Erin M. Evans

Erin M. Evans (sündinud 2. mail) on USA fantaasiakirjanik. Peamiselt on ta kirjutanud romaane, mille tegevus toimub USA firmale Wizards of the Coast kuuluva rollimängu Dungeons & Dragons klassikalises maailmas Forgotten Realms, tuntuim on kuueosaline romaanisari "Brimstone Angels" ("Väävliinglid").

Intervjuud

Ma olin juba väiksest peale ärevil. Ma kannatasin üsna tugeva unetuse all – mõnel ööl ma lihtsalt kartsin liiga palju, et magama jääda. Jagasin tuba õega, kellel selliseid probleeme polnud, nii et hilisõhtune lugemine ei tulnud kõne alla. Nii et ma lamasin ärkvel ja rääkisin endale keerulisi lugusid, et ennast rahulikuna hoida. Päevasel ajal joonistasin neid lugusid üles. Mu ema oli (juba uskumatult varakult) veendunud, et minust saab kirjanik, aga mina selles nii kindel ei olnud.
Hakkasin kirjutama neljateistkümneaastaselt, kui mulle sattus kätte raamat, mida ma tõeliselt vihkasin. Mulle meeldisid selle idee ja koostisosad, kuid autori otsused, kuidas neid kasutada, käisid mulle tõesti väga närvidele. Jätsin lugemise vihaga katki ja istusin maha, et kirjutada omaenda raamat. Ja siis kirjutasin teise. Ja veel mõned. Ja lõpuks hakkasin õppima, mida paganat ma üldse teen, ja hakkasin sellest aru saama.
Kui ma lõpuks kirjutama hakkasin, siis ma lihtsalt lendasin peale. Ma ei teadnud midagi sündmustikest, struktuurist ega süžeedest. Olin osa neist asjadest omandanud lihtsalt hunnikute kaupa raamatuid lugedes ja kogemata õnnestus mul loetut järele teha. Kolledžis võtsin kõrvaleriala jagu kirjutamiskursusi ja sain veidike paremaks – eriti selles, et lasin teistel oma pooleliolevaid teoseid lugeda. Kuid ma arvan, et kõige rohkem edu saavutasin just kirjutamise ja lugemise kaudu, kui arvestada, mida ma teha üritasin ja kuidas ma seda siis tegin.
Kargasin kohe romaanide kallale. Ma kipun kirjutama pikalt – alles viimasel ajal olen suutnud hoida paar tükki alla 5000 sõna piiri ja see nõuab palju hoolikat planeerimist.
Iga autor tahab, et tema töö meeldiks tema toimetajale, kuid kui toimetaja on ka sinu kolleeg, lisab see veel ühe kihi närvipinget. Kui ma veel seal töötasin, teadsin, millal toimetaja minu mustandit või konspekti luges, ja oma kohal istudes oli raske mitte kuulatada, kas ta lugedes eksikombel ka häält teeb.
Kui kirjutad juba olemasolevast ulmemaailmast, on protsess pisut koostööpõhisem kui muudes žanrides. Intellektuaalomand ei kuulu sulle, seega peab toimetaja eraldi heaks kiitma kõik, mida soovite sellega teha, sealhulgas selle, kuidas te seda maailma oma raamatus esitate. Kuna raamatute kohta sõlmitakse kõigepealt leping ja need kirjutatakse alles pärast (ja kindlas graafikus), käib kogu protsess samamoodi – kuid ehkki see kõlab nii, nagu keegi dikteeriks sulle raamatut, pole asi tegelikult nii. Autorina vastutan mina ise loo idee, tegelaste ja süžee väljamõtlemise eest. Wizards of the Coast võib minu juurde tulla mõne üksikasjaga, mida nad raamatus näha tahaksid, kuid kogu maailma kasutamises ei mind kunagi kuigi palju rohkem suunatud. Neil on teatud ootusi stiili suhtes – ma ei kirjuta Forgotten Realmsi romaane olevikus ega esimeses isikus – ja mu toimetaja juhib kiiresti tähelepanu sellele, kui ma ei kõla enam iseenda moodi või kaustan mingeid üksikasju viisil, mis tegelikult ei tööta, kuid seda teeb enamik toimetajaid. Minu oma lihtsalt reageerib varem.
Kui mult on tellitud raamat, pean kõigepealt tegema visandi, enne kui võin päriselt kirjutama hakata. Peale selle, et ma ei läheks nende kitsas ajakavas rööpast kõrvale, tagab see ka selle, et ühtki neist loo üksikasjadest ei kasutataks valesti, enne kui neist saavad süžee üliolulised ja juurdunud osad (kui sa pead oma tegelased vulkaani juurde saatma, et hävitada sõrmus, oleks hea, kui see vulkaan oleks ka päriselt seal, kus sa seda arvasid olevat).
Kui ma tegelasi ei tunne ega armasta, ei saa ma raamatut lõpetada.
[Romaanist "Brimstone Angels":] Lugu kasvas välja tegelaskujust, mille olin loonud D&D-mängu jaoks – mängisin nukitsast (tiefling) nõida (warlock), kellel oli kaksikõde ja kelle oli lapsendanud lohekaim (dragonborn). Kuid nagu ma eelmisel aastal oma blogis kirjeldasin, oli see lugu lihtsalt inspiratsiooniks. Vaatasin lõpuks kõik üksikasjad uuesti läbi, et teha midagi, mis romaanide kontekstis toimiks.

