Niklas Luhmann

Niklas Luhmann (8. detsember 1927 Lüneburg – 6. november 1998 Oerlinghausen) oli saksa sotsioloog.

Niklas Luhmann.

"Ühiskonna ühiskond" (1997)

Niklas Luhmann, "Ühiskonna ühiskond", tõlkinud Piret Metspalu. Tallinn, EKSA, 2021.

• Võrreldavuse teoreetiline kaalukus suureneb veelgi, kui tuleb arvesse võtta seda, et ühiskonda ei saa tuletada mingist põhimõttest või alusnormist – olgu selleks siis vana hea õiglus, solidaarsus või ratsionaalne konsensus. Sest ühiskondlikesse operatsioonidesse panustavad ka need, kes ei tunnista niisuguseid põhimõtteid või neid rikuvad, ja ühiskond ise peab selle võimalusega arvestama. (lk. 12)
• Kommunikatsiooni mõistesse on sisse ehitatud refleksiivse enesele osutamise eeldus. Kommunikatsioon kommunikeerib alati ka seda, et see kommunikeerib. (lk. 14)
• Kirjeldus peab käsitlema oma objekti kui iseennast kirjeldavat objekti. Lingvistika loogilisest analüüsist pärit formuleeringu eeskujul võib ka väita, et igas ühiskonnateoorias peab sisalduma "autoloogiline" komponent. (lk. 19)
• Ühiskonnateooriat peaks siis aga eelkõige huvitama küsimus, miks suurem osa kõigist võimalikest tegevustest ja interaktsioonidest ei toimu. (lk. 39)
• Metodoloogilise individualismi (paratamatu või mitteparatamatu) kalduvus küsida indiviidilt, mida see teab või mõtleb ja siis nende andmete pealt statistiliselt järeldusi teha, vaatab põhimõtteliselt mööda kommunikatsioonifenomenist, sest kommunikatsiooni ajendiks on ju tavaliselt mitteteadmine. Tuleb osata hinnata, millised väljendid tähendavad teiste jaoks informatsiooni, s.t täiendavad seda, mida nad ei tea või mille teadmises nad ei ole kindlad. Samamoodi peab, teisest küljest vaadatuna iga osaleja midagi mitte teadma selleks, et informatsiooni vastu võtta. Mitteteadmise tähtsust ei saa taandada individuaalsele teadmisele sellest, mida teised ei tea. Täiesti ebarealistlik on ka oletus, et indiviid saab teada seda, mida ta ei tea. Pigem loob ja testib kommunikatsioon ise enese edasiseks käigushoidmiseks vajalikku mitteteadmist. Võiks isegi öelda, et kommunikatsioon elatub ebaühtlaselt jaotunud teadmisest/mitteteadmisest. See põhineb teadmise vormil, mis võtab alati arvesse ka teist poolt – seda, mida veel ei teata. Ja samuti peab iga osaleja oskama hinnata seda, mis ei saa olla teistele teada, et vältida täieliku mõttetuse rääkimist. (lk. 40)
• Järelikult on tähendus nende operatsioonide produkt, mis tähendust kasutavad, ja mitte maailma mingisugune omadus, mis on olemas tänu loomisele, rajamisele või ürgalgele. (lk. 44)
• Tähendusetuse produtseerimine on võimalik vaid siis, kui luua tähendusliku (nt argise, oodatava) kitsam mõiste ja siis eristada sellest tähendusetu. Sama kehtib siis, kui tõsise pingutusega tahetakse luua midagi eriti "tähenduslikku" ja seetõttu tuntakse ehk kõigi pingutuste tähendusetust. (lk. 51)
• Sotsiaalsetele suhetele on suur mõju sellel, et tähenduse ajadimensioon võib iga hetk muutuda eristamise jaoks oluliseks. Ajadimensioon takistab sotsiaalse dimensiooni kinnijäämist asjade külge. (lk. 53)
• Ja see algallikas oli põhimõtteliselt jumal kui ainus olend, keda ei saanud defineerida eristuste kaudu. (lk. 56)
• Autopoieetilised süsteemid on süsteemid, mis loovad mitte ainult oma struktuurid, vaid ka elemendid, millest need koosnevad, just nendesamade elementide võrgustikus. (lk. 63)
• Järelikult ei iseloomustata ühiskonnasüsteemi teatava "olemuse", rääkimata teatava moraali kaudu (õnne levik, solidaarsus, elutingimuste võrdsustamine, mõistlik-konsensuslik integratsioon jne), vaid üksnes selle operatsiooni kaudu, mis produtseerib ja reprodutseerib ühiskonda. Selleks on kommunikatsioon. (lk. 67)
• Informatsioon on üllatav valik paljude võimaluste seast. (lk. 69)
• Seega, enne kui saab hakata informatsiooni looma, peab tekkima selle vastu huvi. (lk. 69)
• Kui kommunikatsiooni mõiste tervikuna, mis koosneb kolmest komponendist – informatsioonist, edastamisest ja mõistmisest, mis luuakse alles kommunikatsiooni käigus, siis välistab see võimaluse seada üks neist komponentidest ontoloogiliselt eelisjärjekorda. (lk. 69)
• Kommunikatsioonioperatsiooni seotus ajahetkega seostub mõistmise ajahetkega põhjusel, et vaadeldakse informatsiooni ja edastamise eristust. Alles mõistmine loob kommunikatsiooni tagantjärele. (lk. 70)
• Aga probleem on selles, et kommunikatsioon ei suuda kontrollida seda, mis toimub mõistmise hetkega samaaegselt, s.t kommunikatsioon jääb alati sõltuvaks minevikust pärit järeldustest, liiasusest, enda konstrueeritud tagasipöördumistest. (lk. 70)
