Ploomipuu

taimeliik

Harilik ploomipuu (Prunus domestica) on roosõieliste sugukonda toompuu perekonda kuuluv viljapuu, mis hea õnne korral kannab ploome.

Ogata Kōrin (1658–1716), "Punased ja valged ploomiõied", s.d.
Pierre Dupuis, "Vaikelu ploomiokstega" (1663)
Claude Monet, "Ploomipuu õites" (1879)
Camille Pissarro, "Õitsev ploomipuu, Eragny" (1894)

Proosa muuda

  • Õitsevate puude hulgas on kõige kaunimad ploomid, olgu nad siis hele- või tumepunased. Kirsiõite puhul võiksid kroonlehed olla suured, lehed tumedad ja oksad peenikesed. Sinivihma õied on erakordsed siis, kui nad ripuvad pikkade kobaratena ning on tumelillat värvi.
    • Sei Shōnagon, "Padjamärkmed", 34, tlk Alari Allik. Vikerkaar, november 2018


  • Tüdruk sirutas käe ja murdis metsiku ploomi oksa, mis kaariku külge kraapas.
"Kas pole ilus? Mida see teepervelt alla kummarduv, puha valge ja pitsiline puu teile meelde tuletas?" küsis ta.
"Seda et, ma'i tea," vastas Matthew.
"Noh, pruuti muidugi — üleni valges pruuti ilusa õrna looriga. Ma pole iial ühtegi pruuti näinud, aga ma võin ette kujutada, mismoodi ta välja näeb. Mina küll ei usu, et minust endast ükskord pruut saab. Ma olen nii inetu, et minuga ei taha keegi abielluda - kui just mõni mis­jonär. Ega misjonärid pole vist eriti valivad. Aga ma tõesti loodan, et ühel päeval saan endale valge kleidi. See on mu maise õndsuse kõrgeim ideaal. Mulle tohutult meeldivad ilusad rõivad. Ja nii kaua kui ma mäletan, pole mul eluski olnud ühtegi kaunist kleiti — aga seda enam on põhjust oodata ja loota, eks ju?"


  • Olin juba lugenud ploomipuudest: kuidas Mao noore mehena võrdles Pekingi parkides härmatanud pajusid õitsvate ploomipuudega, ja paljusid teisi luuletusi, kus ploomipuud õitsevad, juba kaks-kolm tuhat aastat tagasi, sildade ja maanteede ääres, sümboliseerides ikka ja alati tagasipöörduvat elujõudu, uuenemist.
1920. aastatel käis Mao Pekingis ringi; kõht tühi ja taskud täis Bakunini teoseid, patseeris ta paleeaedades ja tehisjärvede kallastel. "Vana palee aedades nägin ploomipuu valgeid õisi, kui Põhjapoolne Järv oli veel jääkaane all. Ja ma nägin järve kohal rippuvaid härmas pajusid ja mulle meenus Tangi dünastia aegse poeedi Chen Ziangi pilt samast vaatest. Ta ütles talviste puude kohta Põhjapoolse Järve ääres, mis olid täis teemantidena sädelevaid jääkristalle ja lund, et need sarnanevad kümne tuhande õitsva virsikupuuga."
  • Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 85-86


  • Tavaliselt magas Harry tema kõrval sügavat und, kuid nüüd hakkas Harry temaga pimedas rääkima. Tema häälekõla ühtis selle paiga helidega ning kandis ta sinna tagasi, äratas kõik taas tema mälus. Harry hääl oli tume nagu ploom ning pimedus toas oli ploomipuu vari. Harry rääkis temaga uuesti ning Gwen tundis, otsekui oleks see hääl teda emmanud ning selle kauge paiga tiiva alla viinud.
    • Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 284


