Marii Väljataga

Eesti ajaloolane, kultuurikorraldaja, ametnik ja laulja

Marii Väljataga (sündinud 11. märtsil 1985) on Eesti ajaloolane, kultuurikorraldaja, ametnik, aktivist ja laulja.

Intervjuud

muuda
  • Olen ajaloolane, muusik, sündmuskorraldaja, keskkonnahariduse kaasaaitaja, ligipääsetavuse advokaat ja kultuurientusiast.
  • [Tulevikujuhtide arenguprogrammist:] Olles elanud pikalt eemal, tundsin end Eesti vabakonnas ja siinsetes ühiskondlikes trendides vähem kodus ning lootsin programmist leida teadmisi, paremat tunnetust Eesti reaalsusest ja toredaid kaasteelisi. Samuti lootsin täiendada oma vaadet juhtimisele ja õppida vabaühenduse tüürimise mitmetahulist maailma. Usun, et see lootus on tänaseks ka mitmekordselt realiseerunud. Kokkuvõtvalt: lootsin leida programmis teadmised, põhjuse ja toe, et ühe sisemise karvase tunnetusepalli selgeteks mõteteks, plaanideks ja tegudeks vormida ning ehitada üles see rada, mis sees põleb ja tahab sündida.
  • Tahaksin näha hoolivat, võrdsemat ja mõistlikumat maailma. Ühiskonda, kus kõikide liikmete kaasatus oleks küsimustetagi olulisem kui niiöelda enamuse mugavus või olnud aegadest üle kanduv harjumuspära. Tahaksin, et plaaniksime oma ruumi, tegevused ja elu, mõeldes erinevatele ühiskonna liikmetele, pannes end teiste kingadesse, otsides ja rakendades empaatiat ja koos toimetamise rõõmu. Soovin, et meie teenustes oleks enam universaalset disaini, et me hakkaksime päriselt loodust toetama ja vähem tarbimist vajama, et me küsiksime, räägiksime ja mõtleksime nendega koos, kes on meist erinevad.
  • Marii Väljataga, intervjuu: "Tulevikujuhid: Marii", Hea Kodanik, 2021


  • [Lapsena nähtud Olümpia varietee garderoobist:] Mul ei lubatud lava poole liikuda, see on küll päris selge mälupilt. Ja need suled ja peakatted ja kuidas kõik hästi kiiresti sahinal liikusid trepist üles. Ma ei teadnud, mis laval toimus, aga mulle tundus kõik põnev ja tore.
  • Ma ei tundnud ennast vähem hääleõiguslikuna kui teised pereliikmed. Tundsin, et minu arvamus on oluline, seda kuulatakse ja mul on ruumi kahelda käskudes. Mulle ei öeldud, et sa pead midagi tegema, sest sa oled laps. Tundsin alati, et oleme võrdsed komponendid selles peres. See on hästi oluline minu kasvamise loos.


  • Doktoriõpingutega viisin ellu mitu unistust – elada Itaalias, töötada huvitava uurimisteemaga ja tegutseda üdini rahvusvahelises keskkonnas.
  • [Euroopa Ülikool-Instituudist:] Õhustik oli imeliselt inspireeriv – vaatepunktide paljusus, lähedane suhtlus teaduskondade vahel, põnevad ja ootamatud diskussioonid, mis süttivad nii lõunalauas, matkarajal kui seminariruumis.
  • Ootamatuseid oli teekonnal palju, üks suurimaid ilmselt see, et doktoritöö kirjutamine niisuguses keskkonnas on midagi palju enamat kui intellektuaalne väljakutse, see on suur eneseavastuse ja arengu teekond, kuid EUI kogukonnas ja ülesehituses oli see protsess kenasti toetatud.
  • [Doktoritööst:] Püstitasin teesi kolmekordse tähendusloome olulisusest monumentide uurimisel (rajamine, hävitamine, taastamine) ning väikese piiririigi mälutüübist Euroopa kontekstis. Uurisin kuue mõiste (nagu vabadus, rahvus, vaenlane) konstrueerimist mälumaastikel ja ajalookultuuris.
  • [Tööst Eesti Rahvusraamatukogus:] Minu töö oli raamatukogude vahelise koostöö ja kauglaenutuse arendamine. Sellest kasvas välja innovatsiooniprojekt, mille eesmärgiks on ühise platvormi loomine Eesti raamatukogude füüsilistele raamatutele ligipääsuks ning raamatute kojutellimise võimaldamine raamatukoguvõrgust üle Eesti.
  • Vastutades nelja aasta vältel oma uurimisprojekti progressi eest, õpib enesejuhtimist ja rollide pidevat vahetamist – projektijuhist teadlaseks, loovspetsialistiks ja tagasi.

Tema kohta

muuda