Beate Maly

Beate Maly (pseudonüümid Laura Baldini ja Lina Jansen; sündinud 24. mail 1970 Viinis) on Austria kirjanik.

"Uue aja õpetaja – Maria Montessori"

Tsitaadid väljaandest: Laura Baldini, "Uue aja õpetaja – Maria Montessori", tlk Eve Sooneste, 2021.

Suu oli Luigi ainus relv. Sellega kaitses ta end täiskasvanute rünnakute vastu, kui need tal oma tugevate kätega riided seljast kiskusid, et teda loomaliku haisu vastu jääkülma veega piserdada. See oli alandav ja piinarikas protseduur, mida tehti igal nädalal uuesti. (lk 6)
Kui ta grimassi tegi, tõmbus nahk ta parema silma kohal pingule. Seal tuikas haav ja nii oligi hea. Ta tervitas valu nagu sõpra, kes andis talle märku, et ta on elus. Kuni ta tundis valu, sai ta olla kindel, et ei olnud veel surnud. Kõik oli parem kui see hirmuäratav tühjus, mis teda iga päev saatis. Tühjus, mida ta suutis täita vaid lootusetu võitlusega hooldaja vastu. (lk 7)
Renilde silmitses söövat tütart kärsitusega. Kui taldrik oli peaaegu tühi, ei suutnud ta end enam tagasi hoida.

"Mida sa täna õppisid?"

Maria voltis salvräti lahti ja tupsutas või huultelt.

"Ma õppisin, et mõnedel meestel on lausa piiritu fantaasia, kui on vaja naiste elu ülikoolis raskeks teha." (lk 33)

[Anna Salieri:] "Kujuta ette, Ameerikas on tolmuimejad, millega naised saavad tube korras hoida."

"Armas aeg. Milleks see peab hea olema? Kas Uues Maailmas siis luuda ei leidu?" Maria võttis naerdes istet ja hakkas ajakirja lehitsema. Üks pilt kujutas naist, kelle kõrval oli kandiline voolikuga aparaat.

"Ma oletan, et see masin aitab naistel aega kokku hoida," sõnas Anna. "Nad saavad mõne hetkega koristatud ja võivad pühenduda toredamatele asjadele."

"Mind kodutööd ei häiri," sõnas Maria. "Nõudepesu või kuivatamine on peaaegu et meditatiivne tegevus. Saab rahus mõtteid korrastada." (lk 46)

[Maria:] "Ma lõpetan ülikooli ainult siis, kui annan endast kõik. Professorid nõuavad minult kaks korda rohkem kui teistelt. Kogu arstiteaduskonna silmad on suunatud minule ja ainult sellepärast, et olen naine. Vahel soovin, et oleksin ilmale tulnud mehena. Paljud asjad oleksid lihtsamad."

"Taevas hoidku!" pahvatas Anna. "Siis peaksid iga päev igavaid ülikondi kandma." (lk 49)

Luigi aju ei saanud enam korda teha. Pidev hirm, milles ta elas, oli selle ammu hävitanud. Varsti kaovad kõik ta mälestused. Ta ei ole enam võimeline mõtlema ega tunne hirmu. Tõenäoliselt sarnaneb see tunne surmaga. See kõlas hullumeelselt, kuid selles kujutluspildis oli peaaegu midagi lohutavat. (lk 52)
Alles siis, kui ema toauksele koputas ja meenutas talle kohtumist Annaga, oli Maria püsti karanud ning otsinud välja sobiva kleidi ja sinise lasuriidiga prossi.

"Prossi pole sul vaja," oli Renilde manitsenud. "Ainus ehe, mis on väärikale noorele naisele sünnis, on Kristuse rist. Kõige parem, kui kannad seda kuldse keti otsas ümber kaela." Niisiis oli Maria loobunud prossist ja pugenud smaragdrohelisse kleiti, mille varrukaotstes olid mustad pitsid. Pikemalt kaalutlemata oli ta kuldketi kaela pannud. Peene, lihvitud klaaskividega kaetud liblikakujulise juukseklambri oli ta ema kriitikast hoolimata juustesse pistnud. (lk 53-54)

"Ärge olge nii tagasihoidlik," lausus Rina Faccio. "See on üks suurim viga, mida naised pidevalt teevad. Me teeme end tähtsusetumaks, kui oleme. Meesterahvale ei tuleks pähegi oma saavutusi väiksemaks rääkida. Enamasti saavutavad nad pisiasju, kuid neil õnnestub need ometi hiigelsuureks rääkida." (lk 59)