimesi ei suuda olla muigamata. Muist leinajaid lööb pilgu maha, et silme ees avanevat vaatepilti vältida. Selliseks jumal meid kord lõi, kõigi meie vigade ja persevahega. Kõik persevahed on jumala ees võrdsed. (lk 13)