Paljugi selles loos tuli ka vestlustest, mida ma sel ajal pidasin vägivaldsete suhete ja nende kajastamise kohta meedias. Mul oli sõber, kes oli just lahkumas kehvast abielust ja ta oli väga pettunud, et nägi, kuidas tema kogemust kirjeldati mingi romantilise valestimõistmisena või millegi ilmselgena, mida ta oleks pidanud ette nägema ja miks ta üldse oli nii rumal, et tolle mehega kokku jäi? Sõbraga tema kogemustest rääkides mõistsin, et nõia ja kuradi vahelises lepingus kõlavad paljud noodid potentsiaalselt samamoodi. Ma tõesti loodan, et näete, mida Farideh teeb, ja mõistate seda. Võib-olla hakkate ütlema "oh, kullake, ära seda küll tee", kuid lõpuks avastate end mõtlemast: "Aga äkki too kutt ikkagi muutub."

Ajalooliselt ei ole kuigi paljude rollimänguromaanide peategelased naissoost ning ma kahtlustan, et selle põhjuseks on suurest eelarvamus, et naisi rollimängud ei huvita. Isegi nüüd veel ei üllataks mind, kui minu raamatud tekitaksid mõnes lugejas ebamugavust.

Aga Wizards of the Coast pole minu taamatute teemal kunagi kõhelnud - õigupoolest olen kuulnud rohkem kui korra, kui rõõmsad nad on, et saavad tugevad naistegelased. Ja kuigi ma kuulen paljudelt naistelt, et neile meeldib lugeda naiskangelastest, on mu fännide seas ka palju mehi. Kui ma olen seda teemat varem veebis käsitlenud, on need poisid olnud sügavas hämmaris, miks peaks keegi vältima raamatut naispeategelase pärast.