• Seega iga üksik sündmus omandab tähenduse (=mõistetavuse) üksnes tänu sellele, et see osutab teistele sündmustele, piiritleb nende võimaliku tähenduse ning määratleb just selle kaudu iseenda. (lk. 70)
• Kommunikatsioon on läbinisti sotsiaalne ka niivõrd, kuivõrd see ei saa mingil moel või üheski mõttes luua “ühist” (kollektiivset) teadvust, s.t ei ole võimalik saavutada konsensust täieliku üksmeele mõttes, ja kommunikatsioon toimib sellest hoolimata. (lk. 78)
• Keerukus ei ole operatsioon, s.t ei ole see, mida süsteem teeb või mis süsteemis toimub, vaid on vaatlemise ja kirjeldamise (k.a enesevaatluse ja enesekirjeldamise) mõiste. (lk. 126)
• Tihti öeldakse, et vaatleja jaoks on süsteem keerukas siis, kui see ei ole täielikult korrastatud ega täielikult korrastamata, s.t kujutab endast liiasuse ja varieeruvuse segu. See kehtib eelkõige süsteemide kohta, mis on ise loonud oma määratlematuse. (lk. 126)
• Nii on terve maailm kohalolev igas hetkes – aga mitte kui plenitudo entis, vaid kui aktualiseeritud tähenduse ja sellest lähtuvate võimaluste eristus. Maailm on samaaegselt kohalolev ja ühtlasi on vorm, milles see toimub, häälestatud järjestikusele töötlemisele. (lk. 132)
• Jumala mõiste oli viimane võimalus päästa asjakeskse maailma mõistet. Jumalat kujutati samaaegselt kui maailma duplikaati ja kui persooni, kelle ülesanne oli teise järgu vaatluse teostamine. Tänu sellele võis püüda jumalat vaadelda maailmas ja maailma abil ning vaadelda teda just maailma vaatlejana. Selle tulemuseks oli küll docta ignorantia – teadmise piire ületava teadmise – paradoks, aga sellest sai mööda viitega ilmutusele; ning selle paradoksi absorbeerimisest piisas, et luua ontoloogilis-loogilises mõttes paradoksivaba maailm, mis oli ligipääsetav patusele, kitsendatud ja lõplikule tunnetamisele ja tegutsemisele. (lk. 136)
• Elusolendid elavad üksinda, elavad kui struktuuri poolt determineeritud süsteemid. Sellest seisukohast võttes on tegu kokkusattumusest tingitud juhusega, kus üks – kuigi ta teeb seda, mida ta nagunii teeks – võib olla kasulik teisele. Sõltuvaks tegemine tähendaks seega: ebatõenäosuste mitmekordistamist üheskoos. Seega võib eeliseid saavutada ainult selle kaudu, et elusolendid muutusid sõltuvaks kõrgema järgu süsteemist, mille tingimustes nad said valida kontakte üksteisega, s.t nad ei muutunud üksteisest sõltuvaks. (lk. 180)
• Ka kõige väiksemad kõrvalekalded või äravahetamised võivad teha lõpu märgi toimimisele. (lk. 194)
• Tänapäeva kirjakultuuride tingimustes on väga raske mõista olukorda, kus keel oli ainult suuline. Häälikud on ju väga ebastabiilsed elemendid. Pealegi ei levi need ruumis kuigi kaugele, seega eeldavad rääkija ja kuulaja kohalolekut. Ruum ja aeg peavad kompaktsetes, situatiivsetes vormides olema kohal selleks, et rääkimine oleks võimalik. Moodustatud laused muutuvad kohe pärast väljaütlemist mitte-enam-kuuldavateks. Seega eeldab süsteemi kujunemine kommunikatsiooni baasil taaskasutatavuse tagamist, teisisõnu – mälu. On ilmne, ja omamoodi ka õige, et ühiskonnad, mis tuginevad häälikulisele kommunikatsioonile, jäävad sõltuvaks ka mälu puhtalt psüühilisest võimekusest. (lk. 200)
• Koos sellise ühiskonna väljaeristumisega, mis kasutab keelt ja märke, tekib eksitamise ja petmise, märkide tahtmatu ja tahtliku kuritarvitamise probleem. Seejuures ei ole asi selles, et kommunikatsioon võib mõnikord ebaõnnestuda, võtta vale suuna või seda võidakse juhtida vales suunas. Kuna see võib igal hetkel juhtuda, on see probleem pigem kogu aeg olemas – seda tüüpi universaalne probleem, mille Hobbes avastas vägivalla puhul. Selle probleemi najal võib aru saada, et ühiskond premeerib moraalselt otsekohesust, ausust jmt ning eeldab kommunikatsiooniprotsessis usaldust. Aga see kinnitab ainult seda, et see, mis on võimalik, ei pea juhtuma. (lk. 208)
• Näib, et juba kõige lihtsamates ühiskondades oli meetmeid, mille abil sai keelelise koodi välja arendada kahes erinevas suunas. Üks seisneb koodi rakendamises kommunikatsioonile endale, s.t kommunikatsioonikeeldudes, mis avalduvad saladuse hoidmise vajalikkusena ja mille meie seostame religiooniga. Kommunikatsiooni teine pool kuulutatakse tabuks, mis muutub nii jälle kommunikatsioonile ligipääsetavaks. Tabuks kuulutamine võimaldab välistamise kaasamist. See ei välista mingil juhul kommunikatsiooni jumalatega, aga omandab tavaliselt andide ja ohvrite vormi, mida kommenteeritakse palvete kauud. (lk. 213)
