Ehtekarp

Proosa

[Sherlock Holmes:] "Kui naine arvab, et tema maja põleb, tormab ta vaistlikult päästma seda, mida ta kõige kallimaks peab. See on täiesti vastupandamatu sund ning ma olen seda korduvalt ära kasutanud. Mul oli sellest kasu Darlingtoni võltsingu skandaali puhul ja Arnsworthi lossi loos niisamuti. Abielunaine haarab lapse; vallaline sirutab käe ehtekarbi järele."
- Arthur Conan Doyle, "Skandaal Böömimaal", tlk Krista Kaer, rmt: "Sherlock Holmesi seiklused" I, 1992, lk 25

Samile tuli plaan. Ta läks endisesse Irene'i tuppa ja tuhnis tema ehtekarbis. Osa ehteid oli kuulunud vanatädi Bessie'le, kelle oma oli nende maja vanasti. Sam viis karbi kööki ja sõrmitses selle sisu: kunstpärlid, värvitud helmed, hipimoe õunaseemnekeed, mäekristallist kaelakeed ja prossid (taevatähti ja kiirtepärjas päikesi), klipsiga kõrvarõngad, Irene'i keskkoolisõrmus, nimetähed sees. Sam pani paari kõrvarõngaid kõrva ja vaatas väikesesse peeglisse külmkapi juures. Kõrvarõngad näpistasid. Sam kujutles, et kaks pungil puuki imevad tema kõrvanibusid. Ta võttis need kõrvast.
- Bobbie Ann Mason, "Maal sees", tlk Mati Soomre, LR 22-25 1991, lk 110

Ta läks tagasi kööki ja võttis karbi. Pakil ei olnud saatja aadressi, Shelly rebis paberi lahti ja avas karbi. Selles oli kirjake ja väiksem ehtekarp. Siis tundis Shelly käekirja ära.

"See pole võimalik," oigas ta.

Palju õnne eemalt pulma-aastapäevaks, kullake! Ma teen selle heaks, kui koju tulen.

Armastan Sind igavesti!

Jack

Kiri libises põrandale, kui Shelly käed südamele surus. Ehtekarp seisis toas nagu elevant ja pinge muutus ainult hullemaks, kui ta mehe kingitust silmitses.

"Aidaku mind jumal," sosistas naine.

Värisevate kätega võttis ta karbi ja kui ta selle avas, langes päikesekiir suurepärasele safiirsõrmusele, nagu oleks kivi talle silma teinud. Sinine oli Shelly lemmikvärv, safiir tema sünnikivi. Ta võttis sõrmuse karbist välja, pani selle parema käe sõrmusesõrme ja raputas pead, kui pisarad jälle voolama hakkasid.

"Sina oled samuti mu igavene armastus, Jack McCann, ja sõrmus sobib, nagu sina sobid minuga. Kuidas ma ometi ilma sinuta elama hakkan?"

Siis libistas Shelly sõrmuse sõrmest ja pani karpi, võttis kirjakese ja viis kõik magamistuppa. Sinise tepitud päevatekiga kaetud topeltvoodi tuletas talle ainult uuesti meelde, et ta ei armatse enam iial Jackiga. Nii palju oli neid asju, mida ta enam iial ei tee. Ta pani kirjakese ja ehtekarbi kummutile ja läks minema. Kogu maja oli täis koledaid meeldetuletusi sellest, et meest ei ole enam, ja Shelly ei saanud mingil moel neid kõiki ära peita. Jack oli tema ainus lähedane inimene kogu maailmas ja nüüd ei olnud tal enam kedagi.

Sharon Sala, "Varjus", tlk Eva Nooni, 2019, lk 64-65

Ja kas merevaikki on tingimata nii võõras, kui veel mõnikümmend aastat tagasi polnud vist Eestis pea ainsatki naist, kel poleks olnud ehtekarbis kas või ühtainsat merevaigust ehet?
- Maarja Kaaristo, "Kuidas palverännakutest arenes välja moodsa ühiskonna suveniirilembus", Müürileht, 10. juuni 2020

Draama

SHAW: 11. august 1937... Mu antiikne iga, nüüd juba kaheksakümmend üks, kohustas mind oma pabereid läbi vaatama ja asju arvatavasti peatse surma puhuks korda seadma. Ja ma avastasin, et olen saanud hakkama suure nurjatusega: mul on alles kõik teie kirjad, hoolimata põhimõttest hoida ainult kõige vajalikumaid dokumente. Ellen Terry omad ma hoidsin alles sellepärast, et tema piltilusa käekirja tõttu ei olnud mul südant neid põletada; see oleks olnud sama hea kui põletada mõnd XV sajandist pärinevat prantsuse palveraamatut. Teie puhul mul niisugust vabandust ei ole.

(Tõuseb.)

Kavatsesin mõnelt moodsamalt metallimeistrilt hankida kauni ehtekarbi, mis oleks küllalt suur, et teie kirju mahutada. Aga ainus kindel ja kerge moodus on — pista need lihtsalt ümbrikesse ja nad teile tähitult tagasi saata, et see kirjavahetus oleks tervenisti teie käes. See tõstab tema väärtust, kui teil peaks tarvis tulema seda rahaks teha.

Jerome Kilty, "Armas luiskaja", tlk Valda Raud, LR 29/1963, lk 54-55