Forgotten Realmsi raamatud on lihtsalt raamatud – eri autorid jutustavad selles maailmas eri sorti lugusid. Liiga sageli kuulen ma inimestelt, et nad lugesid kunagi ammu läbi üheainsa Forgotten Realmsi raamatu ja loobusid. Kuid kui ma küsin neilt, mida neile lugeda meeldib, on üsna selge, et nad valisid autori, kes nende isiklikule maitsele ei vasta. Kui keegi ütleks teile, et luges "Silmarillionit" ja otsustas, et talle ei meeldi fantastika, sest ta leidis, et üks raamat on tihe ja raskesti jälgitav, siis te arvaksite, et ta loobus liiga kergekäeliselt tervest žanrist. Kui ta ütleks, et kogu eepiline fantastika on sellepärast halb, siis te arvaksite, et see inimene on peast segi läinud.
Kõik Forgotten Realmsi raamatud on seiklusfantastika - sa leiad sealt tugeva süžee, maagia, koletised ja mõned võitlusstseenid. Kuid mõne autori käes on see sünge, mõnel naljakas, mõnel mõtlik. Mõned teevad sellest mõõga ja nõiduse lood, mõned kirjeldavad ürgõudusi. Enda stiili nimetan ma naljatamisi "fantastiliseks seebiooperiks", ses mind huvitavad ennekõike tegelaste suhted ning see, kuidas maagia, koletised ja võitlus neid mõjutavad. Minu eesmärk kõigis mu Forgotten Realmsi raamatutes on olnud jutustada lugu, mis ühelt poolt meeldiks paadunud fännidele ja teiselt poolt oleks ikkagi jälgitav ja nauditav ka minu vanaema jaoks.
[Kirjutamisest:] Parim nõuanne: Hoia oma tagumik toolis ja muudkui kirjuta. Kui mind poleks kunagi selle tõesuses veendud, nokiksin ilmselt tundide kaupa sama lause kallal, püüdes seda täiuslikuks muuta, ega jõuaks kunagi midagi korda saata. Mõnikord pead suruma end jõuga läbi halva stseeni, et võiksid näha, mis ei tööta, ja saada selle parandamiseks piisavalt perspektiivi.

Halvim nõuanne: kõik soovitused, mis algavad sõnadega "Ära mitte kunagi ...". Sedalaadi nõuanded on kasulikud, kui oled algaja ning soovite kasutada tööriistu, millega võib metsikult viltu minna. Näiteks tagasivaade vales kohas või vale tegelase peas võib loo kulgemise katkestada. Kuid kui öeldakse "Ära mitte kunagi kasuta tagasivaateid", kaob palju häid võimalusi jutuvestmiseks ja see on lihtsalt naeruväärne. "Ära kasuta tagasivaateid selleks, et lugeja jutu taustaga üle kallata," olgu. "Ära lase oma tagasivaadetel muutuda huvitavamaks kui sinu põhilugu, muidu ei huvita kedagi, mis tegelikult toimub," olgu. "Kedagi ei huvita, mida poepidaja oma kaheksandast sünnipäevast arvas," kahtlemata. Aga ma ei ütle kunagi "mitte kunagi".

Erin M. Evans, intervjuu: Bryan Thomas Schmidt, "SFFWRTCHT: A Chat With Author/Editor Erin M. Evans", SF Signal, 7. detsember 2012 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Mul oli võimalus täita käputäie allikate vahele jäänud lüngad – see on üks asju, mis mulle olemasolevatest maailmadest kirjutamise juures kõige rohkem meeldib. Mäng vajab selliseid asju nagu rassiliste võimete boonused ja psühholoogilised omadused, kodumaa ja päritolu, kuid romaani jaoks on sul vaja igapäevast tunnetust, mida ühe rassi kultuur tema jaoks tähendab. On suurepärane, kui sa leiad viise näitamaks, kuidas ja miks need reeglid on tõesed viisil, mis tundub elava ja hingava ühiskonnana.
[Teaduskraadist antropoloogias:] See tuleb kõige paremini kasuks kultuuride kirjeldamisel ja mõeldes, kuidas eri ühiskondade ristumiskohad toimivad. Mõeldes tegelastest mitte ainult kui üksikisikutest, vaid kui rühma liikmetest, keda mõjutavad selle rühma väärtused ja puudujäägid.
Ma arvan, et igaüks peaks lugema väljaspool oma mugavustsooni. Võtke ette põnevik. Võtke kätte luuleraamat. Võtke ette armastusromaan, vestern, tõsielukrimi, kosmoseooper. Eriti kui tahate ise kirjutada, peaksite kõike proovima, vaatama, milles on iga raamatužanri tugev külg.
- Erin M. Evans, intervjuu: Shauna Kosoris, "Interview with Erin M. Evans", Thunder Bay Public Library, Off the Shelf, 8. juuni 2016 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Artiklid ja arvustused

