Maggie O'Farrell

Maggie O'Farrell (sündinud 27. mail 1972 Coleraine'is Põhja-Iirimaal) on Põhja-Iirimaa kirjanik.

"Hamnet"

Tsitaadid väljaandest: Maggie O'Farrell, "Hamnet", tlk Külli Seppa, 2021.

Vanavanemate kodus lehkab alati ühtmoodi: koldesuitsu, rasva, naha ja villa järele. Samane ja ometi seletamatult teine kui kõrvalasuvas kahe magamistoaga elamises, mille vanaisa oli ehitanud kitsukesse tühimikku suurema maja vastas ning kus tema koos ema ja õdedega elab. Ta ei saa õieti aru, miks see nii on. Neid kahte eluaset eraldab vaid õhuke vitstest punutud sein, ent õhk on kummaski ise sorti, ise lõhnaga, ise soojusega. (lk 13-14)
Ei miskit. Vaid päikeses vargsi paisuvate palkide nägin, tuule vihin uste alt sisse ja üle tubade, linaste seinakatete kahin, tuleasemel praksuvad puud - need seletamatud hääled, mis ütlevad, et maja on inimtühi, tõmbab hinge. (lk 14)
Hamneti mõistus on erk: koolitükid ei valmista talle põrmugi peavalu. Ta haarab õpitu loogika ja tähenduse otsekui õhust ning jätab asjad kärmelt meelde. Vastused verbide, grammatika, ajavormide, numbrite ja arvutuskäikude kohta on tal nii varmalt valmis, et teised poisid kadedakski kisuvad. Ent sealsamas võib ta meel ekslema minna. Kreeka keele tunni ajal tänaval mööduv vanker viib ta kirjatahvli juurest mõtisklema, kuhu vanker teel võiks olla, mis tal koormaks on, ja meenutama korda, kui onu teda koos õdedega heinavankrile sõitma võttis, kui imetabane see oli: värskelt niidetud heina lõhn ja torkivad kõrred, roiu mära kabjasammuga ühes taktis jõnksuvad rattad. Viimastel nädalatel on ta mõnedki korrad koolis hajameelsuse pärast nuuti saanud (vanaema lubas isale sõna saata, peaks seda üksainus kord veel juhtuma). Õpetajahärrad ei saa selles kuidagi selgust. Hamnet õpib kiiresti, loeb pikad leheküljed peast ette, kuid mõtteid koolitöö küljes hoida ei malda.

Laotuses lõõritav lind võib poisi poolelt sõnalt vakatama panna, nagu oleks taevane välgunool ta kurdiks ja tummaks teinud. Nähes silmanurgast kedagi ruumi sisenemas, võib ta sinnapaika jätta kõik käsiloleva - söömise, lugemise, koolitüki kirjutuse - ja puurida pilgu tulijasse, otsekui oleks sel tähtis teade edasi anda. Tal on kombeks ajalise maailma piiridest üle lipsata ja siseneda ühte teise ilma. Ehkki keha viibib siinsamas, on ta mõtetes kuskil mujal, keegi teine, kohas, mida teab tema üksi. Ärka üles, laps, kamandab vanaema ja nipsutab sõrmedega. Tule tagasi, kähvab vanem õde Susanna teda kõrvast napsates. Kuula nüüd ometi, sõitleb teda koolihärra. Kus sa kadusid, sosistab Judith, kui ta viimaks naaseb, teadvusele tuleb, uudistab ümbrust ja näeb, et on taas kodus, tuttava laua ääres, ümber kodakondsed ja ema, kes teda naerukil ilmel piidleb, otsekui teaks täpselt, kus poiss oli käinud. (lk 15-16)