  • Ma nägin ka valvureid tänavatel edasi-tagasi kõndimas. Noored kollakasvalgete hammastega mehed valvasid suurte hoonete juures, väljakutel, kaupluste ees, peatustes, võssakasvanud pargis, üliõpilaste ühiselamute lähedal, veinikeldrites, jaamahoone juures. Nende ülikonnad ei sobinud nendele, need kas lotendasid või olid liiga kitsad. Nad teadsid igas piirkonnas, mida nad valvasid, kus ploomipuud kasvavad. Nad käisid ka kõrvalistel teedel, et ploomipuudest mööduda. Oksad rippusid raskelt alla. Valvurid korjasid rohelisi ploome ja toppisid taskud täis. Nad korjasid kiiresti ja täitsid nendega pintsakutaskud. Nad tahtsid ainult ühe korra korjata ja kaua süüa. Kui pintsakutaskud täis olid, eemaldusid nad kiiresti nendest puudest. Sest ploomiõgija oli sõimusõna. Ainult tõusikuid, enda mahasalgajaid, mitte millestki esile roomanud südametunnistuseta tüüpe ja üle laipade minevaid tegelasi nimetati niimoodi. Ka diktaatorit nimetati ploomiõgijaks.
    • Herta Müller, "Südameloom", tlk Vilma Jürisalu, 2010, lk 40-41


  • Ploomikivike tudub viljalihas nagu hällis. Kivikest ei tohi ära süüa! See on mürgine. Selle sees on sinihape, see võib inimese hetkega kutuks teha. Kui puruks hammustada. Kui mitte, siis pole midagi, saad kõhuvalu, aga kivi tuleb välja. Või veelgi hullem, kõhus võib kivist uus puu kasvama minna. Tuleb ette. Siis on inimesega jälle kutu, sest sirguv puu lõhub inimese pooleks.
Ploomikividega tuleb inimestel samuti tähelepanelik olla. Neid tuleb austada. Ploomipuu on kõik hästi välja mõelnud, kõike ette näinud.
Ploomipuu on tark. Sööge, inimesed, mu ploomikeste viljaliha, sööge niipalju kui kulub, egas mul kahju pole. Aga kivi jätke rahule! Selle sees on mu lapsuke, tulevane ploomipuuke. Katsuge vaid mu lapsukest ära süüa, siis hoidke küll piip ja prillid! Vaat siis alles saate mu käest! Annate ropsuga otsad, ei jää teist tuhka ega tolmugi järgi!
Laura on ploomipuuga kõiges nõus. Ta viskab kivi nii kaugele kui vähegi jaksab, et ploomilapsukesel oleks küllaga ruumi.
  • Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015, lk 95

Draama muuda

SUFFOLK: Miks lonkad sa?
SIMPCOX: Puu otsast kukkusin.
NAINE: Jah, ploomipuult!
GLOUCESTER: Kui kaua olid pime?
SIMPCOX: Oh, sünnist saadik!
GLOUCESTER: Noo, ja ronid puudel?
SIMPCOX: Üksainus kord, kui olin alles noor.
NAINE: Jah, ning see lõbu läks tal kalliks maksma.
GLOUCESTER: Küll olid aga ploomidele maias,
kui nõnda riskisid!
SIMPCOX: Ah, kallis isand,
mu naine himustas noid musti ploome
ja sundis ronima, kas murra kael ...

  • William Shakespeare, "Kuningas Henry Kuues", II osa, II vaatus, 1. stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 299


  • POLONIUS: Ma mõtlen, mida te loete, prints.
HAMLET (astub talle ligi, sundides Poloniuse taanduma): Laimujutte, mu isand. Sest see satiiriline võllaroog siin ütleb, et vanadel meestel olevat hall habe, nende nägu olevat kortsus, silmad tilkuvat paksu rähma ja ploomipuu vaiku ning neil olevat ohtrasti puudu mõistusest ja ülilõdvad kintsud.
  • William Shakespeare, "Hamlet", II vaatus, 2. stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 1176

Luule muuda

see aed on kui Rooma pühaku mosaiik
siin on vihma klaver
ploomipuuoksad köidavad end taeva külge
taevas mis ei suuda puudutada isegi mitte linde
ehkki linnu rind on taevast tulvil

  • Triin Paja, "Õitseme" kogus "Nõges" (2018), lk 37