• Religiooni päritolu on kõige paremini arusaadav siis, kui seda mõistetakse kui semantikat ja praktikat, mis tegeleb vahetegemisega tuntul ja tundmatul. Seda vahetegemist käsitletakse kui maailma korrastamist, ilma et reflekteeritaks seda, et see on erinev iga vaatleja, asula ja hõimu jaoks. (lk. 214)
• Tulemuseks on organiseeritud umbusk, mis kulgeb mööda ühiskonda diferentseerivat teadjate ja mitteteadjate pealiini. (lk. 215)
• Kõrgreligioonides püsib arvamus, et müsteeriumi ei ole üldse võimalik profaanidele avaldada, sest uudishimulike silmad näevad sel juhul ainult triviaalsusi, ja mitte müsteeriumi ennast. (lk. 216)
• Tarkus põhines targa erilistel omadustel, viisil, kuidas tark teab, et ta teab, ning kuidas ta elu ja õpetust selle järgi seab. Tarkus näitab teadmist mitteteadmise taustal ja seega enesele osutavalt. Tarkuse seos maailmaga, olgugi üldine, on käsitletav ainult olukorrast lähtuvalt, sarnanedes selles mõttes rahvatarkusega vanasõnades. Vastuolusid tarkuse kasutamisel kas ei märgatud või ei tajutud häirivana, sest niikuinii teatakse, et midagi ei teata, ja et teadmise abil saab ainult vähest üle viia mitteteadmise valdkonnast teadmise valdkonda. [suulise traditsiooni ühiskonna kohta] (lk. 220)
• Kõigi saladuste probleem on see, et neid ei saa konstrueerida, neid saab ainult dekonstrueerida. (lk. 223)
• Keel tekkis selleks, et rääkida – kui suulise kommunikatsiooni meedium. Seega on kommunikatsioon seotud kohalolijate vaheliste interaktsioonisüsteemidega, aga kuivõrd ühiskond kasvab, kahaneb kohaloleku sotsiaalne tähtsus. (lk. 230)
• Suulise kommunikatsiooni puhul on automaatselt tagatud ka sotsiaalsus. Rääkija ja kuulaja kuulevad ühte ja sedasama, ning kuuldes seda, mida ta ise ütleb, ühineb rääkija kuulajatega. (lk. 230)
• Meie mõistestikku tõlgituna: kommunikatsiooni autopoieesis, s.t see, et kommunikatsioon üldse toimub, on ühtlasi metakommunikatsiooni teema ja enamasti ka ühiskondlik norm, millest on raske kõrvale hoida – välja arvatud väga lihtsal viisil: mitte kohal olles. Aga see, kes on kohal, peab kommunikatsioonis osalema isegi siis, kui ta ei oska midagi öelda. Sel juhul ei ole tähtis mitte informatsioon, vaid pigem kommunikatsiooni käigushoidmine kui niisugune. Pealegi – kui tohib nii äärmuslikult väljenduda – on hääl vastuolus tähenduse äratundmisega. Häält on võimalik kuulda ainult rääkimise hetkel ja siis see vaibub. Seetõttu hangib suuline kommunikatsioon vajalikud liiasused rääkija ja kuulaja personaalsest identiteedist, eeldatavast sisust, mis loetakse persoonidest välja ja mida töödeldakse edasi konformsuse ja hälbe skeemi järgi. (lk. 231)
• Nii nagu ruumis, nii on ka ajas arvestatav, konditsioneeritav lähiaeg ja mittearvestatav, pime kauge aeg, kus ei saa teha vahet minevikul ja tulevikul. Lähiminevik ulatub sama kaugele kui individuaalne mälu (s.t mälu, mida saab teistega kommunikeerides eeldada ja aktiveerida), ning lähitulevik ulatub ainult nii kaugele, kuivõrd praegune käitumine konditsioneerib selgesti tuleviku asjaolusid. Suuliselt kommunikeerivad ühiskonnad saavad oma religiooni väljendada ekstaasi ja transiseisundi abil, mille tavapäratus avaldab kohalolijatele muljet. Nad saadavad šamaanid reisima tundmatutesse maailmadesse. Samuti kiirustavad nad sakraliseerima. Selle all mõeldakse ennekõike seda, et mõistetaval argimaailmal on piirid, kus edasine küsimine lõpetatakse või asendatakse omamoodi kaitsva tähendusega. Niisuguste tähendustega tuleb leppida ning neist ei saa kõrvale hiilida oletades, et võivad olemas olla tekstis (või tekstitundijad) ja seega autoriteedid, kes suudavad ära seletada, mida need tähendavad. (lk. 232-233)
• Samuti iseloomustab suuliselt kommunikeerivat ühiskonda see, et suur hulk kommunikatsiooniakte leiab aset (tekib ja kaob) samaaegselt ja seetõttu ei saa seda koordineerida. (lk. 233)
• Isegi esoteerilisi teadmisi, müüte, ettekuulutusi ja genealoogiat antakse põlvest põlve edasi vastuoludest probleemi tegemata. Seega ei vasta niisuguste ühiskondade reaalsusele ka ettekujutus ühtsest kollektiivsest mälust, pigem on õige oletus, et ühiskondadel, mis ei kasutanud kirja, pidi kirja asemel olema mingi muu funktsionaalne ekvivalent. (lk. 234)
• Kirja pannakse mitte häälikud, vaid häälikute erinevused. Seega on kiri võimalik ainult niisuguse süsteemina, mis suudab edasi anda kõik võimalikud või vähemalt kõige levinumad erinevused häälikute vahel. (lk. 235)
• Kui keel leiab üldiselt oma vormi hääliku ja tähenduse eristusena, võimaldab kiri just selle eristuse sümboliseerimist teises tajumeediumis, optika meediumis. (lk. 235)
