Mare Väljataga

eesti laulja, laulupedagoog ja koorijuht

Mare Väljataga (sündinud 16. augustil 1956 Tallinnas) on eesti laulja, laulupedagoog ja koorijuht.

Mare Väljataga, 1996.

Intervjuud muuda

  • [Estraadistuudiosse astumisest:] Ma laenasin ühe vanainimese moodi pikema seeliku ja läksin Estonia lavale, istusin klaveri taha ja laulsin inglise keeles – see oli komisjonile "vau". Laulsin hästi tumeda häälega, ega mul polnud lapse hääl. Kui ma viimasesse vooru jõudsin, oli vestlus ja ütlesin, et olen viisteist. Mäletan, et Heli Lääts ütles selle peale, et kallis laps, kuhu sa oled tulnud.
  • Ma tegin kõike seda nii palju, kui oma lõbuks oli vaja. Mul oli väga huvitav töö koolis noorte lauljatega ja ma elasin seda muusika nälga läbi nende välja. Ma ei ole kunagi ennast solistina kõrgelt hinnanud, mulle ei meeldinud, kuidas ma laulsin. Mul puudus ambitsioon. [---] Küll aga meeldis mulle kohutavalt igasugustes vokaalgruppides laulda, ma olin ja olen väga hea ansamblilaulja.
  • [Üksikemaks saamisest muusikaõpetaja ja varieteelaulja töö kõrvalt:] Olin materiaalselt kindlustatud, varietees teenis ju hästi. Ja kui juhtus, et hakkasin Mariid ootama, siis oli see minu jaoks lihtsalt üks väga õnnelik juhus. Ma teadsin algusest peale, et võtan selle asja üksinda ette.
  • Marii käis minuga kaasas, ta on kasvanud üles varietees, kõik on teda seal nunnutanud ja hüpitanud. Olümpia ja Viru varietee garderoobid on talle väga tuttavad.


  • Minu südame muusika on šansoon ja džäss.
  • Mina tõesti ei tee (juubeli pidamiseks – J. K.) midagi. Aga mul on õnn olla niivõrd fantastilise tütre ema, et lähen ise oma sünnipäevale. Ma ei tea, kuhu. Ainult niipalju tean, et mis kell ja kus pean koos külalistega olema. Tütar Marii lubas kaasa võtta vaid 50 kõige paremat sõpra. Nii olen ma kutsutud omaenda sünnipäevale.
  • Mis puutub keskea kriisi, siis ka seda pole ma veel tundnud. Kogu aeg ootan, et midagi peaks ju tulema, aga ega siis selle numbrivahetusega veel midagi muutu.
  • Võib-olla ma naudin seda vabadust, et kõiki asju ma ei tee. Ja ega neid pakkumisi nüüd nii palju ka pole olnud. Ent laulmise võimalusi on ikka piisavalt ja võin rõõmuga öelda, et viimased viis aastat on mulle kõige suuremat naudingut ja rahuldust pakkunud need esinemised, kus olen lavale astunud koos tütrega.
  • [Tütrest:] Laulmise võlu avastas ta endale alles 15aastaselt, kuigi püüdsin teda juba varem õpetada. Tajusin, et selles inimeses on muusika olema, aga ta ei tahtnud klaverit harjutada ja võib-olla tekkis tal mingis staadiumis ka protest: et ema on laulja ja tema just ei taha laulja olla. Ma ei tea. Ja mingil momendil andsin ma siis ka klaverimängus alla, et mis ma ikka peale surun.
  • Eelmisel õppeaastal jooksin ma juba kolme kooli vahet: Otsa kool, Muusikaakadeemia ning lõpuks leidsin veel ühe päeva nädalas Viljandi jaoks ka. Aga see oli juba liig mis liig. Selle kõrval ei jõuagi muuga tegelda ning ega kihku ka pole olnud.
  • Niipalju kui enda vajaduseks, niipalju on ikka laulmist olnud.
  • See suvi on nii töine olnud, et igasuvist tavalist tegevust – remonti – pole ma tänavu saanud ette võttagi. Sest äsja oli Webberi gala, kus ma õpetasin popkoori, ja nüüd sügisel tuleb linnahalli muusikal "Fame", mille ettevalmistuses ma osalen. Nii et mis sa siin tuuritad. Ei, mind ei saa tuurile.
  • Ma arvan, et olen pigem selline väikese seltskonna laulja, mitte suure lava artist.
  • Juba väljend "estraadilaul" võtab kananaha ihule. Kuigi oleme tulnud estraadiosakonnast läbi levimuusika popdžässiosakonnani. Nüüd on igal pool popdžässiosakonnad. Estraad on ikka mage ja halvamaiguline.
  • Nüüd ma neid omaaegseid lugusid, mida olen laulnud ja ka raadios lindistanud, isegi häbenen. Hästi hull on raadiost neid omaaegseid lugusid kuulata.
  • [Eurovisioonist:] See on mulle niivõrd võõras ja kauge maailm, et ma ei oska seda hinnata. (Kuigi kunagi oli Eurovisioni võistlus nii huvitav, et see oli lausa nagu pidupäev.) Nüüd on mul üsna ükskõik, kuidas see kulgeb. Aga eks ma juba oma töö pärast pean teatud asjadega kursis olema.


