Käejoon

(Ümber suunatud leheküljelt Elujoon)
Harry Willson Watrous (1857-1940), "Armastusejoon", s.d., enne 1909

Proosa

muuda
  • Inimesed kipuvad alati kõike seletama mingite kõrgemate nähtustega; see kehtib ka käejoonte kohta.


  • Üksikasjalisemalt ennustati käe järgi. Madam Gritsatsujeva käejooned olid puhtad, võimsad ja laitmatud. Elujoon kulges nii kaugele, et selle ots kadus pulssi ja kui joon tõtt rääkis, siis oleks lesk pidanud elama viimsepäevani.
    • Ilja Ilf, Jevgeni Petrov, "12 tooli", tlk Harald Haug, 2005, lk 89


  • Toto ulatas üle laua oma tüseda valge käsivarre, mis lõppes imeväikese pehme käpaga. Aga ta hoidis mu kätt tugevasti ja pööras peopesa ülespoole.
"Oh, ma pean tingimata teile ennustama! Teil on nii huvitav käsi. Elujoon ... "
"Pidage!" ütlesin ma. "Mitte sõnagi elujoonest! Selle motiivi olen varunud oma järgmise romaani jaoks."


  • Eddie näitas neile, kus elujoon on. Kõigil paistsid need õige pikad olevat.
"Mis sa arvad, mitut aastat üks toll tähendab?" küsis Foxy.
"Ma ei tea," tunnistas Eddie.
"Minu meelest palju." Maura tahtis ikka kõige paremat uskuda.
"Näe, see on südamejoon." Need olid neil erinevad. Nessa joonel paistis vahe sees olevat.
"See tähendab, et sa armastad kaks korda," seletas Eddie.
"Või ehk armastad üht ja sama inimest kaks korda. Tead küll. Vahepeal murrab ta sul südame ja siis tuleb sinu juurde tagasi," oletas Maura.
"Võib-olla murran mina tema südame, kes ta ka poleks."
Nessa heitis pea selga.
"Jajah, muidugi. Seda ju ei tea. Vaatame veel neid jooni."
Eddie hoidus ohtlikust teemast kõrvale.
Foxy südamejoon oli nõrk. Leol samuti.
"Kas see on hea või halb?" küsis Leo.
"Hea." Foxy oli selles kindel. "See tähendab, et meil kummalgi ei ole enne palju armulugusid, kui meil on aeg teineteisega abielluda.*
Kõik hakkasid naerma.
Eddie läks edasi laste juurde. Nende arvu sai teada selle järgi, mitu tillukest joont su väikese sõrme alt külje poole jooksis. Maural pidi tulema1 kuus last. Ta hakkas itsitama. Siis on ta justkui tema ema, ütles ta, ei saa enam pidama. Leol pidi tulema kaks. Foxyl samuti. Foxy noogutas rahulolevalt. Paistis, et Eddie'l ja Niallil ei tule ühtki. Nad otsisid oma kätelt jooni ning teesklesid, nagu uluksid nad meeleheitest.
Nessal oli kolm tillukest joont. /---/
Leo oli jälle huvi kaotanud.
Ta läks teiste juurde, kes olid avastanud oma kätel joone, mis tähendas raha. Näis, et ainus, kellel kunagi mingit kõneväärt rikkust oodata on, oli Maura Brennan, kellest seda kõige vähem usuti.
  • Maeve Binchy, "Vana pöögipuu", tlk Heli Greenbaum, 1994, lk 166-167


