Kristiina Davidjants

Eesti filmirežissöör ja -ajakirjanik

Kristiina Davidjants (sündinud 9. detsembril 1974 Bakuus) on Eesti filmirežissöör ja -ajakirjanik.

Intervjuud

muuda
  • Eesti filmi esilinastusest on heas mõttes saanud tavaline asi, st ootused Eesti filmile on normaliseerunud. Ei ole enam seda painet, mis valitses mõnikümmend aastat tagasi, et igast vähesest aasta jooksul linastunud filmist oodati korraga nii rahva- ja kassafilmi kui ka festivalide menukit, arthouse'i avangardi ja soovitatavalt Oscari võitjat.
  • Eesti filmiajaloos on olnud hiilgavaid esimesi filme, mis justkui kuulutaksid uute võimsate tegijate tulekut, kuid ometigi on nende filmitegijate edasine loometee – just alates üheksakümnendatest – olnud eeldatavast märksa kahvatum.
  • Filmi ei tee ainult režissöör, operaator või näitlejad. Selleks, et lugu ekraanil jookseks, on vaja määratut hulka kaadritaguseid jõude, kelle panust kõrvaline isik ehk hinnata ei oska, kuid kes summa-summarum panevadki tolle esialgse visiooni elama.
  • Mõned nimed on justkui ajas jäänud kahvatumaks kui teised, kuid enam-vähem kõik on pjedestaalil endale väärilise koha leidnud. Pigem on küsimus selles, kui palju üldse eesti filmist ja selle tegijatest teatakse.
  • Kust too noor huviline ikka selle info kuidagi süsteemselt kätte saab, et mida on tehtud ja mida võiks vaadata? Ühest küljest on mingist üldisemat laadi filmiharidusest koolidele räägitud nii kaua, kui mina ennast antud valdkonnas mäletan, aga suures osas sumbuvad kõik algatused ja projektid kuidagi iseendasse.
Muidugi väga suur asi on Filmimuuseumi rajamine Tallinnas Maarjamäele, kus juba lasteaiaealised lapsed endale tegevust leiavad. Eks maast madalast huvi kasvatamine ongi õige tee.
  • [Eesti filmiklassikast:] Kas noored peaksid üldse neid filme vaatama? Ei pea, aga võiksid, nii nagu on mingid raamatud, muusikapalad, lavastused, ilma milleta on võimalik oma elu päris mõnusalt ära elada, kuid mille kogemine avardab inimese maailmapilti ja lõppkokkuvõttes rikastab elu.
  • See on teine teema, mida mäletan justkui aegade algusest saati – kuidas tuua eraraha eesti filmitootmisesse. Loomulikult on rõõmustav, et nüüd lõpuks on see eraraha ka reaalselt eesti filmi voolanud, aga mul on väga keeruline ennustada, kuidas on lood viie aasta pärast. Eraraha on ka mitmesugust – kas me räägime mõne ärimehest filmihuvilise lootusest investeering tagasi teenida, mis on väga riskantne, või lihtsalt metseenlusest või kinoketist, kes on saanud aru, et Eesti filmiga on võimalik kassat teha ning parem siis juba ise midagi toota ja hoida oma kinodes maksimaalselt kaua ekraanil, ilma et peaks sissetulekut tootjaga jagama.
  • Pika jutu lõpuks ma muidugi tervitan igasugust lisarahastust, sest mida rohkem sünnib filme või Eesti publik neid vaatamas käib, seda parem meile kõigile. Nagu ma eespool ütlesin, igasuguseid vaatemänge peab olema ja kui ma ise ehk ei lähe kinno näiteks "Svingereid" või "Neljandat õde" vaatama, siis kui need filmid pakuvad rõõmu oma publikule ja süvendavad eesti inimese harjumust käia kinos, võidame pikas plaanis me kõik – no näiteks ka "Põrgu Jaani" tegijad.
  • Minule teadaolevalt oli plaan erinevatel inimestel Eesti filmi ajalugu kirja panna juba nõukogude ajal ning hiljem on kirjutama hakkajaid veelgi olnud. Kõik nad on kahtlemata väga pädevad professionaalid, kuid see on valest otsast tulnud algatus. Autoril võivad olla parimad kavatsused, kuid materjal on mahukas ja teemasse n-ö uppumine absoluutselt garanteeritud. Taoline teos saab sündida väga konkreetse algatuse või tellimuse vahendusel, koos kõige selle juurde kuuluva organisatoorse poolega.
Küll aga on selge, et ilmselt ei ole meil institutsionaalsetel tasanditel filmi kui teema vastu olnud piisavat huvi, et taolise algatusega pihta hakata, rääkimata vajaminevate ressursside garanteerimisest.

