Kopeerimine

Mathilda Rotkirsch, "Aurora Therese Rotkirch vasegravüüri kopeerimas" (1837)

Louis Béroud, "Üleujutuse rõõmud" (1910)

Proosa

• [Saraceni:] Nii nagu paljud suured meistrid usaldasid kenakese osa oma piltidest abiliste või õpipoiste kätesse, kes maalisid drapeeringuid või taustu või koguni käsi nii hästi, et me ei oska öelda, kus algab ja kus lõpeb nende töö, nii võin mina - ma ei ütle, et kõik restaureerijad - praegu mängida surnud meistri abilist ja maalida veenvalt tema stiilis. Teate, et mõni seesugune abimees maalis meistriteoste koopiaid neile, kes neid tahtsid, arvet esitades aga meister seda ei maininud. Ja tänapäeval on väga raske eristada mõnda seesugust koopiat originaalist. Kes need maalis? Meister või abiline? Asjatundjad vaidlevad selle üle kogu aeg.
  • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, 1999, lk 239

• Mortimer Cropperi magistrante sunniti ümber kirjutama lõike - enamasti Randolph Henry Ashi teostest - , siis oma ümberkirjutusi uuesti ümber kirjutama, siis neid masinakirjas ümber kirjutama ja seejärel karmi toimetajapilguga vigu otsima. Cropper ütles, et kunagi ei olnud ühtki päris ilma vigadeta teksti. Ta jätkas seda alandlikkust kasvatavat treeningut isegi hõlpsa fotokopeerimise päevil. Blackadderil niisugust professionaalset meetodit ei olnud, kuid sellegipoolest märkas ja parandas ta ohtralt vigu, saates seda muutumatult terve rea halvustavate kommentaaridega inglise hariduse allakäigu kohta. Tema ajal, ütles ta, õpetati üliõpilastele grammatikat ning nad olid õppinud pähe luulet ja Piibli. Kummaline väljend, pähe, lisas ta, nagu hoitaks luuletusi kusagil peas. ""Peas kumisemas," nagu Wordsworth ütles," sõnas Blackadder.
  • A. S. Byatt, "Lumm", tlk Krista Kaer, 2013, lk 36

• Hiina maastikumaal näib väga loomutruu — võiks arvata, et see on tõeline maastik, mis kuskil on olemas ja kus kunstnik on seisnud ja seda maalinud, aga nii see ei ole: mõistagi on ta maalinud üht mäge, siis mõnda teist mäge, mõnda puud, puudesalu, mis katab mäenõlva, üht paviljoni, üht terrasspõldu mägedes, võib-olla ka kedagi seal põllul töötamas — aga seda kõike eraldi, ja hiljem on ta nad pannud kokku ühele maastikumaalile. Enamasti kujutavad maalid mõnda suhkrupeaga sarnanevat mäge, jõge või koske, vahest paati jõge mööda allavoolu libisemas, meest, kes läheb koormat kandes ülesmäge, esiplaanil puud, mida alati maalitakse teistmoodi kui tagaplaanil, ja mäenõlvadel kasvavaid puid. (On olemas reegel, kuidas tušiga maalida tagaplaanipiiniaid ja esiplaanipiiniaid. Võib kasutada ka mõnda värvilist joont, nõrka kuldset, roosat või hallikassinist.) — Aga kõik maalijad ei olnud ometi näinud kaugel edelas asuvaid suhkrupeakujulisi mägesid? — Ei, nemad kopeerisid mägesid teiste maalidelt ja seadsid kokku omaenda, täiesti loomutruud hiina fantaasiamaastikud.

Hiina maastikumaalil on kõrge mägi alati sama mägi, kuid seda on nähtud erineva tundlikkusega, läbi erineva temperamendi.

• Lena Jackson, "Päikeseratta all", tlk Anna Ydberg, LR 24/25 2003, lk 94

• Euroopas hakkas antiikkunst pälvima laialdasemalt tähelepanu XVII sajandil, kui kunstiakadeemiad hankisid endale õppetöö tarbeks ja kopeerimiseks antiikskulptuuridest valmistatud kipsvalandid. Antiiksete kunstiteoste üks ühele kopeerimine jätkub tänaseni. Kes poleks näinud antiigi Venuse ja Apolloni kuju variatsioone, mille materjal, suurus ja tehnika võivad olla muutunud, kuid kujutis on püütud edasi anda muutumatuna. Palju vähem teatakse ja tuntakse nüüdisaegseid tõlgendusi, mis on tõuke saanud mõnest kunstiajaloo seisukohast olulisest taiesest, kuid uute materjalide ja vormidega edastatavad sõnumid on päevakajalised. Vormi algallikas ja eeskuju on jäänud seejuures siiski äratuntavaks.
• Kuninglikud ja teised suured erakogud avati publikule muuseumidena XVIII ja XIX sajandil. Kui Louvre’i 1793. aastast külastada sai, jäeti kunstnikele eraldi aeg, et nad saaksid takistamatult kuulsatele kunstiteostele ligi, neid vaadata ja kopeerida. Vanade meistrite tööde lähedalt uurimine ja neist koopiate tegemine on olnud kunstihariduse keskne osa sajandeid ja andnud oma panuse šedöövrite tekkeks.
• Kui paarisajal aastal oli hinnas kunstiteose kopeerimine, siis nüüdseks on see asendunud vabama jäljendamisega. Kunstiklassika on praegu ennekõike inspiratsiooniallikas: kunstnikud on keskendunud tõlgendamisele ja uute tähenduste leidmisele ning kombineerivad tuntud süžeesid uute vormide ja tehnikatega.
  • Jaanika Anderson, "Šedöövrite uus elu", Sirp, 11.09.2020