Iga kord, kui kohtan ilukirjandust, mille tegelaskujud pärinevad otse mütoloogiast, pean ma korraks pausi. Pool minust ihkab seda – see osa minust, kes on raevukas nohik kogu mütoloogilise värgi suhtes, alates Olümpose jumalatest ja lõpetades sumeri deemonite ja wayang kulit'i ja narkopühakutega. Tuttavaga taaskohtumises on hubasust, põnev on leida detaile, mille kohta teadmisi omandades oled kulutanud palju aega.

Ent teine pool minust teab, et mind ootab ees pettumus, eriti kui me räägime jumalatest. Raamatutegelastena on jumalad täiesti kohutavad. Kuidas kujutada kedagi, kes ei ole pelgalt inimene, muutes nad lugejale tajutavaks, vähendamata seejuures seda, mis peaks ta võõraks tegema? Kuidas kujutada iidseid jumalaid, kes on olemuslikult seotud neid sünnitanud kultuuriga, viisil, mis saaks ühenduse kaasaegse publikuga? Enamasti tundub see vähem Miltoni "Kaotatud paradiisi" ja rohkem "Suure Venna" moodi: pinnapealne, tobe ja täis nalju luikedega nahistamise teemal.

Erin M. Evans, "Relateable Mythology: The Wicked + the Divine", Tor.com, 8. jaanuar 2016 (Arvustus: Kieron Gillen, "The Wicked + the Divine") ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

"Brimstone Angels"

"Brimstone Angels", 2011. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Farideh kohtus kuradiga südatalvel, seitseteist aastat pärast seda, kui ta oli jäetud ühe kõigilt kaartidelt puuduva küla väravate ette. See oli talv pärast seda, kui ta oli esimest korda liiga palju viskit joonud, ja neli talve pärast seda, kui ta oli esimest korda murdnud oma südame, armunult piimamehe poega, kes oli temast märksa vanem. Möödunud oli seitse talve sellest, kui tal õnnestus esimest korda mõõgaga vehkida, ilma et oleks selle maha pillanud. (proloog, romaani algus)
Vangla ja varjupaik, mõtles Farideh. Küla ümbritsev müür – müür, mis hoidis eemal mägikoletised, röövlid ja luurajad, kõikide hordid, kes vihkasid Criellat ja teisi piisavalt, et ajada nad sellisesse kohta nagu Arush Vayem – võinuks olla ka relvastatud sõdalaste ring, pooled relvad suunatud sissepoole. (proloog)
"Veri on võimas asi," ütles Criella, põlev pilk Farideh'le suunatud, "kuigi me võime sellest alati mööda hiilida. Kui oleme valvsad." (proloog)
Naeratus levis üle Havilari näo – näo, mis oli peaaegu igas mõttes samasugune kui Farideh' omaga, välja arvatud kaks asja: esiteks, kui Havilari mõlemad silmad olid kuldsed, oli Faridehi parem silm hõbedane ja oli seda alati olnud. Teiseks naeratas Havilar palju sagedamini. Inimesed kutsusid teda "rõõmsameelseks" ja mõnikord "metsikuks". (proloog)
Hästi – kui maailm kavatseb teda niimoodi kohelda, siis võib-olla jätabki ta endale kõik, mida põrguline pakub, ja käigu nad kõik põrgusse. Kui kõik arvavad, et ta on neetud, on parem end ise ära needa.

Mõte hirmutas teda, aga seal see oli. (proloog)

Farideh surus huuled kokku. "Mulle ei meeldi, kui inimesed ütlevad mulle, mida ma pean mõtlema."

[Lorcan:] "Imeline. Kuidas sa sellesse suhtud, et inimesed ütlevad sulle, mida sa tegema pead?" (proloog)

Mujal maailmas oli palju lihtsam valetada kui kodus – esiteks ei eeldanud siin keegi, et Brin suud avades kohe valetama kukub, ja samuti ei kritiseerinud keegi tema valesid, kui ta neid rääkis. Keeruline osa oli hoida oma lugu üheskoos, kui ta üksikasju pidevalt muutma pidi. (1. ptk)
[Farideh:] "Kui ma poleks midagi teinud," jätkas ta, "siis oleks poiss mõõga otsa torgatud."

"Kirve," ütles Havilar tuimalt ja uuris oma glaive'i. Siis vaatas ta alla poisi poole. "Aga sa ei saa asju kirve otsa torgata. Lõhki lüüa saab. Sind oleks tolle kirvega lõhki löödud."

Brin pööras näo ära ja oksendas enda kõrvale maha. (1. ptk)

"Me oleme pearahakütid," ütles Havilar. "Ainult et neil päevil on meil kõige hullemat sorti sihtmärk. Mehen võttis ta üle teiselt pearahakütilt, kes oli alla andnud. Fari on kindel, et oleme temast ette jõudnud. See on nagu kummituse jahtimine. Välja arvatud see, et kummitusi saab lõksu meelitada."

"Ei sa saa," ütles Farideh. "Kes sulle seda ütles?"

"Kõik teavad seda. Sa kasutad viskit. Väikese taldrikuga."

"See on täiesti mõttetu jutt." (1. ptk)

Poiss tõstis pudeli huultele ja niisutas suud. Terav nagu klaaskillud keeleotsal ja kibe kehva tünni maitse. Mitte just eriti hea, kuid tõenäoliselt ei tapa. Inimtüüpi viski, kuid kange, lahjendamata sort, mida Brini meelest võisid eelistada inimesed, kes elasid siinse karmi tee ääres, talutav ka läbisõitvate päkapikkude ja orkide silmis ning üldse mitte halb haavade puhastamiseks. Või siis lusikate.

Poolt pudelit polnud tal iial lootustki ära juua. (3. ptk)

"Igaühel on oma hobi vaja. Sairché oma on saladused." Lorcan lükkas käega juukseid tagasi ja sosistas talle kõrva: "Eriti meeldib talle teada asju enne teisi." (4. ptk)
"Sa pole sellest kohast kunagi kuulnud," ütles Havilar. "See on salaküla."

Farideh ohkas. "Havi."

"Mida?" ütles Havilar. Ta jõi lonksu viskit. "Kellele tal sellest rääkida on?" Ta pöördus tagasi Brini poole. "See on lihtsalt sellise rahva küla, kes ei taha, et neid leitaks." Farideh hoidis uue ohke tagasi.

"Kas sa mõtled kurjategijaid?" küsis Brin ja tema häälde hiilis elevus.

"Ta mõtleb heidikuid," ütles Farideh ja andis pudeli talle tagasi. "See on lihtsalt küla nende jaoks, kes... ei kuulunud kuhugi mujale." (4. ptk)

"Isegi heidikutel on heidikud," ütles Farideh kergelt. "Me... olime seotud ühe pahandusega, mis ajas valed inimesed närvi. See ei olnud meelega, aga... inimesed läksid närvi."

Brini silmad lõid särama, nagu teaks ta täpselt, mida tüdruk mõtles, ja ta noogutas. Ta tundis enda kõrval Havilari, kes lõdvestus selle seletuse turvalises maheduses. Nad võivad ta ikkagi alles jätta. "Selliste asjaoludega olen ma päris hästi kursis," ütles Brin. (4. ptk)

"Brimstone Angels: Lesser Evils"

"Brimstone Angels: Lesser Evils", 2012.

"Ma ütlesin sulle," ütles Farideh, "see pole lahingušokk. Ma ei hakka oma esimese vere pärast minestama."

