Meelekindlus

Proosa

• Kes on ette võtnud ajaloo uut lehekülge keerata, ei tohi oma nõrkusi teistele välja paista lasta. Hallsilm oli astunud otsustava, hulljulge sammu ja pidi nüüdsest peale meelekindlust ilmutama — ükskõik, mis ta ise poleks oma südames tundnud. Kes on kord juba parve kaldast lahti lükanud, peab unustama virisemise ja halisemise. (lk 19)
• Mis viga päevavalguses kellelegi pilguga kindlameelsust sisendada või mõnel muul viisil ta südikust turgutada! (lk 44)
• Tuleb oma tahtmise juurde jääda, peab oma joru ajama, siis läheb kõik korda. (lk 54)
  • Aimée Beekman, "Tondinahad", 1977

• "On siiski üks võimalus, kuidas sellest valvetõkkest läbi murda," ütles Sammalhabe. "Looduses on niimoodi seatud, et loomad ei kannata välja naksitrallide pilku. Kui loomale pikalt ja pidevalt otsa vaadata, pöörab ta pea kõrvale ja kõnnib kõige parema meelega varsti minema."

"Nagu ma aru saan, soovitad sa meil hakata kassidega tõtt vahtima," naeratas Muhv.

Ta kummardus ettepoole, surus nina vastu klaasi ja asus lähemal istuvale kassile pingsalt otsa põrnitsema. Sammalhabe valis ohvriks pisut kaugemal istuva kassi ja järgnes Muhvi eeskujule, Kingpool aga püüdis vaadata ühe silmaga ühte jä teisega teist kassi.

Ei möödunud minutitki, kui kassid rahutuks muutusid. Nad hakkasid nihelema ja_sihitult ringi vahtima. Nägu läks mõlemal kummaliselt häbelikuks. Ja siis...

Siis tõusid kassid peaaegu korraga jalule, üks tõmbas keelega paar korda üle rinnaesise, teine sirutas ennast laisalt. Nad ei teinud autost enam üldse väljagi, vaid kõndisid üle tee ja kadusid puude vahele.

"See oli õpetlik juhtum," Ütles Sammalhabe. "Meie, naksitrallid, seisame kõrgemal igasugustest neljajalgsetest, sest meil on tugevam vaimujõud kui nendel."

"Vaimujõud on meil võimas," noogutas Kingpool.

• Eno Raud, "Naksitrallid", esimene raamat, 1984, lk 50

• "Juustu!" ägas ta. "Palun thooge mulle juustu! Või suur öun! Midagi, mida hammustada! Paaalun!"

"Siin keldris ei ole midagi sellist..."

"Hoidke minust eemale! Ja ärge hingake niimoodi!" halas Otto.

"Mismoodi?"

"Et rind niimoodi paisub ja töuseb ja fajub! Ma olen ju fampiir! Minestav noor neiu, palun saage aru, hingamine, rinna foogamine... zee kutsub minu zeest esile midagi kohutavat..." Ta ajas end jõnksatusega püsti ja haaras kuuereväärilt musta paela. "Aga ma olen thugev!" karjus ta. "Ma ei fea kõiki alt!"

Ta oli jäigalt valveseisangus, kuid tema piirjooned olid pisut hägused, sest vabin raputas teda pealaest jalatallani, ja ta hakkas väriseva häälega laulma: "Thäita meil ülezanne, thulge faid, faid, faid, ootab thassike teed ja üks sai, sai, sai..."

• Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007, lk 169

• Täna püüan hetkes püsida ja olla tänulik oma jalgadele ja kehale, mis on mind nii kaugele toonud. Olen tänulik vaimule, mis pole valu ja raskuse all alla vandunud. Olen tänulik õppetundidele, mida iga päev ette kannab. Tänulik võõrastele kaasteelistele, kes on nii omadeks saanud. (lk 43)
• Mitte vähem oluline tugevama vaimu kõrval on paremas toonuses keha. Ma jõuan palju rohkem kui varem. Palju rohkem, kui söandasin uskuda. Meelekindlust on minus enam.

Palverännak muudab elusid. Ja mis peamine, täna siin pole mingit kommertsi ega lihtsust. Ehe raskus igal sammul — päris palverännak. Nagu ennemuist. Mulle meeldivad päris asjad.

Ma mõtlen, et kui kümme päeva rännakut on toonud rahuldava seisundi, siis kuhu on veel edasi areneda? (lk 85)

• Mulle meeldib üksinda olla. Mida päev edasi, seda enam. See soov kasvab eneseusalduse ja -usuga ühes. Omapäi märkan ümbritsevat ja enda sees toimuvat rohkem. Olen tänaseks veendunud, et minus on palju muutunud: on rohkem meelekindlust, õnnelikkust, oskust olla hetkes ja iseendaga koos. (lk 200)
• Mina olen end üles leidnud. Leidsin ka tugevuse, mida arvasin endas mitte olevat. Füüsilise, aga ka vaimutugevuse.

Tahan uskuda, et leinas olen nüüd valmis viimaseks faasiks. Olen rohkem tänulik, et imetlusväärne Mammi oli mu elus, ja vähem kurb sellepärast, et tema aeg otsa sai.

Olen kindel, et kui ta oleks veel siin, siis ütleks ta rongijaama aknal veinijoomise, ookeanivees alasti suplemise ja ebaseaduslike piiriületuste peale: "Kurat, tüdruk, sa ikka oskad elada!" Õnneks ta teadis, et elujanu olen pärinud temalt endalt.

Kui suudan oma elu elada sama täisväärtuslikult ja julgelt, nagu Mammi seda tegi, siis pole elatud asjata. Kui ma suureks saan, tahan Mammi olla. (lk 230)

• Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020