• Kirja abil saab teostada täiesti uusi operatsioone, nimelt lugeda ja kirjutada ning seda just seetõttu, et nendes operatsioonides ei tule teha vahet mitte häälikul ja tähendusel, vaid ainult tähekombinatsioonidel ja tähendusel. Seega ei olnud enne kirja leiutamist võimalik sümbolideerida ka keele vormi. (lk. 235)
• Kirja kasutuselevõtuga muutusid probleemiks sõnade märgilisus, sõnakasutus, sõnade kaugus üksteisest, nende kombinatoorika (grammatika), lühidalt öeldes – esialgu kui uuenduse kriitika, lõpuks aga kui vormipiirang, mis on kommunikatsioonisüsteemi võimekuse igasuguse suurendamise alus. (lk. 236)
• Telekommunikatsioon võimaldab asjade asemel transportida märke. (lk. 236)
• Selle asemel oodatakse informatsiooni, ja kui seda ootust rahuldavalt ei täideta, siis ei loeta edasi. (lk. 236)
• Suulise kommunikatsiooni korral sai lähtuda sellest, et informatsiooni, edastamine ja mõistmine loodi operatiivselt samaaegselt, ja seda isegi siis, kui informatsioon oli seotud mitte enam aktuaalse, võib-olla ammu möödunud sündmusega. Ka müüte asjadest, mis olid juhtunud ennemuistsetel aegadel, jutustati olevikus, ja seetõttu polnud midagi halba ka sellest, kui jutustus võis eeldada – või isegi pidi eeldama – seda, et neid müüte teatakse. Nende kommunikatsiooni mõte ei seisnenud mitte üllatuses, vaid kommunikatsioonis osalemises. Kirjalikus kommunikatsioonis on see teisiti, ja just seetõttu, et nüüd tuleb mängu edastuse ja mõistmise vaheline ajaline kaugus, mida tuleb reflekteerida. (lk. 238)
• Tegelikult saab kommunikatsioon teoks alles siis, kui seda mõistetakse. (lk. 238)
• Kirja kommunikatiivne kasutamine eeldab lugejaid, s.t levinud kirjaoskust. (lk. 241)
• Aga kiri lõi uut liiki olevikulisuse, nimelt mittesamaaegse samaaegse illusiooni. Igas olevikus on olemas mineviku ja tuleviku pelgalt virtuaalne aeg, kuigi selle jaoks on samaaegne hoopis miski muu kui oleviku jaoks. (lk. 243)
• Kiri sunnib fikseerima aega – mis tahes-tahtmata möödub – tekstides, mis kestavad kauem kui aja möödumine; s.t et need jäävad samaks ka ajahetkel, mil miski, mis oli varem tulevik, on möödunud. Sellepärast peab kirjakultuur katkestama vahetu koos-ajaga-elamise. See peab välja pakkuma aja kirjeldused, mis eemaldavad mööduvale osutamise muutumatuse paradoksi. (lk. 243)
• Sest mälu tegelik funktsioon ei seisne mitte möödunu talletamises, vaid mäletamise ja unustamisee seoste reguleerimises; või Heinz von Foersteri formuleeringu järgi: oma seisundite pidevas valikulises re-impegneerimises. (lk. 248)
• Seega võimaldab kiri nihutada raskuspunkti kommunikatsioonilt informatsioonile. Suulises kommunikatsioonis paistavad talendid silma sellega, et nad suudavad edasi rääkida ka siis, kui ei ole mitte midagi öelda. Ja lihtsates ühiskondades ei ole ka piisavalt informatsiooni selleks, et kommunikatsiooni pidevalt käigus hoida. Kommunikatsiooni ülesanne on siin põhiliselt sotsiaalse meelestatuse ning vastastikuste positiivsete hoiakute loomine ja kinnitamine. (lk. 252)
• Religioon arenes ideede najal, arendades oma probleemide põhjal üha rohkem ideid, teiste seas probleemi, mida hiljem hakati nimetama teodiikeks: kuidas hea ja kõikvüimas jumal laseb õigetele siinilmas osaks saada kurjal ja kannatustel. Just see probleem ühendas lõpuks religiooni ja moraali; sest vastus kõlab: me ei suuda seda mõista, see on saladus, me peame seda aktsepteerima. (lk. 260)
• Kiri tugevdab ühiskonnasüsteemi väljaeristumist kommunikatiivsete märkide ainult ühiskonnas võimaliku töötlemise ja selle kaudu saavutatud valikute mänguruumi laiendamise ja enese poolt määratud kitsendamise najal. (lk. 264)
• Probleem on ainult selles, et kui lugejad oskavad lugeda piiblit, siis nad oskavad lugeda a teisi tekste, nii et vajalikuks ja võimalikuks osutuvad raamistavad otsused soovitava lektüüri kohta, kuid vahetegemist soovitaval ja mittesoovitaval ei saa enam kindlaks määrata religiooni najal. Levitamise tehnoloogiat ei saa enam juhtida eelistatud sisu ja seega ka “autoriteetide” kaudu. (lk. 267)
• Trükkimine puudutas ka teisi ajalise häletuse aspekte. Näiteks muutis see mõttekaks kommunikatsiooni adresseerimise paljudele samaaegselt elavatele inimestele. (lk. 270-271)
• Viisi, kuidas teadmised arvutisse jõuavad, on raske kontrollida. Aga igal juhul ei saa seda autoriteediks ümber vormida. See muidugi ei muutu, et ühel või teisle viisil kommunikatsiooni kasutamiseks on vaja usaldust. Ainult et elektroonilise andmetöötluse ajastul ei saa seda usaldust enam personaliseerida, s.t seda ei saa enam muuta ka sotsiaalseks staatuseks; jääb vaid usaldus süsteemi vastu. (lk. 285)