"Isegi kui sa oled seisnud saja vaenlase vastu ja tapnud tuhat draakonit," vastas Tam, "oled sa seisnud ja vaadanud, kuidas inimesed, keda sa armastad, kannatavad ja riskivad surmaga ning pööratakse sinu vastu. Selle mahajahtumine võtab aega." (1. ptk)

Brin oli piisavalt sageli kuulnud, kuidas Cormyr oli sellise väikluse jaoks liiga tsiviliseeritud, kuidas iga lord seisis kuninga taga. Pealtnäha võis see ju tõsi olla... kuid ei öelnud sõnagi nende kohta, kes seisid lordide taga. Isegi kui mitte keegi polnud nii reeturlik, et lihtsalt kuningat mõrvata – ja Brin kahtles selleski –, pole midagi lihtsamat kui tappa lordid, kes seisid sinu ja trooni vahel. Igaks juhuks. Lihtsalt mõjuvõimu pärast. (1. ptk)
Ükskõik, kust sa tulid, oli alati midagi, keegi kusagil laias maailmas või su enda voodi all, kes sind lapsepõlves hirmutas. Sünged varjud, mis varitsesid maailma serval ja mida sa oskasid tõelisteks pidada, sest isegi täiskasvanud kartsid neid – kuna täiskasvanudki olid neid kartes üles kasvanud. (1. ptk)
[Brin:] "Ma olen midagi enamat kui lihtsalt Crownsilver," ütles ta. "Ja sina oled ka."

Constancia raputas kurvalt pead. "Ühel päeval saad sa sellest aru, Aubrin. On tore veeta oma noorus teeseldes, et sa pole seotud kellegi muu kui ainult iseendaga, üksildane ratsanik eluteel. Kuid ühel päeval sa mõistad, et sa pole kunagi päriselt üksi. Sa oled osa millestki suuremast. Sa oled Crownsilver ja selleks sa ka jääd." (1. ptk)

Need on need jutud, mõtles Tam üles tahmasesse lakke vaadates, mida keegi ei viitsi rääkida.

Ta teadis, et Waterdeepi turuplatsil müüs vähemalt tosin müüjat juturaamatuid, mis olid tulvil lugusid iidsetest sõdalastest ja nutikatest varastest. Kavalatest seiklejatest, kes kavaldasid üle suure kurjuse ja vabastasid oma tõelise armastuse, aga ka suure hulga varandust. Hiilgusest ja suurusest, mis ootas kangelast, kui kangelastegu oli tehtud.

Ta oli kindel, et ühegi sellise kangelase kirjelduses ei pandud teda akendeta koridoris tunniks ajaks istuma, oodates, et ta saaks esitada aruande oma ülemustele, kes olid teda tagasiteele kiirustanud, just nagu oleks terve linn leekides. (2. ptk)

Havilar turtsatas. "Mida sa kardad, et me teeme?"

"Olete seitseteistmesed ja äkilise loomuga," vastas Tam. (3. ptk)

Brin kuulis Havilari teisel pool ust teesklemas, et ta kedagi oma glaive'iga tümitab. Teel Neverwinterist oli Brin teda jälginud ja isegi paar korda temaga võitlemist harjutanud. See ei jätnud Brinile mingit kahtlust: see tüdruk oli armas ja naljakas ning võinuks ta paari hetkega tappa.

Ja nüüd oli tüdruk tema peale vihane. (4. ptk)

Brin kõhkles veel hetke, kuulates, kuidas tüdruku jalad põrandal keerulises tantsus liiguvad. Tantsimisega oleks ta hakkama saanud ja ka terariistadega piisavalt hästi, isegi Havilari vastu. Kuid keegi polnud talle õpetanud tüdrukutega suhtlemise kunsti ja ta oli üsna kindel, et see ei pidanud tingimata raske olema. Kui tüdruk sulle meeldis, siis sa lihtsalt ütlesid talle seda või tegid mõne suure žesti või kinkisid talle midagi – ja siis te olitegi armunud ja kõik läks nii, nagu pidi. Sa pidanud kunagi muretsema, et see on vale tüdruk, kellega koos seda rada minna. Sa ei pidanud kunagi muretsema, et ta võiks sinu üle naerda. Kohe kindlasti ei pidanud sa kunagi muretsema tema glaive'i pärast. (4. ptk)
"Palun vabandust," ütles Dahl jäigalt, näppides midagi oma mantlil. "Kuid ma ei näe, et et minu nimi antud juhul oluline oleks. Ta on lihtsalt varastatud kraami müüja."

