Kangasteljed
(Ümber suunatud leheküljelt Kangaspuud)
Luule Redigeeri
Ja kangasjalg, ta paugub rõõmsas majas,
kui süstik lendab, laulab kuduja.
Ööd-päevad tema talvel kirja ajas,
et õigest' trehvand ta, näeb rõõmuga.
Nii värvidel on õige kokkukõla,
kui ühte suland põrandaga ta.
- Juhan Liiv, "Hommik" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 264
Miks vaatad nii teraselt nuga?
Terasest hammas sellel ja terasest huul.
Surilina lõksutab suga
saatuse kangaspuul
An-ri-li-su!
- Henrik Visnapuu, "Surilina". Rmt: "Sõnarine" 2. Koostanud Karl Muru. Tallinn: Eesti Raamat, 1992, lk 94
- Betti Alver, "Öölaul" kogus "Tähetund", lk 111
keda veel katus varjad
mida veel pühid luud
kellele küpsete marjad
lõksute kangaspuud
- Jaan Kaplinski, "* Allnõlva sarapikus". Rmt: "Kirjutatud. Valitud luuletused". Varrak 2000, lk 139
Proosa Redigeeri
- Omaenese otsustest, seistes silmitsi teiste inimeste tegude ja juhuslike asjaoludega, koome ajaloo võrku loodusliku paratamatuse kangastelgedel.
- John Lucas, "The Future" (1989), lk 4
- Ei tea miks tuli meelde see kord, kui Gusts istus tema kõrvale, kui ta kangast kudus, samale pingile, selg kanga poole. Millal see oli? Ilmselt teisel kevadel pärast pulmi, kuidas muidu, tollal kandis ta Skaidrat. Kangasteljed seisid siinsamas akna juures, talveaknad polnud veel eest võetud, aga päike juba soojendas läbi klaasi. Jah, Gusts tuli, ei öelnud musta ega valget, tuli ja istus. Ta tegi, et ei näe, süstikut visates tonksas küünarnukiga mehele selga. Mees puhkes naerma ja tema kah — naersid niisama! Nad polnud midagi ütelnud, ainult naersid, aga nad naersid üldse harva, vahest sellepärast jäigi see kord meelde. (lk 21)
- Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
