Vikitsitaadid

Huumorimeel

(Ümber suunatud leheküljelt Huumorisoon)

Draama

muuda
  • ABRAHAM: Pole vaja. Ongi juba parem. See hääl ehmatas mind. (Paus. Ägedalt.) Jah, aga kui inimene ei taha seda? Igal inimesel on ometi õigus surra...
ROBERT: Kas ikka on? Annad sa haigele, kes surra tahab, mürki? Hippokratese vanne, isa!...
ABRAHAM: Mürki ei tohi anda, aga nii... nii ka ei tohi! Inimesel on püha õigus elule ja surmale.
ROBERT: Kuidagi väga anarhistlik, väga individualistlik, väga üheksateistkümnenda sajandi pärane on see surmakäsitus. Ühiskond võib-olla ei taha, et vajalik inimene sureks. Võib-olla oleks ühiskond tahtnud, et mõni suur inimene, neid võib palju nimetada, oleks veel loonud, tema aga tahtis puhkama. Kirikaiale, naisukese kõrvale. Katkestas oma elu ise.
ABRAHAM: Sul on kummaline huumorimeel.

Proosa

muuda
  • Pealegi polnud kõrtsi nimetamine Ämbriks tegu, millele oleks olnud määratud pääseda Ajaloo Oivaliste Äriotsuste nimekirja. Ämbri omanik oli härra Cheese, kes oli kõhn ja kuivetu ning naeratas ainult siis, kui kuulis mõnest järjekordsest rängast mõrvast. [---]
Politseinikele ei meeldi, kui keegi neil joomist segab. Teisest küljest polnud härra Cheese kunagi näinud suuremat pisikurjategijate kampa kui need. kes kandsid Vahtkonna mundrit. Juba esimesel kuul nägi ta üle leti liikumas rohkem mängudollareid ja kummalisi võõramaiseid rahasid kui kümne kõrtsmikuna töötatud aasta jooksul kokku. Selline asi ajab inimese masendusse, seda tõesti. Aga mõned mõrvade kirjeldused olid üsna naljakad. (lk 19)


  • "Mul on hea meel öelda, et ma ei pea mitte midagi naljakaks," vastas Bent, kui nad trepist alla jõudsid. "Mul ei ole mingit huumorimeelt. Mitte vähimatki. Seda on frenoloogiaga tõestatud. Mul on Nichtlachen-Keinwortzi sündroom, mida mingil arusaamatul põhjusel peetakse kahetsusväärseks vaevuseks. Mina, vastupidi, pean seda kingituseks. Mul on rõõm öelda, et mina pean vaatepilti, kuidas paks mees libastub banaanikoore peal, kõigest õnnetusjuhtumiks, mis rõhutab vajadust majapidamisjääkidest õigel viisil vabaneda."


[Feeney:] "Jah, härra komandör, kindlasti astume me veel paljude nõksude sisse!"
Vimes muigas hämaruses. "Väga tubli, poiss. Huumorimeel on võmmi sõber. Mina ütlen alati, et päev pole täie ette läinud, kui pole saanud natuke itsitada..." (lk 145)


  • Järgnes kerge paus ning siis pööras pr Traynor pilgu taas kaustale. "Kui vana te olete?"
"Ma olen kakskümmend kuus."
"Ja oma eelmisel töökohal töötasite te kuus aastat."
"Jah. Teil peaks olema minu soovituskirja koopia."
"Ee..." Pr Traynor tõstis selle üles ja kissitas silmi. "Teie eelmine tööandja ütleb, et te olete "soe, jutuhimuline ja elurõõmus inimene"."
"Jah, ma maksin talle selle eest."
Jälle see pokkerinägu.
Oh kurat, mõtlesin ma. (lk 28)
  • Keset tuba seisis must ratastool, iste ja seljatugi lambanahaga kaetud. Selle ees kükitas ilma kraeta valgetes tunkedes tugeva kehaehitusega mees ja sättis istuja jalgu ratastooli jalatugedele. Kui me tuppa astusime, tõstis ratastoolis istuv mees oma väljakasvanud ja kammimata juuste all pilgu. Ta vaatas mulle otsa ning hetke pärast lasi kuuldavale verd tarretava oige. Siis ta suu tõmbles ja ta tõi kuuldavale veel ühe ebamaise karje.
Ta ema tõmbus kangeks.
"Will, lõpeta!"
Mees ei vaadanud tema poolegi. Kusagilt tema rinnust tõusis veel üks eelajalooline heli. See oli hirmus, piinleva inimese hääl. Püüdsin mitte võpatada. Mees krimpsutas nägu, ta pea vajus õlgade vahel viltu ning ta piidles mind krampunud ilmega. Ta nägi välja groteskne ja natuke vihane. Pigistasin kotti nii kõvasti, et sõrmenukid läksid valgeks.
"Will! Palun." Tema ema hääles oli kerge hüsteerianoot. "Palun ära tee nii."
Oh issand, mõtlesin. Ma ei suuda seda. Neelatasin kõvasti. Istuv mees põrnitses mind endiselt. Ta nagu ootas, et ma teeksin midagi.
"Mina... Mina olen Lou." Minu ebatavaliselt värisev hääl purustas vaikuse. Mõtlesin hetkeks, kas peaksin talle kätt andma, aga lehvitasin selle asemel kergelt, sest mulle meenus, et ta ei saa seda vastu võtta. "Lühend Louisast."
Minu üllatuseks ta nägu silenes ja pea tõusis õlgadel otseks. Will Traynor vaatas mulle otsa ja üle ta näo väreles kerge naeratusevine. "Tere hommikust, preili Clark," ütles ta. "Kuulsin, et teie olete minu uusim valvur."
Nathan sai jalatoed õigesse kohta. Ta vangutas püsti tõustes pead. "Sa oled üks halb inimene, hr T. Väga halb." Ta irvitas ja sirutas välja oma suure käe, mida ma lõdvalt surusin. Nathanist õhkus kõigutamatut rahu. "Ma kardan, et sa nägid Willi parimat Christy Browni matkimise numbrit. Küll sa temaga ära harjud. Ta haugub hullemini kui hammustab." (lk 38-39)



  • Vene sõduritel on huumorimeelt. Nad peavad Mõhhailo ja tema sõbra kinni ja sihivad automaadiga põlvede pihta. "Ära muretse, sul on ju neid kaks." Lõbusad semud. Tšetšeenid nii suured naljamehed ei ole. Nad tõmbavad automaaditule üle enda ees seisvate inimeste peade. Nad on osavad tulistajad. Keegi ei saa pihta, ainult üks kõrv lastakse läbi. Aga teine jääb ju terveks.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Huumorimeel&oldid=128037"