Salamander

Salamander on mütoloogiline loom, kellele on omistatud mitmesuguseid tulega seotud omadusi, mõnedes allikates ka tulevaim. Nende järgi on nimetatud ka alkeemiline sümbol ning mitmed amfiibsed loomad ja bioloogilised taksonid, mil küll tulega kuigi palju pistmist pole.

Luule

Ma esiteks, et võita looma,
pean "Nelja sõnad" välja tooma.
Salamander, loitma löö,
sülf ja undiin,
hõljuge seal ja siin,
koobold, tee oma töö!

Avage endid,
elemendid!
Teie jõud
ja salanõud
teada me saime,
et käskida vaime.

Leekides haju,
salamander!
Kokku kohinal vaju,
undiin!
Helenda pimedas öös,
sülf!
Aita meid koduses töös,
incubus, incubus,
tule ja näita, kus lahendus!

• Johann Wolfgang Goethe, "Faust", I osa. Tõlkinud August Sang, 1972, lk 36-37

       ... Ah, mu sõber, näed,
kuidas tuld ma, puutun tuld ma ilma söestumata,
kuidas tema juurdub, juurdub mulle kulmudesse,
kuidas midagi ei ole, mis jääks seostumata
sesse juunitundi, neisse aiakurmudesse,
milles huugab leek ja lookleb roosa salamander.
Mandel, ole. Mandel, põle. Õitse, mandel.

• Paul-Eerik Rummo, "Õitsva mandlipuu juures" kogus "Ajapinde ajab" (1985), lk 32

Proosa

• Jim ei ole enda moodi. Tema nägu on Cariño kõrvetavast päikesest hoolimata kahvatu ja ta kannab paar numbrit suuremat peent ülikonda ja elegantseid meestekingi, mis on tema puhul midagi uut. Varem kandis ta alati teksapükse, kulunud T-särke ja spordijalatseid. Ta oleks nagu iseenda matusteks riidesse pannud. Ja valgus, mis alati tema silmist kiirgas, on kadunud. Varem olid ta silmad tulvil ilusat, hirmutavat, sünget valgust, mis valgustas ööd tema ümber ning paljastas talle eriomase intensiivsuse ja hoolimatuse, pidurdamatuse, lõõskava tule või kuristiku. Ühe silma tumesinist iirist katab kerge piimjas kiht, pilk on rahutu, otsiv. Ilma naiste ja alkoholita, ilma sisemise leegitseva seksuaalse hävitustuleta on järel ainult tuhk, vananenud keha liiga suures ülikonnas, tulevikuta, lootusteta. Nagu suvel läbi õhu vuhisev salamander, väike vibreeriv elastne veest läikiv ja eluenergiast pakatav pingul keha, mis talvekülma saabudes kokku kuivab. (lk 15-16)
• Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017

• Magamistoas, valmistudes pikaks unetuks ööks, näen, et voodi kohal seinal miski liigub, vahetades välkkiirelt asendit. See on salamander, kes nüüd näib justkui seinale kleebituna nagu aplikatsioon mõnel idamaisel lipul. Ta jääb terveks ööks liikumatuks - heatahtlik majavaim. (lk 18)
  • Käbi Laretei, "Peotäis mulda, lapike maad". Tõlkinud Anu Saluäär, 2010

• "Oh, olgu pealegi... kas te faataksite siiapoole, härra Fintler," palus Otto. Ta ronis ikonograafi taha ja võttis objektiivil katte eest. William jõudis märgata paharetti, kes kiikas välja, pintsel käes valmis. Vaba käega tõstis Otto aeglaselt üles pulga otsa pandud puuri, milles tukastas paks salamander; Otto sõrm oli päästikul, mis pidi langetama haamrikese salamandrile vastu pead - parasjagu nii tugevalt, et looma ärritada.

"Naeratage nüüd, phalun!" (lk 105)

• Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007