Varbadel ripuvad loomanahad. Hamnet jagab niipalju asja, et tunda ära roostekarva tähnidega hirverüü, pehme ja nõtke tallenahk, orava tilluke karvik, metskuldi kare ja turris kuub. Ligemale minnes löövad nahad kahisema ja liigatavad, justkui leiduks neis veel elu, nii imeraasuke, et kuulda poisi tulekut. Hamnet lükkab näpu ette ja katsub kitsenahka. See tundub võrratult õrn, nagu jõevetikate silitus pahkluudel suvekuuma supluse ajal. Nahk õõtsub edasi ja tagasi, jalad laiali, üleni välja sirutatud nagu lennuhoos lind või surmahaldjas. (lk 16)
Igal elul on oma tuum, südamik, keskpunkt, kust kõik laiali hargneb, kuhu kõik naaseb. See on hetk, kui ema ei olnud: oli vaid poiss, tühi maja, hüljatud hoovipealne, kuulmatu hüüd. Seal ta maja varjus seisab, hõigates appi neid, kes on teda toitnud ja katnud ja unele kiigutanud, hoidnud käest, kui ta esimesed sammud astus, õpetanud lusikaga sööma ja kuumale leemele peale puhuma, üle tee minnes silmi teritama, herilasepesa torkimata jätma, joomakruusi puhtaks loputama, jõesügavast eemale hoidma.

See hetk jääb ema südamepõhja tema elupäevade lõpuni. (lk 17)

Hamnet veab saapaninaga mööda hoovitolmu. Ta märkab pooleli jäänud mängu, mis neil Judithiga hilja aja eest käsil oli: nöörijuppidega männikäbid, mida sai keedukoja kassi vänderdiste ees eemale sikutada ja õhus kiigutada. Tibatillukesed olevused on nad, silmnäod kui kannikesed, pehmed padjad talla all. Emakass peitis end panipaigas tünni, et pojad ilmale tuua, ja redutas seal nädalaid. Vanaema otsis pesakonda siit ja sealt, kindla kavatsusega kõik vette pista nagu tal kombeks, kuid kassimamma ajas plaani nurja, hoidis maimukesi vaikselt varjus, kuni need silmad pähe said, lasid juba ringiratast traavi, kribisid mööda viljakotte üles, jahtisid linnusulgi ja villatutte ja langevaid lehti. Judith ei raatsi kassidest kaua lahus olla. Üks neist on tal tihtilugu vööpaunas paos, ent reetlik mügar ja kikkis kõrvaotsad annavad ta ära, pannes vanaema sajatades veevaadile näitama. Ema seevastu sosistab neile, et kassipojad on uputamiseks liiga suured. "Ei ta enam julge," kinnitab ta lastega omavahel olles, kuivatades Judithi hirmunud näolt pisaraid. "Tal ei oleks selleks südant - nad paneksid ju vastu, nad võitleksid elu eest." (lk 18)
Harilikult tunneksid nad Judithiga üksiolekust head meelt. Niisugusel hetkel katsuks ta keelitada õde keedukoja katusele ronima, et küünitada käed ploomipuu oksteni naabri aia taga. Oksad on viljadest pungil, lookas, ploomide punakuldsed kuued küpsusest pakatamas; Hamnet on neid vanavanemate maja ülemisest aknast silmanud. Oleks täna harilik päev, aitaks ta Judithil end katusele upitada, et tüdruk saaks täita taskud näpatud viljadega, hoolimata köhelusest ja vastuseisust. Ta ei söanda teha midagi autut või keelatut, ta loomus on liig siiras, ometi õnnestub Hamnetil õde paari sõnaga ümber veenda. (lk 18-19)
Mees haarab kannul kaelast ja sihib selle peekri suunas. Jook, vististi õlu, läigatab äkiliselt välja, muist peekrisse ja muist paberitele, pannes vanaisa vanduma ja siis varrukaservaga lauda kuivatama. Hamnetile tuleb esimest korda pähe, et vanaisa võib olla purjus.

"Tead sa, kuhu nad läksid?" pärib Hamnet.

"Mis?" ühmab vanaisa pabereid kuivaks patsutades. Viha määritud paberite pärast näib rapiirina mõõgatupest välja välgatavat. Hamnet tunneb, kuidas mõõgaots vastast otsides ruumis ringi uitab, ja talle meenub ema sarapuust ritv, see, kuidas oksakest alati vee poole tõmbab, ehkki Hamnet ei ole sugugi salajane allikas ja vanaisa raev ei ole habisev nõiavits. Tema raev on lõikav, vahe, ettearvamatu. Hamnetil ei ole aimugi, mis järgmisena juhtub või mida ta tegema peaks.

"Mis sa jõllitad seal," sisistab mees. "Aita mind."