  • Mu vanemad ei ole üldse muusikainimesed. Tõsi, isal oli väga kaunis hääl, aga muusikat ta õppinud ei olnud. Mõnikord ta ikka jorises mõnd laulu, ma mäletan tema hääle ilusat kõla. Ta oli ise ära õppinud akordionimängu. Täiesti iseseisvalt, tõmbas enda rõõmuks lõõtsa. Ja mängis ka klaverit – ega seal palju vahet pole, ühel on klahvid üht-, teisel teistpidi.
  • Mul oli väga tore õmblejatädi, kes õmbles mulle kõik, mis ma tahtsin. Olin selles mõttes õnnelikus olukorras, et ta mõtles alati välja, kuidas midagi teha. Kangast oli ju ikka saada! Mu ema-isa töötasid jalatsivabrikus Kommunaar, nii et mul olid iga kleidi juurde tellitud selle kleidi värvi kingad. Kui oli kollane kleit, valmistati mulle kollased kingad.
  • Minu elu üks ja ainuke armastuskiri, kuivatatud ära-unusta-mind-lilled vahel, kirjutati mulle esimeses klassis. See on tänaseni alles. Kahjuks lugesin seda alles 11. klassis, kui vanemad seda mulle näitasid. Sest see oli saadetud suvisel koolivaheajal, kui mina olin maal, ja kui ma kooli lõpetasin, otsustasid vanemad seda mulle näidata.
  • Väga palju näidati toona India filme. Alati oli rikas poiss ja vaene tüdruk või vastupidi, ja suur armastus. Ma olen Foorumi kinost nii välja tulnud, et ulgusin kinoukse kõrval veerand tundi nutta. Ema ootas mind eemal, aga ma ei saanud koju minna, sest film ja armastus oli nii ilus ja kurb. Emotsionaalne olen ma alati olnud, sellised asjad on mulle mõjunud.
  • [7. keskkooli 60ndate ansamblist Andromeeda:] Nad polnud mitte ainult koolibänd, vaid ka laiemalt tuntud – terve kooli tüdrukud olid neisse armunud! Ega ma muu pärast peol käinudki kui ainult selleks, et vaadata, kuidas poisid mängivad.
  • [Esimestest lemmiklauludest Voldemar Kuslapi repertuaarist:] Sellel oli ka oma põhjus – mul oli juba lapsena tohutult madal hääl! Lastemuusikakooli solfedžoõpetaja alati hurjutas: Mare, kas sa kavatsedki sellise karuhäälega laulma jääda? Ma ei saanud ka solfitunnis kõrgemalt laulda. Kuslapi laulud meeldisid mulle sellepärast, et sain neid täpselt samast kõrgusest kaasa laulda. Õppisin klaveri peal saated ära ja laulsin madalas helistikus.
  • [Lauljaks saamisest:] See on kuidagi kujunenud, ma ei ole seda eraldi tahtnud. Ei meenu, kelleks tahtsin saada. Aga kuna ma kogu aeg klaverit mängisin ja kogu aeg laulsin, soovitasid peretuttavad mu vanematel mind estraadistuudiosse saata – ta kogu aeg laulab teil, las siis läheb!