• Käesoleva – valikute ebat'enäolise aktsepteerimise – probleemi jaoks tähendab see, et iga valik peab arvestama sellega, et see peab arvestama teiste (sarnaste või erinevate) valikute võimalustega. Teisiti ei leita probleemile eriomast sotsiaalset lahendust. (lk. 303)
• Tõde (nagu iga sümboolselt üldistatud meedium) on maailma konstrueerimise meedium ja mitte pelgalt kindlal eesmärgil kasutamiseks ette nähtud vahend. Tõest räägitakse ainult siis, kui informatsiooni valikut ei omistata ühelegi osalejale. Tõde eeldab välist valikut (kusjuures peab meeles pidama, et see kehtib olenemata tõsiasjast, et kõik autopoieetilised süsteemid, mis operatiivselt osalevad, funktsioneerivad kui operatiivselt suletud süsteemid.) Välisele valikule taandamine dokumenteerib selle, et tõe meedium ei salli eriarvamusi. (lk. 308-309)
• Kui väärtused seovad liiga nõrgalt, seob armastus liiga tugevalt. Tänapäeva arusaama järgi – mis eristub selgelt philia-amicitia-traditsioonist – nõuab armastus, et armastav ego kohandaks oma tegevuse vastavalt sellele, mida alter kogeb, ja eriti loomulikult sellele, kuidas alter kogeb ego't. (lk. 313)
• Armastuse ebatõenäosus – et iga žest, nii kehaline kui sõnaline, peab olema armastuse vaatlemise, isegi armastuse vaatlemise vaatlemise teenistuses – muutub abielus patoloogiaks. Nii tuleb selgelt ilmsiks selle probleemi lahendamise, isiklike idiosünkraasiate aktsepteeritavaks muutmise ebatõenäosus. Tänapäevases sõnastuses võiks öelda, et tegu on teiste inimese erinevustega leppimise ja nende – kui mitte “nautimisega”, siis vähemalt kinnitamisega ilma kavatsuseta neid siluda, ümber kasvatada, parandada. Aga isegi kui see õnnestuks, nihkuks probleem sellega ainult järgmise küsimuse juurde: kuidas peaks käituma sellega, kes pole rahul iseendaga, s.t on õnnetu ja otsib sellele kinnitust. Kui nii võtta, siis ei ole juhus, et paradoksaalsusest on saanud teraapia võtmeprobleem, sest armastus ebaõnnestub just selle probleemi tõttu. (lk. 314-315)
• Süsteemiteooria seisukohast võetuna ei tähenda ka evolutsioon mitte midagi muud, kui seda, et süsteemi struktuurimuutused – selle tõttu, et neid saab läbi viia ainult süsteemi sees (autopoieetiliselt) – ei ole suvalised, vaid peavad end maksma panema keskkonnas, mida süsteem ise ei saa läbi proovida – igal juhul ei saa etteplaneeritult kaasata. Süsteemide evolutsiooniline mitmekesistamine ja paljunemine on ühtlasi keskkondade mitmekesistamine ja paljunemine. Evolutsiooni teeb võimalikuks ainult süsteemi ja keskkonna eristus. (lk. 397)
• Populatsioon – ja siin läheb mõiste lahku vanemast liikide ja perekondade tüpoloogilisest essentsialismist – koosneb indiviididest, ja see tähendab: erinevatest indiviididest. Järelikult on populatsioon polümorfne tervik. (lk. 398)
• Alles autopoieetiliste süsteemide teooria sunnib mõisteid üle vaatama. Selle teooria jaoks on kohanemine evolutsiooni eeldus, mitte tulemus; ja tulemus siis vaid selles mõttes, et evolutsioon hävitab oma materjali, kui ei suuda edaspidi enam kohanemist tagada. (lk. 408)
• Variatsioon ei tähenda lihtsalt muutust (sest see oleks ju juba evolutsioon), vaid võimaliku selektsiooni variandi loomist. Ja samuti ei tähenda selektsioon evolutsiooniteooria kontekstis lihtsalt pelka tõsiasja, et miski toimub nii ja mitte teisiti, vaid mõiste tähistab selektsiooni, mille põhjustab süsteemis esinev variatsioon. (lk. 413)
• Alati, kui variatsioon opereerib empiiriliselt, loob see eristuse – nimelt kõrvalekaldena sellest, mis oli seni tavaline. See eristus sunnib peale selektsiooni – kas innovatsiooni poolt või vastu. Kui selektsioon valib uue, sunnib see omakorda süsteemile peale kohanemise- või eraldumise suundumuste kaskaadi, ja kui selektsioon jääb vana juurde, sunnib kinnitama valikuotsust, et see, mis enne oli enesestmõistetav, on nüüd muutunud kontigentseks. Seega tähistavad evolutsiooniteooria erinevused eristusi, mis töötlevad eristusi. (lk. 413)
• Evolutsioon ei tee suuri, järske hüppeid (isegi kui evolutsiooni tulemust saab tagantjärele vaadeldes nii tõlgendada). Aga see eeldab, et evolutsioonikõlblikku materjali produtseeritakse massiliselt ja kasutust leidmata see tavaliselt jälle kaob. Ainult nii tekib piisavalt võimalusi valida ja ainult nii saab ka piisavalt sageli ette tulla seda, et väikesed juhused saavad üksteiselt tuge ja variatsioon saab toetuda parasjagu mööduvale juhusele. (lk. 423)