Hamnet venib ühe sammu lähemale, siis teise. Pelglikult, sest peas keerlevad isa sõnad: kui vanaisa on kurjas tujus, siis hoia temast heaga eemale. Kohe kaugele hoia. Ära mine mitte ligigi, kas kuuled?

Isa oli seda talle südamele pannud viimase külaskäigu ajal, kui nad pargitud nahkasid vankrilt maha laadisid. Vanaisa John oli nahasületäie mutta pillanud ja virutanud äkkvihas noa hooviplanku kinni. (lk 20)

Judithi nägu on sama südajas kui vennal, tal on sama kõrged kulmud, mille kohal turritavad sama heledad juuksed. Silmad, mis nii põgusalt poisi näol peatusid, on sama tooni — soe merevaiguvärv kuldsete rähnidega — samasugune silmapaar nagu Hamnetil. Sellel on oma põhjus: nende sünnipäev on samal päeval, nad on pärit ühest emaüsast. Poiss ja tüdruk on kaksikud, sündinud põgusa vahe järel. Lapsed on nii sarnased, justkui oleks nad kasvanud samas lootekestas. (lk 22)
"Kuidas sul on?" tahab poiss teada. "Kas parem?"

Judith liigatab end. Sõrmed haaravad venna sõrmedest. Ta lõug liigub padjal ülespoole, siis jälle alla. Poiss märkab lamaja kurgu all paiset. Ja teist kohas, kus õlg ja kael kokku saavad. Ta põrnitseb neid. Nagu kaks vutimuna otse Judithi naha all. Kahvatud ja pikergused, ilusasti varjul, otsekui koorumist oodates. Üks kaelal, teine õlal. (lk 23)

Agnesel on Hewlandsis vennalt renditud maalapp, mis asub tema sünnimaja valdustes metsaservas. Siin peab ta mesilasi kõrtest punutud korvides, mis kihavad usinast ja pühendunud elust; ümber laiuvad peenrad täis maarohte, lilleõisi, taimi, vitsarao najal üles ronivaid vääte. Agnese nõiaaed, nagu ütleb tema võõrasema silmi taeva poole tõstes. (lk 23)
Agnes libistab käega mööda taruseina üles ja alla, pistab näpud sügavale sisse, järelejäänud asukate keskele. Tal hakkab oma kerges kleidis jahe, seistes puude hämaras veesinises varjus, paksud kuklale kinnitatud palmikud valge tanu all peidus. Naise nägu ei kata võrk, ta ei kanna seda kunagi. Lähedalt vaadates võib näha, kuidas ta huuled liiguvad, tuues kuuldavale vaikseid helisid ja naksatusi tiivulistele, kes keerlevad ta pea ümber, maanduvad varrukal, ekslevad näol.

Ta võtab tarust välja kärje ja kükitab seda uurima. Kärg on viimseni kaetud millegagi, mis paistab üheainsa sibava summana: see on pruun, kuldsete juttidega, tiivakesed pisikeste südamete samased. Sajad mesimummud üksteises kinni, klammerdunud oma kärje külge, oma sihi ja töö külge. (lk 24)

Hele vaha kraabitakse tasa ja targu korvikesse; mesi lahkub kärjepesast pelgliku, pea vastumeelse joana. Aegamisi nagu kevadine mahlajooks langeb punakaskuldne, liivatee tummise teravuse ja lavendli õiehõrkuse järele lehkav nektar savipotti. Meelõim langeb kärjest alla, teel paisudes ja keerdudes. (lk 24)
Hiljem, ja kogu ülejäänud elu, mõtleb ta aina, et oleks ta otsemaid lahkunud, korjanud kokku oma kotid, taimed ja meepotsikud ning võtnud jalge alla kodutee, kui ta oleks toiminud oma äkilise nimetu rahutuse sunnil, võinuks ta muuta seda, mis juhtus järgmisena. Jätnuks ta kihiseva mesilassülemi sinnapaika, omapäi, selle asemel et putukaid tarudesse tagasi meelitada, saanuks ta ära hoida, mis oli tulemas.

Kuid Agnes ei liigu paigalt. Ta kuivatab higipiisku kulmul ja kaelal, manitsedes end arukusele. Paneb ääreni täis meepotile kaane peale, mähib kärje kobrulehe sisse, surub peod järgmisele tarule, et sees toimuvat tabada. Naine nõjatub vastu taruseina, tajudes selle kõmisevat, võnkuvat sisemust, tundes sama väge ja võimist, mis on tärkaval tormituulel. (lk 25)

Naine mõõdab pika pilguga poissi ja sissetungijast saapanina oma esikus. "Mis su õde vaevab?"