Artiklid

muuda
  • USA filmitööstuse seisu iseloomustamiseks 2023. aastal on peamine sõna kahtlemata "streik". 8. novembril lõppenud näitlejate streik kestis kolm kuud ja 26 päeva, stsenaristide oma mõnevõrra kauem: neli kuud ja 25 päeva. Nende ettevõtmiste mastaapsus on märgiline, nagu ka see, et üle pika aja olid teemaks nii stsenaristide kui ka näitlejate vaates eksistentsiaalsed probleemid, mis tulenevad muutunud meediamaastikust ja uuest majandusmudelist, mida ei osatud alles üsna hiljuti eriti tõsiselt võtta. Kuigi, eks ole iga suurem sealkandi streik seotud uute meediamudelite levikuga: 1960. aastal tõusis esile televisioon ja aastatel 2007-2008 DVDde müük ning uus meedia.
  • Peamine liikumapanev jõud on aga siiski USA üdini teistsugune sotsiaalgarantiide süsteem võrreldes Euroopa, aga ka suure osa muu maailmaga. Vastupidi sellele, kuidas meile siin kaugel tundub, ei suple isegi suhteliselt tuntud näitlejad seal rahas. Rollide eest makstakse ikka pigem ametiühingute kehtestatud miinimumtasu, suuri honorare saavad lubada endale vähesed staarid – ja eks ole see suurte staaride süsteem ju hääbumas. Tõsi küll, järjekordselt, sest eks sedagi on eelmise sajandi filmiajaloos juba ette tulnud.
  • Kui rääkida staarielust, siis ütles juba populaarne meelelahutaja Joan Rivers omal ajal ühes teleintervjuus, et kuulsaks saanud inimesest saab Hollywoodis tööstus. USA näitleja töine staatus on tegelikult selline, mida meil tuntakse vabakutselisusena. Sirbi lugejate kodumaaga võrreldes on sealsed ametiga kaasnevad kulud aga hoopis teised, karjäärivõimalused samuti. Kohustuslikke kõrvalkulusid on sedavõrd palju, et suurem osa sellest neljakohalisest honorarist, mille kutseühing neile miinimumtasuna kindlustab, lähebki vältimatule bürokraatiale, juristidele jne.
  • Aastakümneid on olnud "autoritasu" see võlusõna, mis on kindlustanud näitlejate ja stsenaristide elustandardi, ja seega on mõistetav, miks on autoritasudega mängimine ajanud streikima mõlema ameti esindajad. On ju "korporatiivne Ameerika" omaette termin, mille sisu täidab teadmine, et ilma ametiühingu seljataguseta on üksikisikul raske oma õiguste kaitseks midagi saavutada. Kõigi streikide käivitajaks on olnud autoritasude väljamaksmise süsteemi parandamine ja täiustamine.
  • Olukorda ei ole parandanud seegi, et voogedastusplatvormid on vähemalt seni keeldunud avaldamast vaatajate arvu, andes selle asemel huvilistele väga mitmeti mõistetavat informatsiooni stiilis "seda või teist vaadati nii ja nii mitu minutit". Nii pole näitlejatel olnud millestki kinni hakata, sest, noh, äkki tõesti ei vaadata nende tööd sisaldavat seriaali.
  • Hollywoodi stsenarist on ennekõike palgatööline, kes peab autorina läbimurdmiseks näitama, mida ta muidu oskab. "Enne kui saad võimaluse olla selline nagu ei keegi teine, tuleb osata olla selline nagu kõik teised" on olnud vähemalt televisioonis mantra, mida on korratud kõigile algajatele stsenaristidele. Tuleb tõestada, et oskad kirjutada suurema osa mõeldavate populaarsete sarjade n-ö keeles tegemaks endale nime. Siis saad ka palgatud mõnda stsenaristide tuppa (writers' room) mingiks kindlaks ajavahemikuks.
Ja siit tuleb mängu termin "miniroom", mis ei pea tähendama ilmtingimata vähemat personali (kuigi tegelikult tähendab), vaid ka seda, kui lühikeseks ajaks on võimalik üldse stsenariste palgata. Ilmselt on nii mõnigi lugeja vaadanud mõnda päris tipp-topp tunduvat uuema aja sarja, kus umbes neljandast osast äkki kõik muutub, justkui oleks uued kirjutajad pukki saanud. Väga võimalik, et just nii see ongi: ilmselt on toimunud stsenaristide vahetus, sest see on olnud võimalik ja, mis peamine, majanduslikult ka kasulik. Kuna voogedastuse tulek on tõmmanud seriaaliosade arvu endise (vähemalt) 22 osa pealt keskeltläbi kaheksale, tähendab see stsenaristile vähem töönädalaid ja seega vähem töötasu – tal on võimatu oma erialasest tööst ära elada.
  • Meil Euroopas on film kunst, eriti muidugi Ida-Euroopas. Puusalt tulistades võib üldistada, et mida vähem vaatajaid, seda vähem võimalust raha teenida, seega ka vabadust kunsti teha. USA on hiiglaslik territoorium, kus meelelahutusäri on ennekõike äri. Kogu sealne televisioonisüsteem on ehitatud üles teletoote müügile sündikatsiooni vormis: toode müüakse korraga maha tervele trobikonnale telekanalitele, tuues kohe ühe raksuga õuele ka hulga raha. Keskkonnas, kus a priori ei garanteeri keegi äraelamiseks vajalikke vahendeid, on näitlejast ja stsenaristist saanud mingil määral toote kaasomanikud. Protsentuaalselt küll väga väikesel määral, kuid siiski. Ilma selleta on nende ametite pidajate jätkusuutlikkus võimatu. Süsteem on teine, ühiskond on teine, arusaam ametist on teine ning rahategemise võimalus, et mitte öelda kohustus, on muuseas ka vist üks aspekt, mida on siinpool ookeani raske mõista.