"See ei pruugi tähtis olla," ütles Tam. "Kuid see võib olla oluline järgmisel korral või ülejärgmisel. Ja mida rohkem inimesi teab sinu nime ja nägu – ja sinu "kaaslase" nime ja nägu –, seda kiiremini oht sind leiab. Ära mõtle ühele missioonile korraga." (4.ptk)

""Odav" on lihtsalt teine sõna "ebaseadusliku" kohta, " ütles Tam. (4.ptk)
...erinnüsed on kõuetorm, mis liigub eikusagilt pidurdamatult nende poole. Erinnüste kabjad lõhestavad munakivisid, purustavad ruuni. Nende sarvedest kroonid ähvardavad kuu läbi torgata. Nende mõõgad on tulest. Nende mõõgad on näljased... (18. ptk)
"Kuskil võib ju olla piir," ütles Farideh, "kuid ma loodan, et selle ületamine on rohkem seotud inimestele haiget tegemise ja isekusega ning halbadel asjadel juhtuda laskmisega selle asemel, et neid peatada ja mitte tunnistada, kui oled midagi valesti teinud - paljude asjadega, mis on tähtsamad kui seltskond, milles ma liigun." (19. ptk)

"Brimstone Angels: Fire in the Blood"

"Brimstone Angels: Fire in the Blood", 2014. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

"Ta on aadlik, nad eksivad üsna sageli," ütles Irvel. "Lase neil rahus eksida, kui vähegi võimalik, ja ükskord on sul pikk ja õnnelik valitsusaeg." (proloog)
"Mida sa tegid?" küsis Mehen. "Kuidas see juhtus?"

Farideh raputas pead – ei midagi nii lihtsat. "Sündisime valedele inimestele?" (1. ptk)

Ja kõigele sellele lisaks sadas vihma – iga päev, absoluutselt iga päev sadas. Ükskõik, kas parasjagu tibutas või kallasid äikesepilved alla terveid meretäisi, päikest nappis ja tormid ei lakanud kunagi piisavalt kauaks, et lasta asjadel ära kuivada. Pikkmaja tagune aed – ainus koht, kus Havilar võis võitlust harjutada – oli vaid pisut parem kui raba, sealsed astekivid vajusid päev-päevalt ühe sügavamale muda sisse. Sellest piisas, et ükskõik keda toasistumisega hulluks ajada.
Maal ripub Pilkude saalis esimese akna kõrval, loitsuga kaitstud pleekimise ja tolmu eest. Päikesevalguses suplev kuninganna on Gantharla Esmakuninganna ja mõõk on Symylazarr, see mõõk, millel kõik on andnud oma truuduse- ja ustavusvanded pärast seda, kui Varanth, selle esimene kandja, langes võitluses Hlundadimi goblinite vastu. Noor rüütel kuninganna jalge ees on Oric Punapiik, kes sureb oma kohust täites, kaitstes kuninganna poega Marsemberis. Maali nurkades lebasklevad peainglid ja punajuukseline kuninganna on karmiilmeline nagu surmajumal Kelemvor. Mõõk lasub raskelt põlvitava rüütli õlal ja on maalitud nii paksu värvikihiga, et selle servi võiks kinnisilmi katsudes tunda. Kõik on pidulik. Need lubadused on murdmatud.

"The Devil You Know"

"The Devil You Know", 2016. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

[Havilar:] Ma ei saa jumalatest aru. Tundub, nagu me saaksime alati nende kõige hullemad jamad enda kaela.

[Dahl:] Nii see näib. Mõnikord on nad väga abivalmid ja teinekord sa igatsed ainult, et nad sulle mingit tähelepanu ei pööraks. Aga nii see käib.

[Havilar:] See vastus on hobusepask.

[Dahl:] Ega ma sinnagi midagi parata saa. (26. ptk)