  • Ma olen eluaeg kaht asja teinud, õppimise ajal kaht vankrit vedanud. Pärast põhikooli, alates 9. klassist, läksin kõrvuti keskkooliga Filharmoonia estraadistuudiosse.
  • Lembit Saarsalu, kellega oleme hiljem palju esinenud, mäletab, kuidas ma olin estraadistuudio katsete 3. vooru jõudnud. Need toimusid Estonia kontserdisaali laval, aga žüriile jättis mulje, kuidas ma täiesti endastmõistetavalt olin ennast klaveril saatnud ja inglise keeles laulnud. Mõjusin suhteliselt küpsena – võib-olla aitas kaasa minu madal hääl, mis ära pettis.
  • Toona olid 15aastased ikka väga lapsed. Praegu on sama vanad juba pea täiskasvanud inimesed!
  • Marii on oma õppimised kõik õppinud – lõpetas Tallinna ülikoolis kultuuriajaloo ja tegi magistrikraadi Uppsala ülikoolis eurokultuuri teemadel. Tema ütleb, et kuna mina olen teda aidanud koolitada, tahab tema mulle nüüd reisivõimalusi pakkuda! Meile meeldib väga koos ilma mööda rännata. Kuna ta töötab praegu reisiagendina, on ta ise hirmus reisihimuline. Vaatab aga maailmakaardile ja ütleb: nüüd me läheme sinna! Detsembris käisime Hiinas, Pekingis. Veebruaris Balil, Indoneesias, Tais, aprillis Aafrikas safaril. Nüüd on aasta lõpus veel üht-teist plaanis. Sellest ei julge veel rääkida, aga uut aastat võtame vastu kusagil teisel pool maakera.
  • Lauluõpilased kohe ongi toredad. Mulle väga meeldivad noored, kes tahavad muusikuks saada. Võimalusi on ju igasuguseid, praegu on kõikvõimalikud superstaarid ja muud võistlused, aga peab olema ka võimalus õppida neil, kes seda tahavad.
  • Mu kõige tähtsam hobi on ehitamine! Arvan juba mõnda aega, et olen mõnes eelmises elus raudselt ehitaja olnud. [---] Juba kümme aastat või rohkemgi muudkui mõtlen, mida järgmiseks teha või kuidas edasi ehitada. Korraldan, vuntsin, teen ilusamaks. Sügisel-talvel raban tööd teha ja suvisel ajal lihtsalt kogu aeg ehitan midagi.
  • Kirves, saag, kruvikeeraja on mul väga käe järgi. Sellist muret ei ole, et ei saaks naela seina löödud! Kui viimati tegin juba teist korda ümber oma vannituba, ütlesin küll, et järgmise kümblusruumi võiksin vist algusest peale valmis ehitada. Juba tean, kuidas peab olema. Ma puhkan siis, kui füüsiliselt rabelen. Siis mul alles energia voolab!