  • Küll aga vastab tõele see, et meil ei ole kodumaise filmiloo talletamise vastu eriti huvi tuntud. "Eriti" on siin oluline sõna, sest üksiküritajate tasemel on meie filmiajaloo ja selle uurimisega tegelenud mitmed autorid aastakümneid, Nõukogude ajast alates. Sellest ajast pärineb sari "Väike filmiraamat" ja nii mõnedki teised filmi populariseerivad väljaanded. Ka intervjuusid on tehtud, kas või Sirbi n-ö sõsarajakirjas Teater. Muusika. Kino. Hoolimata liikuva pildi püsivusest on just film olnud Eestis ala, mis iseseisvuse taas saabudes näiteks teatriga võrreldes rängalt pihta sai. See valdkond on olnud sunnitud ennast põhimõtteliselt 1990ndatest peale uuesti üles ehitama ja publikule ning rahastajatele oma väärtust tõestama. Olukord on muidugi irooniline, sest oma olemuselt on tegemist vaata et ainsa formaadiga, kuhu on ühel või teisel moel kinni püütud oma ajastu vaim. Samuti on viimasest kolmekümnest aastast rääkides paslik tõdeda, et uurimistoetust on saanud meie autorid küll, kuid kui puuduvad projektijuht, kirjastus ja rahastus, ei hakka iseenesest mitte kunagi mitte midagi juhtuma.
  • Olemegi jõudnud selle maagilise sõna "raha" juurde. Sellest ei ole meie komberuumis justkui paslik rääkida, igatahes mitte kultuurivaldkonna inimestel. Minu filmiraamatu kirjutamise kogemus ei ole ehk täpne, sest tegemist polnud ju spetsiaalselt filmile sihitud raamatusarjaga, kuid tõsi on ka see, et toonane tellija tahtis siiski saada tõsiseltvõetava teatmeteose, seda küll võimalikult loetavas kastmes. Ma vähemalt arvan, et autorilt eeldati erialast pädevust, mis tuleb aastate, et mitte öelda aastakümnetega. Sooviti, et inimene mitte ainult ei teaks fakte, vaid oskaks need ka konteksti panna jne. Tundub adekvaatne nõudmine. Nii adekvaatsed polnud aga sugugi palgaläbirääkimised, mille lõpus sain etteheitva "nii palju pole ükski autor veel saanud!" osaliseks. Jutt käis muide õigusest esitada arve ehk siis kogu palgafondist, mitte netotasust, mis teeks praegu kokku kultuuritöötaja ühe kuu palga.
  • Võib ohata, et miks Davidjants nüüd kirjutab siin oma vanast ühekordsest kogemusest, kolm aastat vana lumi ju. Aga ei, see ongi muu hulgas põhjus, miks puuduvad filmiloo väljaanded. Vaatamata publikuhuvile ei väärtustata institutsionaalselt ei spetsiifiliselt filmilugu ega üldiselt mõttetööd. Tegelikult ei ole vahet, kas rääkida ajalooraamatust või saatest "Villa" – ühtmoodi keeldutakse tunnistamast, et see, mis tuleb inimese peast – tema intellektuaalne töö ja omand – on väärtuslik. Ning kuni seda arusaama ei korrigeerita, ei muutu suures plaanis midagi.
  • Kristiina Davidjants, "Filmiajalugu küll, aga väärt töö nõuab väärt tasu", Sirp, 16.12.2022


