Cecilia Payne-Gaposchkin

Cecilia Payne-Gaposchkin (10. mai 1900, Wendover, Buckinghamshire, Suurbritannia – 7. detsember 1979, Cambridge, Massachusettsi osariik, USA) oli Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide astronoom ja astrofüüsik, kes oma 1925. aasta doktoriväitekirjas pakkus esimesena välja, et tähed koosnevad suures osas vesinikust ja heeliumist.

Kõned ja kirjutised

[Füüsik Arthur Eddingtoni loengust 1919. aastal:] Tulemuseks oli minu maailmapildi täielik ümberkujunemine. [...] Minu maailm oli nii raputatud, et kogesin midagi üsna närvivapustuse sarnast. (lk 117)
- Cecilia Payne-Gaposchkin, "The dyer's hand: an autobiography". Rmt: Haramundanis, Katherine (toim). "Cecilia Payne-Gaposchkin: an autobiography and other recollections" (2. trükk), Cambridge University Press, 1984,' lk 69–238

Noore teadlase autasu on emotsionaalne põnevus, kui ta on esimene inimene maailma ajaloos, kes midagi näeb või millestki aru saab. Ei ole midagi selle kogemusega võrreldavat [...] Vana teadlase tasu on tunne, et ta on näinud ebamäärast visandit kasvamas meistrikäega maalitud maastikuks.
- Cecilia Payne-Gaposchkin, "Henry Norris Russell Prize Lecture of the American Astronomical Society – Fifty years of novae", The Astronomical Journal, 82(9)/1977, lk 665.

"Õpetlane ja maailm"

Cecilia Payne-Gaposchkin, "The Scholar and the World", American Scientist, Vol. 31, No. 4 (October 1943), lk 329-337.

