Amarüll

Amarüll (Amaryllis belladonna) on Lõuna-Aafrikast pärit mitmeaastane sibultaimeliik, amarülli perekonna ainus esindaja. Botaaniliste segaduste tõttu nimetatakse amarülliks tihti ka ratsuritähte (Hippeastrum), mis pärineb Lõuna-Ameerikast.

Vivian Smith (1883–1946), "Amarüll", s.d.

Edita Hirschová, "Kaks naist amarülliga" (1938)

Proosa

• Väike tuba oli tõepoolest väike. Sisse astudes tundus, et seal oli ruumi vaevalt kahele inimesele. Mööbel koosnes ainult ühest väikesest ümmargusest lauast, millel oli vaas pikavarreliste leekpunaste amarüllistega. (Kaua olin pidanud neid liiliaiks, sest nii nimetati seda lille ühes minu lapsepõlve kodudest, mis seal ühel lihavõtte esimese püha hommikul ootamatult oma esimese õie avas. Ainult nädalapäevad varem oli see sahvris üles leitud ja tuppa toodud. Sahvrisse oli ta viidud, kui lehed talvel äkki kollaseks läksid ja arvati, et nüüd on lõpp. Varem oli ta aastate viisi kambriaknal seisnud, alati ühesugune, ja keegi polnud kunagi näinud teda õitsevat, ega teatudki, et ta üldse võis õitseda.) (lk 44)
• "Aga kas see on Bella, keda laulatatakse?"

"Bella? ... Jah, muidugi, te mõtlete Amarüllist. Kes siis muu!"

"Amarüllis? See kõlab romantiliselt... Mis ta nimi siis õieti on, Bella või Amarüllis?"

"Kuidas soovite! Te võite anda talle ka mõne kolmanda nime, kui teile meeldib nimesid välja mõelda." (lk 72)

• Karl Ristikivi, "Hingede öö". Tallinn: Eesti Raamat, 1991

• [Amarülliseõie puhkemisest:] Moondumine kestab.

Nüüd on seal punane banaan roheliste palistustega. Päris kena. Läheb veel üks päevake, siis hakkavad need punased banaanid amarüllise ladvas — neid on nüüd juba kaks ühesugust — muutuma — krokodilli lõugadeks.. . Nende laiad rohelised õmblused on järk-järgult ära sulanud, jättes järele õhukesed kroonlehe servad. Niiviisi on endine banaan muutunud kergelt üksteise peale visatud õislehtede kimbuks. Oma kõverat kuju säilitades hakkavad nad otsast lahti hargnema ja joonistavad õhku avatud lõugadega "krokodilli" profiili. Oh, ta teeb veel seitse imet, see amarüllis!

Kuid nüüd on need "imed" järjest ilusamad. Viiendal päeval on tulevased kellukad ikka veel igaüks isemoodi. Kõige suurem on nüüd karjapoisi pasun, teine on krokodilli lõug ja kolmas ning neljas hakkavad alles tulipunasteks banaanideks saama.

Järgmisel päeval oli mul juba kaks karjapoisipasunat ja kaks banaani, mis pakkusid sümmeetria ilu. Ja siis tuli täht! Esimene kellukas avas oma silmad pärani. Viimaks ometi! Nägin kuut teravatipulist kroonlehte, saledat karikat ja pikki graatsilisi tolmukaid. Õie värv oli säravpunane, pisut oranžikas ja tihe nagu liblika tiiva tolm ... Hoidsin hinge kinni.

• Aira Kaal, "Amarüllis", rmt: "Seitse tõtt ja seitse valet", 1986, lk 121

Luule

Naeratavad need, kes arvavad mind tundvat,
sirutavad käed kui tumevalged tundlad.

Sirutavad käed, ent seda nad ei taju:
keda nemad tundsid, see mus ammu hajus.

Räägivad ja mõtlevad, et näe, kus peab end uhkeks.
Aga võõral aknal amarüllis puhkes!
/---/
Lumesajus nüüd ma kõigist olen lahus.
Õitseb amarüllis võõra akna rahus.

• Leelo Tungal, "Amarüllis" kogus "Täisminevik" (2007), lk 26