• Ühiskond ei teosta aga ainult interaktsioone, see on alati ka interaktsioonidele ühiskondlik keskkond. See ühiskonnasisene eristus takistab seda, et kõik see, mis interaktsioonides tekib, kas see meeldib või ei, mõjutab ühiskonnasüsteemi struktuure. Igasugune tähendus – ja eriti see, mis võib olla persoon või roll – konstitueeritakse transinteraktsionaalselt, pidades silmas kasutust väljaspool antud hetkel toimuvat interaktsiooni. Sellega arvestatakse juba interaktsioonis, ja võrreldes sellega, mis võib interaktsioonis juhtuda, suudab üksnes väike osa innovatsioonist läbida filtri ja levida kogu ühiskonnas. (lk. 438)
• Mälust ei saa rääkida minevikku võimaliku tagasipöördumise, aga ka mitte andme- ja infokogu tähenduses, mille järele saab vajadusel tagasi haarata. Pigem on tegu pidevalt, aga alati olevikus kasutatava funktsiooniga, mis testib kõiki algavaid operatsioone konsistentsi suhtes, mida konstrueeritakse süsteemis kui reaalsust. Meie teemavaldkonnas on nendeks operatsioonideks kommunikatsioon; s.t mitte ajuseisundite neurobioloogilised muutused või ka see, mida teadvustab endale üksik teadvus. Mälu funktsioon on seega võimalike konsistentsi testide võimaldamine ja ühtlasi infotöötluse võimekuse vabastamine selleks, et avada süsteem uutele ärritustele. Mälu põhifunktsioon on seega unustamine, süsteemi eneseblokeerimise takistamine varasemate vaatluste tulemuste külmutamise kaudu. (lk. 526)
• Unustamist ei peaks käsitlema kui teatud viisil juurdepääsu kaotamist minevikule; sest see eeldaks ju aja põhimõttelist ümberpööratavust. Unustamise positiivne funktsioon seisneb selles, et aeg mõjub nii mitteümberpööratava kui ka kumulatiivsena. Nende kahe aja omaduse seost tuleb nii säilitada kui ka katkestada, ja just see on mälu funktsioon või, täpsemalt öeldes, mäletamise ja unustamise topeltfunktsioon. Ilma unustamiseta poleks õppimist ega evolutsiooni. (lk. 527)
• Aga olevik ei ole mitte midagi muud kui mineviku ja tuleviku eristamine. See ei ole iseseisev ajaetapp, vaid kasutab operatsiooni aega ära ainult nii palju, kui on vaja selleks, et vaadelda erinevusi mineviku ja tuleviku ajalistes horisontides (ükskõik millises esemelises suhtes). (lk. 528)
• Me vajame niivõrd üldist, ka matemaatiliste, neurobioloogiliste ja psühholoogiliste eesmärkide jaoks sobivat mäluteooriat selleks, et küsida, kuidas funktsioneerib ühiskonna ja selle osasüsteemide mälu. Seejuures pole tegu “kollektiivse mäluga”, mis seisneb ainult selles, et kui teadvusesüsteemid on samades sotsiaalsetes tingimustes, siis need mäletavad laias laastus samu asjaolusid. (lk. 530)
• Kirja mittekasutavate ühiskondade jutustamistraditsioonide – mida on tänapäeval põhjalikult uuritud – ülesanne ei ole ju ka teadmiste edasiandmine, vaid rääkiv/kuulav häälestamine millelegi, mida juba teatakse ja reaktualiseeritakse kui mälestust. (lk. 532)
• Sest kapital pole ju mitte midagi muud kui kogunenud minevik, mida saab kasutada kui käepärast ressurssi, ilma et õppimis- ja omandamisprotsesse endid peaks meelde jätma. (lk. 535)
• Sotsioloogia on oma olemasolu algusest peale tegelenud diferentseerumisega. Juba mõiste ise väärib tähelepanu. See tähistab eristatu tervikut (või eristatutest terviku loomist). (lk. 543)
• Erinevalt ühiskonnasüsteemist on ühiskonna osasüsteemidel kaks keskkonda: ühiskonnasisene ja ühiskonnaväline keskkond. (lk. 551)
• Sellel, kes vaatleb tegevusi, on tavaliselt võimalik kindlaks teha nende kuulumine mitmesse süsteemi juba ainuüksi seetõttu, et tegutseja ise toimib nii kehaliselt kui vaimselt omistamispunktina, ning tegevus ise, olenevalt motiividest ja mõjudest, võib osaleda mitmes funktsioonisüsteemis. Sellel, kes lähtub tegevustest, on seetõttu üldse raske mõista süsteemi diferentseerumise teooriat, ja saab, nt nagu Richard Münch, kindlaks määrata ainult “interpenetratsioone”. (lk. 555)
• Inimõiguste ideoloogia järgi näib, et modernsuse ainus probleem seisneb selles, et neid õigusi veel ei realiseerita ja eelkõige ei realiseerita neid veel igal pool maailmas. (lk. 573)
• Tavaliselt kalduvad sotsioloogid suure, isegi valdava elanikkonna osa funktsioonisüsteemides osalemist väljajäämise defineerima kui ühe klassi valitsemise või sotsiaalse kihistumise probleemi. Sellega jäävad nad oma tavalise uurimissuuna eelarvamuste lõksu. (lk. 575)