"Ei tea." Hamnet katsub meenutada Judithit, kuidas too oli teki peal lebanud, silmad kinni, põsed punetavad ja samas kaamed. "Tal on palavik. Ta on voodis pikali."

Naine tõmbab kulmu kortsu. "Palavik? On tal buboonid?"

"Buboonid?"

"Muhud. Naha all. Kaelal või kaenlaaukudes."

Hamnet põrnitseb naist, tillukest kurdu kulmude vahel, tanuserva, mis on kõrva äärde punase randi vajutanud, seljale tükkivaid traatjaid juukselokke. Ta mõtleb sõnale "buboon", selle kummaliselt ümarale kujule, kuidas sõna aimab oma punnis kõlaga järele asja, mida kujutab. Poisi rinnust käib läbi külm hirmuvärin, mis kiirelt ja praginal südame ümber jäätub. (lk 26-27)

Buboonid, käib Hamnetil peast läbi. Seda sõna on ta kuulnud. Teab, mida see tähendab, mis on selle sisu.

Ega see ometi tõsi ole, mõtleb poiss kodutänavasse käänates. Ei saa ju olla. Ei saa. Seda - ta ei mõtle sellele, ei lase isegi oma peas sõnal kuju võtta — ei ole siin linnas enam aastaid nähtud. (lk 27)

Ehkki Johni sellele kokkusaamisele ei kutsutud, oli ta sest kuulda saanud ja mesti tulnud, lootes tabada neid enne, kui laiali minnakse. Üle kõige igatseb ta olla jällegi tähtis ja mõjukas mees, võita tagasi kaotatud seis. Ta tuleb sellega toime, teab, et tuleb. Ei ole vaja muud kui nende meeste märkamist, keda ta tunneb palju aastaid, kes võiks kinnitada tema usinust ja ustavust linnale. Või kui see on liiast, võiksid gild ja linnasaksad vähemasti armu anda või uhe silma kinni pigistada. Endisel ajal oli John kohtuisand, seejärel tähtis oldermann, ta istus kirikus esimeses pingis ja kandis purpurpunast rüüd. On nad selle siis unustanud? Kuidas nad võisid teda enda kampa kutsumata jätta? Kord oli tal mõjuvõimu, kord valitses ta nende kõigi üle. Oli austatud mees. (lk 28)
Mis Johnile nii vastukarva käib, on see, et keegi ei tihka temaga klaasi tõsta ega söömaaega jagada ega soojendada end tema koldetule paistel. Gildiplatsil välditakse tema silmavaadet, jätkatakse isekeskis juttu. Keegi ei võta kuulata Johni valmispandud sõnu tulutoovast kauplemisest, kordaminekutest ja võitudest ega kutseid kõrtsilauda või kodumajja õhtust sööma. Nad noogutavad jahedalt, nad pöörduvad temast ära. Mõni patsutab käsivarrele, pomisedes noneh, John, noneh.

Nii ta kõmbibki üksi kõrtsi. Kõigest väheks ajaks. Mis ta enda seltsilgi viga. Ta istub poolhämaras, justkui videvikku pidades, küünal nina ees, ja vahib valgussõõris ringi tiirutavat kärbest. (lk 29)

Judith lebab oma voodikeses, seinad ta ümber näivad kokku tõmbuvat ja siis taganevat. Sisse-välja, sisse-välja. Postid vanemate sänginurkades vingerdavad ja väänlevad kui maod, lagi väreleb järveveena, käed tunduvad järsku liiga lähedal ja siis hirmus kaugel. Joon, kus valge krohv läheb üle tumedaks aampalgiks, helendab ja hajub. Ta nägu ja rind on kuumad, hõõguvad, vesimärjad, varbad aga jääkülmad. Vappekülm käib järjest üle kere, kambriseinad kummarduvad ta pea kohale ja tõmbuvad taas eemale. Et saada rahu piiravatest seintest, maona siuglevatest postidest ja liikuvast laest, surub tüdruk silmad kinni. (lk 29)