  • Vana majapidajanna võttis mu käejooned uuesti ette, torgates oma sõnade kinnituseks nimetissõrmega siia ja sinna.
"Nii, siin on meil selge ja tugev elujoon; sul on hea tervis ja see näib ka püsivat. Elujoon katkeb vahepeal, mis tähendab, et su elu on oluliselt muutunud - aga see kehtib meie kõigi kohta, kas pole? Kuid sinu oma on rohkem ära hakitud kui tavaliselt, aina jupid ja tükid. Ja sinu abielujoon..." - ta raputas uuesti pead - "...on kahes jaos, mis pole ebatavaline, ja tähendab kaht abielu..."
Mu reaktsioon oli minimaalne ja seegi sai kohe alla surutud, kuid ta tajus mu võpatust ja tõstis viivitamatult pilgu. Mulle tundus, et ta on üks päris osav ennustaja. Ta raputas rahustavalt oma halli pead.
"Ei, ei, tütreke. See ep tähenda, et sinu kalli mehega midagi juhtuma peaks. See tähendab ainult, et kui..." — ta rõhutas seda "kui"'d 'rna käesurumisega - "...siis pole sa seda tüüpi, kes jääks üksi ja raiskaks kogu ülejäänud elu leinamisele. See tähendab, et sa kuulud nende hulka, kes on võimelised veel kord armastama, kui nad peaksid kaotama oma esimese armastuse."
Ta uuris mu pihku õige lähedalt, tõmmates lühikese joonelise küünega piki sügavat abielujoont. "Enamik katkestatud abielujooni on mitmes tükis, aga sinu oma hargneb kaheks." Ta muigas salapäraselt.
"On ikka kindel, et sa väikestviisi mitut meest ei pea, mis?" (lk 40-41)
  • Siis pöörasin peopesa ringi ja näitasin selle välimist külge.
"Ma olen kuulnud, et väiksed märgid käe küljel näitavad, kui palju lapsi saadakse, kas on nii?" Lootsin, et mu hääl kõlab hooletult. Käelaba külg oli masendavalt sile.
Proua Graham lõi selle peale põlastavalt käega.
"Hah! Kui sul on juba üks-kaks latsekest, siis võib sinna mõni joon tekkida. Umbes nagu nad näole tekivad. Need ei ennusta küll midagi." (lk 41)


  • Pojad võeti rindele akadeemiast, nii et Vassili ja Magtahine ei saanud nendega isegi jumalaga jätta. Vend viidi otse sepikojast. Vassili mäletab siiani tema pilku - kimbatuses, hetkega lapseks muutunud - ja vasaku käe ülespööratud peopesa sügava armiga seal, kus kõver elujoon kaldus ümber pöidla küljele. Arm oli jäänud sellest ajast, kui Vassili, kes ei suutnud hoida valuvormi sulametalliga, kukutas selle maha. Üks tilk pritsis venna peopesale ja põletas selle peaaegu läbi. Haav kasvas kinni kaua ja suurte valudega, mädanes ja veritses, Šlapkantsi Jasaman kulutas sellele kõik oma rohusalvide varud. Selleks ajaks, kui põletus lõpuks armistus ja vend sai taas sepahaamri kätte võtta, algas sõda. Vassilil läks peopesa alati tuimaks, kui vend talle meelde tuli.

Luule

muuda

Elujoon
rabeleb pihus.
Paremale? Jah.
Vasakule? Jah.
Mis mere
mässama paneb ja
vapustab maad.
Elujoon, sina?
/---/


Mis suunas käänu teeb su elujoon,
kui minu elujoonde see ei puutu?
Mu nimetäheline randmesoon
vist siiski mingi ajaga ei muutu?

  • Leelo Tungal, "Avamine" XIII kogus "Täisminevik" (2007), lk 116


Näed, keset mu kätt, peopesal
jooksevad jooned.
Ma tean, et siin on elujoon,
südamejoon, mõistusejoon.
Ma ei taipa sellest asjast tuhkagi.
Ma ei oska neid lugeda.
Aga kui sellesse uskuda, tähendab see, et
minu peopesal on koht
minu sõpradel, kes on surunud minu kätt.
Siin on minu suuremad üleelamised,
kõik, mis minuga juhtus...
...
Võta mul käest kinni...
Kui uskuda, et kõik need jooned ja liinid pole juhuslikud, siis nende keskel võib
leida üles selle aasta, päeva ja tunni,
mil ma sündisin.
Minu kodulinna.
Minu esimesed sammud.
Minu vanemad...
...
Siin on palju läbielatut, ja nagu räägitakse,
on nende joonte seas ka tulevik.
Aga kui see on nii,
siis kuskil nende joonte keskel oled ka sina.
Ma ei oska neid jooni lugeda.
Näe, siin nad on,
Siin ja siin.
Võta mul käest kinni.


Nii palju valu tuli minu nahka läbi sinu
nagu kirurgiskalpell sinu lõhkises elujoones
libises mööda mu veene
ja pulssi ei olnud.

  • Maria Lee, "et valgusest sai sinu silmis must" kogus "Äramõte", 2007, lk 33