• Segmentideks eristumine tekib selle kaudu, et ühiskond jagatakse põhimõtteliselt samasteks osasüsteemideks, mis on vastastikku üksteise jaoks keskkonnad. See eeldab perekonna kujunemist, ükskõik millises vormis. Perekond loob kunstliku terviku vanuse ja soo loomulike erinevuste kohale ning teeb seda nende erinevuste inkorporeerimise kaudu. Ühiskond on alati olemas olnud, ka enne perekondade kujunemist. Perekond konstitueeritakse kui ühiskonna diferentseerumise vorm, mitte vastupidi – ühiskonda ei panda kokku perekondadest. (lk. 578-579)
• Segmentideks diferentseerumine võis olla eeldus regulaarsele maaviljelusele üleminekuks, nn neoliitiliseks revolutsiooniks. See küllap kõige tähtsam muutus inimkonna ajaloos toimus “ekvifinaalselt” paljudes maakera paikades. Põhjused, miks elult külluses mindi üle elule töötades ja riskides, ei ole teada, raske on uskuda, et “atraktiivseks” osutus võimalus toita ära rohkem inimesi. (lk. 580)
• Mina/minu sagedasem kasutamine näitab, et indiviid peab ennast selle lähtepunktiks, millele ta võlgneb oma usu, mõistuse ja organisatsioonilise kuuluvuse. (lk. 672)
• Ja eelkõige on otsustav see, et tänapäeva ühiskonnas on tõusnud indiviidide ja ühiskonna integreerimise tähtsaimaks mehhanismiks karjäär (ja mitte enam moraal!). See kehtib nimelt ülespoole liikuva karjääri kohta; aga loomulikult ka stagnatsiooni, allapoole liikumise ja väljalangemise kohta, sest ka need on sündmuste seeriad, kus saavutatu mõjutab ka seda, mis on veel võimalik. Seega on karjäär vorm, milles stardipositsioonide ja enese/teiste selekteerimise sotsiaalsed eristused temporaliseeritakse kõigis muutumise punktides, s.t saavad minevikuks, millel on mõju tulevikule. (lk. 674)
• Praegu jääme selle juurde, et mõistame modernset ühiskonda kui funktsionaalselt diferentseerunud ühiskonda, ja et järgnevad arutlused funktsionaalsest diferentseerumisest peavad andma sellele mõistele sisu. (lk. 675)
• Funktsionaalne diferentseerumine tähendab seda, et terviku seisukoht, milles süsteemi ja keskkonna eristus on väljaeristunud, on funktsioon, mida väljaeristunud süsteem (s.t mitte selle keskkond) täidab süsteemi kui terviku jaoks. (lk. 677)
• Funktsioonisüsteemid ei ole kunagi teleoloogilised süsteemid. Need seostavad iga operatsiooni kaheväärtuselise vahetegemisega – just binaarse koodiga – ja kindlustavad sellega, et alati on võimalik jätkukommunikatsioon, mis saab minna üle vastandväärtuseks. See, mis on määratud kui õige, saab edasises kommunikatsioonis võtta uuesti üles õige ja vale küsimuse, nt nõuda seadusemuudatust. See, mis näis olevat tõde, võib uute andmete või teooriate korral vajada ümbervaatamist. (lk. 680)
• Siis kirjeldatakse majandust kui materjalide ekstraheerimist looduslikust keskkonnast ja kui – kas siis inimeste või ühiskonna teiste funktsioonisüsteemide – vajaduste rahuldamist. Aga need on ainult selle sooritused, samas kui funktsioon on tulevase varustuse tagamine defitsiidi tingimustes. (lk. 688)
• Maailma majandussüsteemi on kõige parem mõista kui turgude diferentseerumist, mis on keskkonnaks organisatsioonide kujunemisele (ettevõtetele), mis oma turgu silmas pidades tajuvad üksteist omakorda konkurentidena. (lk. 690)
• Poliitikal ei ole omavahendeid majandust edukaks teha, ükskõik kui palju ta sellest poliitiliselt sõltub ja kui väga teeb näo, nagu ta seda suudaks. Majandus saab teaduse kaasata rahaliste maksete konditsioneerimisse, aga teadus ei saa ükskõik millise raha eest tõdesid produtseerida. Finantseerimisväljavaadetega saab meelitada ja ärritada, aga ei saa midagi tõestada. Teadus tasub maksete eest “tunnustusega”, mitte veenvate argumentidega. Selle tõttu suurenev koguühiskonna ärrituse koefitsient peegeldab vastastikuste sõltuvuste ja sõltumatuste samaaegset suurenemist. Sellest tekkiv mitteülevaatlikkus praktiliselt välistab süsteemidevahelistes suhetes võimalike muutuste ja nende mõjuda väljaarvestamise. Seega tulevad mängu lihtsustused. (lk. 692)
• Neist ehk kõige tähtsam seisneb apellides ja süüdistustes, mis ei võta arvesse adressaadi enesekirjeldust. Siis haaratakse sümboolselt üldistatud meediumide järele, eelkõige raha ja võimu järele, ja nõutakse kindlaid otsuseid, nt rohkem raha kindlate eesmärkide või otsuste jaoks, mis kindlaid huvisid silmas pidades muudavad õiguslikku olukorda, ja kaevatakse siis, et nõudmisi ei võeta kuulda ega täideta. Seega tuleb lihtsustuste eest maksta kõrge pettumuse hinda. Siis, ja just kõrge ja kasvava heaolu tingimustes, võib levida üldine rahulolematus, mis annab toitu ebarealistlikele vaadetele tänapäeva ühiskonna kohta ja viib välja skandaalide apla tarbimiseni. (lk. 693, eelmise tsitaadi jätk).
