Freesia

taimeperekond

Freesia on mõnekümne liigiga mitmeaastaste õistaimede perekond võhumõõgaliste sugukonnast, nende looduslik asuala on Kagu-Aafrikas. Mujal maailmas levivad kultuursordid on valdavalt 19. sajandil alustatud hübridiseerimisprotsessi tulemus, vanemliikideks olid Freesia refracta, Freesia leichtlinii, kollaste ja roosade sortide esivanem on Freesia corymbosa.

Arabella Elizabeth Roupell, Freesia viridis teosest Cape Flowers by a Lady (1843-1844)

Proosa

muuda
  • Aiatee servas tärkavad aastast aastasse freesiad — ei tea kes on siia sibulad ammuilma maha pannud. Teeraja äärde langeb vihk päikesevalgust ning muld on seal kobedam ja liivasem. Kui koerad teerajalt kõrvale põikavad, lendavad valged ümmargused teeserva kaunistavad merekivikesed sageli õhku, kuid freesiad seisavad oma kohal ja neid saab aina rohkem, justkui rajaksid nad endale läbi tihke liivmulla väikeste teravate küüniste abil teed.
Märtsis hakkab freesia õitsema, aga vahel tunned kõigepealt lõhnatriipu piki teerada, kui mõnel õhtul või varahommikul sealt mööda lähed, ja alles siis märkad: freesia juba õitseb! Ma mäletan, et alguses oli neid mitmesugust värvi: punaseid, kollaseid, valgeid ja lillasid, aga paistab, et helekollased on kõige vastupidavamad, teised värvid kaovad niihästi mälust kui ka tegelikult, ja ainult helekollased tärkavad aastast aastasse ja levivad isegi teeradadele!
Sidrunipuu all õitses samuti üks rühm freesiaid aastast aastasse, kuid see rühm ei kaotanud värve, vaid ilmus igal aastal uuesti sama värvisülemiga: kollased, punased, lillad ja valged. Mere ääres lõhnab freesia vähem, idast tulev meretuul kannab lõhna Pepe tomati- ja sibulamaadele. Aga mereäärses umbrohus võib tunda tugevat, magusavõitu, pisut liiga rasket freesialõhna.
  • Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24-25 2003, lk 98-99


  • Mul oli lai kullast abielusõrmus sõrmes ja kimp punaseid roose. Neil polnud mingit lõhna. Ma oleksin meelsamini võtnud magusa lõhnaga stefanootise või freesia, aga Martyn oli nõudnud roose.


  • Pärast seda, kui veetsime hommikupooliku päikeselises klaastoas, kus kõrgusid kuhjadena roosid ja freesiad maman'i austajailt, loobusime katsest õppetunde läbi viia (ma pidin õppima inglise keelt, kuid see raskepärane ja inetu keel käis mul suus ringi nagu mälumata lihatükk) ning suundusime parki.