  • Käisin kuni 7. klassini lastemuusikakoolis. Sealne solfedžoõpetaja küsis tihti: "Mare, kas sa jäädki sellise karuhäälega laulma?" Aastatega on mu hääl veelgi madalamaks läinud. Praegu, kui Otsa-kooli ansamblilaulu tunnis mõni bass parajasti puudub, pole probleemi tema partiid laulda.
  • Muidugi ma oskan kirvest, saagi ja haamrit käes hoida! Elu pani selle paika ja mulle sobib üksinda elamine.
  • Sõbrad arvasid, et aiapidajat minust ei saa, aga mina tahtsin proovida. Kasvuhoones askeldamist fännan täiega! Mul on seal ürditaimed, ostsin isegi paprikad ja tšillipiprad! Ei tea, kas see on algaja õnn või erakordselt soodne köögivilja-aasta, aga mul tõepoolest kõik õitseb ja kasvab! Poleks iialgi uskunud, et minus on selline potipõllumehe soon olemas! Tunnen end taimede keskel nii hästi.


  • Olen end kursis hoidnud erinevate laste lauluvõistlustega ning päris palju kuulunud žüriidesse. See on lausa uskumatu, kui palju on Eestis häid noori lauljaid.
  • On kujunemas ka omad koolkonnad - vaatad juhendaja nime ning juba tead, et kuuled kvaliteetset laulu, õpilase intonatsioon ja diktsioon on paigas ning väljendusoskus olemas. Viljandis näiteks on väga hea muusikaõpetaja, Raplas, Kehras jne jne.
  • [Ebamusikaalse inimese lauljaks treenimise mõttekusest:] Karud teevad ka tsirkuses trikke, mida nad ilma treenimata ei teeks. Samamoodi on võimalik ka lauljaks treenida.
  • On palju selliseid lauljaid, kellele nagu polegi midagi ette heita. Laulab puhtalt, sõnadest saab ka aru. Aga ta ei lähe sulle korda, laul on hingetu. Laul peab endale midagi tähendama ning südamest tulema, siis jõuab ta ka kuulajateni. See on kõige olulisem.
  • Inimesed vahel imestavad, et oh, sa ka elad veel, sinust pole ammu kuulnud. Aga ma olen kogu aeg laulnud. Juulis tegin kaasa Uno Loobi juubelikontserdil, Eesti Kontserdi sarjas oli Lembit Saarsalu ja Olev Ehalaga esinemisi, augusti algul oli näiteks üks väike kasiinoprogramm.
Õpilastega olen esinenud, viimasel ajal ka oma tütrega. Tütar on muuseas ilma igasuguse lauljakoolituseta. Ei ole nii, et ainult Otsa-koolis saab lauljaks.
  • Õpetamine ei käi nii, et "tee nii nagu mina ja siis on kõik õige". Me just püüame rohkem eripärale rõhuda. Me ei võta vastu sellist keskmist, kellel on hea hääl ja hea väljanägemine, vaid otsime just inimest, kellel on juures see nn rosin, mida kellelgi teisel olemas ei ole. Püüame rõhutada just tema erisust. Ei, koolitus ei peaks isikupära kaotama, vaid vastupidi, seda juurde andma.
  • Ma ei ole seda küll kunagi nii vaadanud, aga tean, et ühes vastuvõtukomisjonis küll rõhuti sellele, et peame vastu võtma inimese, kellest saab kasvatada artisti, mitte lihtsalt hea laulja. Aga artisti juurde kuulub ka hea välimus...
No vastu võtmata pole meil küll keegi välimuse pärast jäänud. On ju olemas väljend, et "laulab end ilusaks", eks ole.
  • Kunagi aastaid tagasi ütles ka Reet Linna, et mu käe alt tulevad väikesed mareväljatagad. Tookord tundsin end pisut solvununa ja hakkasin mõtlema, kas väide on õigustatud.
Võtsin mõttes läbi kõik oma õpilased ja jõudsin järeldusele, et nende paljude-paljude õpilaste hulgas oli üks tüdruk, kelle kohta võisin öelda, et ta on minu sarnane.
Ma ei tea, miks selline arvamus. No võtame või Kirile Loo, kes läks rahvamuusika liini pidi - no mitte midagi ei ole minust.
Või Kate - on küll madala häälega, kuid kas saab öelda, et ta on minu moodi? No ei saa ju. Või Helin-Mari Arder... Aga eks õpetaja mingil määral siiski mõjutab.


Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel