Elisabeth Kaukonen

Eesti keeleteadlane ja luuletaja

Elisabeth Kaukonen (sündinud 4. juulil 1995) on Eesti keeleteadlane ja luuletaja.

ArtiklidRedigeeri

  • Alatasa ringleb meedias jutte, mis panevad sugude hierarhiale ning naiste ja mittebinaarsete inimeste õigustele mõeldes kukalt kratsima. Meenuvad ka isiklikud kogemused, kus mõni (võõras) mees on heaks arvanud keelekasutuse kaudu võimu näidata, tuletades mulle kui naisele meelde mu sekundaarset rolli ühiskonnas ("Sa oled liiga ilus, et olla eesti keele doktorant"), alandades ja pisendades ("Sea näoga loll eit!"), seksuaalse tooniga märkuseid tehes ("Sul on tõesti nii kena figuur…"), pannes paika, et kuulun madalamale positsioonile ("Naisteadlane on niisama kaugel naisest ja teadlasest kui merisiga on merest ja seast") ja nii edasi.
Selliste olukordade valguses tekib küsimus, kuidas saab eesti keel olla sooneutraalne, kui hoiakud meie ühiskonnas sugude võrdset kohtlemist ei peegelda?
  • Sageli arvatakse, et eesti keele puhul soolise kallutatuse probleemi ei ole, sest meie keeles puudub grammatiline sugu. See aga ei vasta päris tõele, sest soo ilmnemisega keele grammatikas ei ole aga mingit pistmist soolise võrdõiguslikkusega seda keelt kõnelevas ühiskonnas.
  • Sugudevahelisi erinevusi rõhutavat keelt on nimetatud seksistlikuks keeleks. Sellel on kaks vormi: otsene ja kaudne seksism. Kaudne seksism ilmneb kontekstist – olukord, mil keel muutub seksistlikuks just kasutuses.
  • Otsene seksism esineb keeltes, kus üht sugu teisele eelistatakse. Otsest seksismi esineb ka eesti keeles – paljusid meessooliitega sõnu, nagu esimees, pillimees, kaupmees, on kasutatud lisaks meessoost isikule viitamiseks ka osutamaks mis tahes soost tegijale. Seesugused sõnad peegeldavad esiteks iganenud soorolle ning teiseks toidavad arusaama, et mees on rohkem inimene kui naine või mõne muu soo esindaja.
Sarnaseid sõnu peetakse tihtipeale sooneutraalseks, kuid paljudes keeltes tehtud katsetega on leitud, et hoolimata üldisest kasutusest osutavad keelekasutajate tunnetuses need sõnad ikkagi eesotsas mehele.
  • Juba see pilt edastab traditsioonilisi soorolle ja soopõhist eraldumist ametitel – mehed tegutsevad ikka rohkem korravalvurite ja ehitajatena, samal ajal kui naised hõivavad lastega seotud ameteid või ühiskonnas madalama staatusega positsioone, nagu klienditeenindus. Seda illusteeris näiteks ka sõnade pangaonu ja pangatädi erinev tähendus – kui pangaonu oli valdavalt pankur või pangaomanik, siis pangatädi aga klienditeenindajat pangas.
  • Sellest, et naisi peetakse madalama staatuse ja palgaga positsioonidel tegutsejaks, annavad tunnistust ka näitelaused, milles mainitakse otsesõnu väiksemat prestiiži. Sõna tädi tuleb sealjuures mängu just pisendamise või halvustamise vahendina, nagu lauses Kuidas saab suusaliidu büroojuht niisugust juhmi juttu ajada? Ta peaks kuskil koristajatädi olema.
Sõnaga tädi võib kõneleja viidata ka inimesele, kelle suunas soovib vastumeelsust või rahulolematust välja näidata ja keda peab endast millegi poolest madalamaks, nagu lauses Ma polnud suitsu tol ajal suhu ka võtnud, olin kategooriliselt suitsuvastane ja mingi arstitädi tuleb mind suitsetajaks tembeldama.
  • Sõna onu kasutatakse sagedamini aga pehmendamise eesmärgil, eesotsas sõnu arstionu ja politseionu, nagu lauses asi lõppes sellega, et politseionu oli vilkuritega kaldas, ütles, et sõita ei tohi enne kui lubav silt väljas on.
Paljude inimeste jaoks ei ole arsti või politseiga kokku puutumine eriti meeldiv situatsioon, mistõttu sõna onu kasutamisel väheneb kõneleja jaoks olukorra ebameeldivus, piinlikkus või hirm.
  • Niisiis see, kuidas keeles sugu tähistatakse, võib avaldada ühiskonnas levivaid tõekspidamisi ja keelekasutajate arusaamu sugudevahelistest suhetest. Keelekasutuses leidub tõendeid sellest, et mehi peetakse autoriteetseks ja austatuiks, naistele omistatakse aga teisejärguline ühiskondlik positsioon.
  • Ajalooliselt on naised ja mittebinaarsed inimesed diskrimineerimisega rohkem kokku puutunud, mistõttu on ka keelekasutus diskrimineeriv eelkõige nende suunas. See aga ei tähenda, et mehi diskrimineerimine ei puudutaks – keel võib ka meeste jaoks olla raamidesse lükkaja.
Näiteks kirjutatakse meedias aeg-ajalt sellest, kuidas mehed peaks pereelus jääma bossideks, ei tohiks lasta naistel otsuseid teha, peaksid olema naistest edukamad ja teenima rohkem. Ning ka siin võib rääkida ametinimetustest – nii, nagu on ameteid, mis on traditsiooniliselt omistatud meestele (ja seetõttu ka meest tähistav liide neid ameteid tähistavates sõnades, nagu jahimees, kalamees), on ka selliseid, mis on vastupidi naiselikud – meil on ämmaemandad ja medõed, ka õpetajaid peetakse enamasti naisteks, mistõttu on sõna meesõpetaja sagedamini kasutusel kui naisõpetaja.
Täiendosa mees- osutab sellisel juhul pigem ebatüüpilisele juhule, milleks on meessoost isik nn naiselikuks peetud ametil.
  • Ühes muutuva maailmaga ei saa ka keel paigale seisma jääda. Eesti keelt on paljudes aspektides ajakohastatud ja kasutajasõbralikumaks tehtud, et meie keel ei oleks rüütatud ainult tolmustesse, auklikesse ja elatanud rõivastesse.
  • Samamoodi saavad keelekasutajad jätta kasutamata seksistliku keele – olgu selleks siis otsene või kaudne seksism – ning teha valiku väljenduda sooneutraalselt, kõikide sugudega arvestavalt, lugupidavalt. Nii mõnigi kord on soolistatud sõna asemel võimalik valida neutraalne alternatiiv (esimees > juht, pillimees > pillimängija), väljenduda nii mehi kui ka naisi silmas pidades (medõde > medõde või -vend) või miks mitte koguni ise uus sooneutraalne variant moodustada – mis siis, et alguses kõlab veidralt, eks nii mõnigi uus sõna ole keeles esialgu harjumatu tundunud.
  • Sotsiaalsed hoiakud ja keel mõjutavad teineteist vastastikku tugevalt. Keel peegeldab reaalsust – üks selline näide reaalsusest on asjaolu, et ühiskond ei ole sooneutraalne. Kuid keeleliste valikute kaudu saab omakorda seda reaalsust mõjutada ning seega jääksid negatiivsed soostereotüübid ja traditsioonilised soorollid sageli taastootmata, kui oma keelekasutusele sellest aspektist rohkem tähelepanu pöörata.

LuuleRedigeeri

Seda paati pole tehtud Linnuluust.
Selle sees on palehigipisaraid,
pikkade tundide käes
villi vihutud sõrmi.
Läksin Läbi takjate,
läbi laane ja valusa võsa
paadi jaoks puitu tooma.
Saagisin ja silusin,
raksude rahus raiusin
tüvikate tammede
ja pajude võrasid,
et voolida oma tillukest lootsikut.
Jugapuust tegin aerud, punapõllesid
ei häbenenud purjedeks panna.
Oma tillukest, aga tubli lootsikut
voolisin nii, et saepurusaba taga.
Värvisin ta võikarva,
lihvisin kaared ka siledaks,
et ta pinnal püsiks.

  • Elisabeth Kaukonen, "Seda paati pole tehtud linnuluust". Värske Rõhk nr 64, aprill 2020