Üliõpilaspäevil käisin kuulamas Frederick Soddy kõnet, keda teadsin kui üht Rutherfordi kaastöölist radioaktiivsuse uuringuis. Minu kibedaks pettumuseks ei rääkinud ta mitte radioaktiivsusest, vaid teaduse ühiskondlikest mõjudest. Olin ausalt öeldes pahane. Miks, küsisin ma, raiskab füüsikas töövõimeline mees oma aega selliste asjade peale? Tõenäoliselt jagate praegu samalaadset tunnet: kuidas saab astronoom laskuda niimoodi taevalike asjade juurest tühja-tähja juurde? (lk 329)
Mitte, et sada aastat tagasi poleks tähtedest midagi teatud. Nende asukohti ja heledust oli uuritud sajandeid. Kuid teadmised nende kohta olid pigem kaardi laadi – ja kaart iseenesest pakub vaid piiratud huvi; see muutub tõeliseks, kui suudetakse kirjeldada maastikku, loetleda loomastikku ja taimestikku ning öelda midagi elanike kohta. Sada aastat tagasi oli täheastronoomia kaardistaadiumis; alles kuuekümnendatel sai tähtede kauguste ja liikumiste mõõtmise tõelise alguse. (lk 329-330)
Võrrelge seda tänapäeva astronoomilise pildiga. Teadmised ei ole enam kaardilaadsed, kaart on muutunud reljeefseks. On tähti, täherühmi, tähesüsteeme, mis moodustavad galaktika; on ka teisi kaugeid galaktikaid ja galaktikate süsteeme. Tähtede vahel on ruum täis osakesi - neid tähtedevahelisi tolmupilvi on mõõdetud ja kaalutud, uuritud on nende pöörlemist ja keerlemist, mõõdetud isegi osakesi endid ja kindlaks tehtud, millistest materjalidest need koosnevad. (lk 330)
Viimase 25 aastaga oleme jõudnud palju kaugemale sellest teretutvusest tähtedega. Tänapäeval võib neid pidada jälgitava ajaloo ja kindla elueaga indiviidideks. Nende sisemine struktuur ja olek on meile (suurel määral) teada. Et nad on tehtud nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt samast ainest, millest ka meie ise, sai selgeks paarkümmend aastat tagasi. (lk 330)
Päikese seedimisprotsess (mida astronoomid mõistavad tänapäeval omajagu paremini kui iseendi oma, sest see on palju lihtsam) on tüüpiline tähele, mis on jõudnud tähe kohta küpsesse vanusesse. (lk 331)
Kuid alles täna on hakanud selginema tähtede paljunemisprotsess. Tähed sünnivad (nagu piibli väitel sündisidmeie esivanemad) põrmust, galaktikat täitvast tähtedevahelisest tolmust valguse ja gravitatsiooni vastandlike jõudude abiga, mis jagavad tolmupilved lahku ja keevitavad need tähtedeks. (lk 331)
Füüsika ja keemia, olemuselt eksperimentaalteaduste kaudu on astronoomia (ainus teadus, mis selle ainese tõttu on katsete tegemisest kõrvale jäetud) ületanud lõhe kaardi ja tõeluse vahel. (lk 331)
Teadlasena olen ma seotud teatud protseduurireeglitega. Minu järeldused peavad olema tehtud mõõtmiste tulemusel, nii täpsed ja objektiivsed, kui ma suudan neid teha, kasutades parimaid instrumente, mida ma suudan leida ja välja mõelda. Mõõtmiste tegemisel tuleb need läbi arutada kõige jäigema täpsusega ning parimate nii matemaatiliste kui ka füüsikaliste meetodite abil, mida oskan kasutada. Kui ma neid tingimusi ei täida, ei ole ma tulemustega rahul; ja kui ma kahtlustan, et mõni teine astronoom pole neid rahuldanud, ei ole ma tema omadega rahul – õigupoolest keeldun ma neile tähelepanu pööramast või parimal juhul sajandi füüsikateadus on lihtsalt peegeldanud selle loonud sotsiaalse struktuuri iseloomu. Seda saab näidata sama veenvalt kui sedagi, et Ameerika avastamine oli renessansi vältimatu tagajärg. (lk 334-335)
Võib-olla on kõige peenem inimmõtlemist mõjutav mõju religioonil – ja siin astun ma vaidlusalusele alale. Jälg, mille filosoofilised ja religioossed süsteemid on meie universumipildile jätnud, on samavõrd sügav kuivõrd harva seda kahtlustatakse. Samad ilmalikud ja religioossed arengud, mis kaasnesid orgaanilise evolutsiooni aktsepteerimisega, pidid avama astronoomi meeled kosmilise evolutsiooni võimalustele. Kindlasti on ratsionalismi kasv ning arusaamade lagunemine erilisest loomisest ja paradiisist muutnud meile kergemaks mõtlemise tähtede elust ning universumi vanusest ja tulevikust. Ja vaevalt võib olla juhus, et "137 doktriinile" pani alguse astronoom, keda saab kõige paremini kirjeldada müstikuna, samas kui "ürgse kosmilise muna" teooria on juhtiva katoliikliku teadlase looming. (lk 335)
Nende mõtete mõju teadlasele on ilmne. Nad ei viita pelgalt sellele, et humanitaarharidus on soovitav – nad näitavad, et see on vajalik lunastuseks; ja lunastuse all pean ma silmas tsivilisatsiooni jõudmist küpsuseni, mis on hariduse tõeline eesmärk. (lk 335)
Kitsast erialastumist ja ka kogu teaduse jaotamist pärusmaadeks võib vaevalt pidada vanglast paremaks. Soovi korral võite nimetada seda elevandiluust torniks – isegi elevandiluust torn võib piirata, sulgedes meid endasse, vaatamas väljapoole. (lk 335)
Oleme siinses riigis uhked oma põhiseaduse, demokraatlike põhimõtete ja "eluviisi" üle. Kuid see ei tohiks panna meid arvama (nagu arvavad paljud pealtnäha intelligentsed inimesed), et meie süsteem on ainus rahuldav süsteem. (Saksamaa elanikud arvavad sedasama omaenda süsteemi kohta ja meil on selle kohta nimigi.) Ärgem eeldagem, et teised süsteemid on vastuvõetavad ainult niivõrd, kuivõrd nad sellele mudelile lähenevad. Ärgem otsustagem, et viljakas koostöö on võimalik ainult organisatsioonidega, kes sellele mudelile lähenevad. See asetaks meid astronoomi tasemele, kes ei luba sümfoonial oma meeli ülendada. Nii nagu teadlane mõistab, et tema teaduse vormi on loonud ühiskond, kes nägi selle sündi, näeb inimene iniminstitutsioonide arengut vastusena neid loonud inimeste vajadustele ja võimetele. (lk 335-336)
Ma tean, et teaduse ja religiooni vahel on olnud niinimetatud tüli, kuid selle tule tuhk on praeguseks üsna külm ja ma kardan, et seda hoidsid elus mõlema kildkonna heatahtlikud liikmed, kes olid kõige vähem valmis teineteist mõistma. (lk 337)
Ma väitsin, et viimase sajandi jooksul on astronoomia muutunud umbisikulisest kaardist maailmaks, mida asustavad indiviidid. Kui palju tõesem veel on see inimeste maailma kohta! Selles peitubki lunastuse lootus – ühist inimsust siduvate nööride järele haaramises, lihtsa suhtluse kanalite ärakasutamises, kosmopoliitse vaatenurga ülesehitamises, inimorganisatsioonide mõistva sünteesi loomises.