  • Kui Lars von Trier on mingis segmendis täiesti kindlalt geniaalne, siis on selleks müügitöö. Jah, muidugi on ta väga hea filmirežissöör, elus klassik ja mis kõik veel, kuid müügimehe-provokaatorina on ta absoluutselt ületamatu.
  • Sellele, et Trier oskab filme teha, ei saa mitte keegi vastu vaielda. "Nümfomaani" on kerge vaadata, seal saab ka nalja. Ainsad kohad, mis ehk raskusi valmistavad, on seotud seksiga, aga eks olegi see ju ilmselgelt eesmärk olnud. Küll aga kerkib kõike seda ilu vaadates küsimus: mida meile siis näidatakse? Mida tahab režissöör öelda? Kui jätta kõrvale kogu kõmu, mida näitab Trier säärast, mida pole pakkunud Bataille või Bergman? Või Anaïs Nin ja Catherine Breillat? Klaasikillud naise jalge vahel võivad olla mitmesugused: ühed vigastavad ihu, teised hinge ja hing on peaaegu alati huvipakkuvam kui keha.
  • Režissööri taotletud tunnetuse edasi andmisel on suur osa neil, kes hoolitsevad selle eest, et see, mida me kaadris näeme, oleks vormiliselt võimalikult veenvalt edasi antud. "Nümfomaani" võlu peitub osaliselt suurel määral delikaatses, kuid meisterlikult teostatud kunstnikutöös, mis juhatab meid eri ajastutesse, ilma et näpuga näitaks. Näeme kaadrites tuttavaid detaile ja kostüüme, mis viivad meid alateadlikult kuhugi minevikku, luues nõnda konteksti filmi karakterite ning ajaloo vaatajate jaoks, suhestudes vaatajate mälestuste ning kogemustega.


Välislingid

muuda