Irina Zahharenkova

Eesti pianist

Irina Zahharenkova (sündinud 23. veebruaril 1976 Kaliningradis) on Eesti pianist ja klavessinist.

Irina Zahharenkova Tartu Jaani kirikus Beethoveni sonaate esitanult, 2022.


IntervjuudRedigeeri

  • Mina ei näe konkurssides midagi halba, kuigi palju räägitakse, et muusika pole sport ja seal ei saa kohti jagada ja olen ka sellega nõus. Kuigi seal kogeb igasugust ja teinekord saab žüriilt tagasisidet, mida ei saa just konstruktiivseks lugeda. Minu meelest on äärmiselt tähtis mängida nii, nagu sa usud ja mitte püüda ette arvata, missugune mäng võiks meeldida. Vahel arvatakse, et konkursil on peamine eesmärk mängida puhtalt ja korrektselt. Ei ole ainult nii, omapära on äärmiselt tähtis. Samas omapära võib väga meeldida, aga võib ka mitte eriti meeldida. Kuid tuleb mõistlikult suhtuda ja alati meeles pidada, et iga konkurss on selle konkreetse žürii maitse – kui võidad, on see sama palju žürii maitse kui ei võida ja ei saa isegi II vooru. Ma ütleksin, et osaleda on hea, kui peas säilitada tasakaal.
  • Mind ennast huvitab väga ja on praegu tähtsaim küsimus minu arenguperioodis rubato. Ma pööran väga tähelepanu sellele, kuidas suured pianistid aega kasutavad. Kui võrrelda, kuidas üks või teine teeb rubato’t, ütleme, Chopini kontserdis - kõigil on täiesti erinevad maailmad. Ma ise üritan leida suhet rubato’ga, aja võtmisega nii, et see ei oleks ainult intuitiivne, sest olen tähele pannud, et intuitsiooniga tuleb mul kõik liiga ühtemoodi. See on muidugi inimlikult mõistetav, aga ma tahaksin oma paletti laiendada.
  • Mulle meeldib, kui minnakse tavapärasest kaugemale, isegi kui mäng on nagu vastuoluline ja tekivad küsimused, et "kas ikka nii võib?", "kas see pole nüüd liig?". Mind huvitab, mis seal peitub ja et kuidas see on – heas mõttes – tehtud.
Siit tuleb ka välja see igavene vaidlus interpetatsioonikunstis, et ühed arvavad: interpreet on nagu meedium, kellest voolab välja see, mida helilooja on kirjutanud. Et oled nagu selline "toru". Interpreedina teed ju ikkagi sina otsused, kuidas mängida, milline tempo võtta, kuidas kujundada. Ma usun, et seal peab olema mõlemat: peab püüdma helilooja kavatsusi lahti mõtestada, aga ainult läbi oma enda personaalsuse.
  • Klavessiini osas oli nii, et algul mul erilist huvi ei olnud, kuid konservatooriumis otsustasin, et midagi tuleb veel klaveri kõrvale õppida. Päris huvi tuli hiljem – avastasin, kui raske on mängida, kui ei ole dünaamikat ja kõlavärve. Siis sain üsna ruttu aru, kui vaene on minu oskuste pagas aja kasutuse osas. Klavessiinimäng aitas ka keskenduda rohkem mikroagoogikale. Pianistid naljalt ei pööragi sellele enne tähelepanu, kui nad ei ole mänginud ajaloolisi klahvpille.
  • Klavessiinimängijal on tähtis osa tegevusest ju basso continuo. See annab teistmoodi vaate kasvõi Bachi polüfooniale. Minu jaoks on suur vahe, kas vaadata seda polüfooniat pigem lineaarselt või vertikaalselt väga keerulise basso continuo’na. Mina pigem näen seal väga kõrgelt arenenud basso continuo realisatsiooni. Sest fuuga on ikkagi lineaarne, aga minu meelest kui seda vaadata ainult lineaarselt, siis ei teki pinget, see on nagu lõputu jõgi, mis ei liigendu.
  • Maalima hakkasin koroona esimese lockdown’i ajal. See on küll täitsa uus tegevus ja ega mul ei ole ka erilist annet sellele. Ja see just õpetab mind käituma olukorras, kui pole kindlaid ettekirjutusi, on vabadus, kus on kõik võimalik, selline totaalne, ahistav vabadus, millega ei oska midagi ette võtta.
  • Varem oli nii, et lähen pakkuma muusikast oma versiooni, seisukohta sellest loost, mida ma oma mänguga jutustan. Et mina olen ühel pool ja teisel pool on publik, aga me ei ole koos, mind vaadatakse ja kuulatakse, olen nagu objekti rollis. Aga praegu on see arusaamine muutunud – me oleme publikuga koos, minul on vaja rääkida, inimestel on vaja kuulata ja barjääri meie vahel ei ole. Kui vaatad sügavalt enda sisse, on seal midagi nii inimlikult ühist, et see ei jäta kedagi puudutamata.

VälislingidRedigeeri