Ma ei taha näida kriitikavaba sallivuse propageerijana. Teadlasena on minu jaoks asju, mida ma pean ründama ja millega ma ei saa kunagi kompromisse teha – asju, mis minu põhimõtetest mitte ei erine, vaid neid eitavad. Astronoom võib selles seoses mainida astroloogiat ja ma arvan, et igal teadusel on omad verivaenlased. Paralleel inimsuhetega on liiga ilmne, et siin sellele osutada; aga sõjast rääkimine viiks mind teemast liiga kaugele. (lk 336)

Inglise keelt kõnelevate rahvaste hulgas on inimesi, kes eeldavad, et meie – USA ja Suurbritannia – oleme inimsoo arengus jõudnud küpsuseni – et meil on õigus nimetada end "täiskasvanud rahvaiks". Ma oletan, et see tähendab, justkui mõned rahvad (nn "vähemarenenud rassid") oleksid alles lapsepõlves; teised on ehk seniilseks muutunud. Ma ei saa nõustuda ühegi sellise lühinägeliku arusaamaga inimkonna arengust. (lk 336)
Võib-olla on inglise keelt kõnelevad inimesed nagu laps, kes on just astunud oma esimesed ebakindlad sammud; võib-olla on Kaug-Ida rahvad nagu laps, kes on just hakanud kasutama artikuleeritud kõnet. Aga mis õigust on meil oletada, et nad on jõudnud oma võimete piirini? Või isegi seda, et nad on juba näidanud, kuhupoole need võimed suunduvad? (lk 337)
Mida saab õpetlane maailma heaks teha? Üksnes seda: ta saab rakendada inimtegevuse laiemas valdkonnas põhimõtteid, mida ta on õppinud kasutama oma vanglas. Sest ta saab õpetada laiemale inimkonnale midagi, mida ükski teine inimene neile õpetada ei saa. (lk 337)
Kui teadus distsipliinina üldse midagi õpetab, siis seda, et ükski lappimine ei saa lunastada aluspõhimõtete rikkumist; inimolemisele rakendatuna tähendab see, et ükski maskeering ei saa varjata moraalset kompromissi.

Teiseks on teadlane - enam kui ükski teine tegur inimtegevuses - muutuste apostel. Inimese loomuses on karta muutusi ja neid vältida. Ja teadlase võimuses on selle hirmuga võidelda, näidata, et valgust tuleb eelistada pimedusele, progressi stagnatsioonile, lõpmatusse avanevaid vaateid vangla trellidele.

Sest isegi kui vangla on elevandiluust torn, on meile kõige parem olla sellest vaba. (lk 337)

Välislingid

"Cecilia Payne-Gaposchkin: an autobiography and other recollections", 1984, Internet Archive