• Funktsionaalse diferentseerumise üht sama tähtsat tagajärge võib kirjeldada kui väga ulatuslikku üleminekut vaatlemiselt teise järgu vaatlemisele, s.t vaatlejate vaatlemisele. (lk. 695)
• Sest identideedid kondenseerivad ja konfirmeerivad süsteemi sotsiaalset mälu. Need reguleerivad seda, mida saab unustada ja mida meelde jätta, s.t määratlevad, mis minevikust jääb olevikus-olevaks; ja sellega reguleerivad need ühtlasi tuleviku võnkumise mänguruumi, s.t vorme, milles antakse ootused (siin: käitumisootused) täitumise või pettumuse meelevalda. (lk. 700)
• Organisatsioon – nagu ühiskond ise ja ka interaktsioon – on topeltkontigentusega ümberkäimise teatav vorm. Igaüks saab alati tegutseda ka teisiti ning võib soovidele ja ootustele vastata või ka mitte – aga mitte organisatsiooni liikmena. Ta on end liikmeks astumisega sidunud ja teda ähvardab liikmelisuse kaotamise oht juhul, kui ta kangekaelselt erineb. Organisatsiooni liikmeks olemine pole seega ühiskondlikult vajalik staatus (kuigi on täna paljudes aspektides peaaegu vältimatu). Liikmelisus põhineb mobiilsusel, ja mobiilsus peab olema ühiskondlikult lubatud. (lk. 752)
• Aatekaaslased ütlevad protestiliikumiste kohta isegi seda, et need suurendasid heade põhjuste tootmise kiirust. Aga need kopeerivad saatana vaatlemistehnikat, piiri tõmbamist terviku sees selle terviku vastu; ja sellel on ka tagajärg: mittereflekteeritud enese-paremaks-pidamine. Vastavalt sellele töötatakse süü omistamisega. Ühiskonna saatuse taga ei ole jumala arusaamatu otsus. Ühiskonna saatuse taga on teised. (lk. 769)
• Seda raskem näib olevat mõista uusi sotsiaalseid liikumisi nende eesmärkidest lähtuvalt. See kehtib eriti siis, kui võtta arvesse ka kolmandat põlvkonda, uusimat uut sotsiaalset liikumist: võõravihkajate liikumist, mis keeldub ka igasugusest koalitsioonist nüüdseks klassikaliste protestiliikumistega ja saavutab avalikkuse tähelepanu veel peaaegu eranditult spontaansete vägivallategude kaudu, s.t kriminaalsel teel. Kui küsida nende motiivide kohta, näitavad nad oma vastastele, välismaalastele, ja nende protestid ei ole midagi enamat kui “eneseteostamine” alamate klasside kombel. (lk. 770)
• Protestiliikumised ei ole organisatsioonid juba seetõttu, et need ei organiseeri mitte otsuseid, vaid motiive, kohustusi, sidemeid. Need püüavad süsteemi tuua just seda, mida peab eeldama ja enamasti kinni maksma organisatsioon: liikmeks olemise motivatsiooni. Nii nagu organisatsioonid eritavad “poliitikat”, nii eritavad protestiliikumised “organisatsiooni” ainult selleks, et lahendada ülejäänud probleeme. Ilma liikumise “esindust” organiseerimata saaks see ainult tegutseda, olemas olla, aga mitte väljapoole kommunikeerida. Kindlal käel juhitud organisatsioonid (nt Greenpeace) eeldavad varjatud, aga tõhusalt toetavat protestivalmidust, mis reageeriks näiteks boikoteerimise üleskutsetele (juhul, kui see ei tekita ebamugavust). Protestiliikumistel ei õnnestu omale toetajaid värvata neid üldistele liikmelisuse tingimustele allutades ega neid tingimusi otsuste kaudu respitsifitseerides. Erinevalt organisatsioonidest on neil lõputu vajadus personali järele. Kui me püüame protestiliikumisi mõista kui organisatsioone (või kui tekkimise protsessis olevaid organisatsioone), siis kerkiks esile terve rida selge puudulikkuse tunnuseid: heterarhiline, mittehierarhiline, polütsentriline, võrgustikuline ja eelkõige: ei kontrolli iseenda muutumise protsessi. (lk. 771)
• Tänaste “uute” sotsiaalsete liikumiste jaoks on olukord teine. Neil on tegu tugevamini individualiseerunud indiviididega, ja nagu öeldud: indiviididega, kes tajuvad oma eluolukorra nõudmisi paradoksaalsena ja vajavad seetõttu paradoksi lahendamiseks eksternaliseeringuid, “tähenduse andmisi” ja vahetegemisi. Need esindavad nõudmist (mida igaüks võib tõlgendada omatahtsi), et ei kahjustataks väljavaateid nende endi poolt määratletud elule või kui, siis ainult arusaadavatel põhjustel. Nad argumenteerivad nagu “asjaosalised asjaosaliste” eest. Paradoksaalsuse suhtes näivad olevat sel viisil enesele osutavalt tundlikud eelkõige noored ja haritlased. (lk. 772)
• Protestiliikumise kui süsteemi tervik tuleneb selle vormist, nimelt protestist. Protesti vormi abil näidatakse seda, et osalejad püüavad küll poliitiliselt mõjuda, aga mitte tavalisi teid mööda. Tavaliste mõjutamiskanalite mittekasutamine peaks ühtlasi näitama seda, et tegu on pakilise ja väga sügava, kõigile südamelähedase asjaga, mille kordaajamist ei saa nõuda tavalisel viisil. Protesti kommunikatsioon toimub küll ühiskonna sees, muidu see ei oleks kommunikatsioon, aga nii, nagu see oleks pärit väljastpoolt. See peab iseennast (heaks) ühiskonnaks, mis aga ei vii selleni, et see protesteeriks iseenda vastu. See väljendab ennast vastutusest ühiskonna ees, aga selle vastu. (lk. 773)
• Protest ei ole eesmärk iseeneses – isegi mitte protestiliikumiste jaoks. Neil on vaja teemat, mille eest välja astuda. Seda, et see peab toimuma protesti vormis, põhjendavad protestiliikumised ühiskonna vastuseisuga. (lk. 776)
• Teemade loomiseks sobivad erilised vormid, ja neist kaks on saavutanud erilise prominentsuse, kuna on väga üldised. Üks on sisemise võrdsuse sond, mis ühiskonda sisseviiduna teeb nähtavaks ebavõrdsused. Teine on välise tasakaalu sond, mis sisseviiduna tõendab kogu ühiskonna ökoloogilist tasakaalustamatust. Mõlemad on utoopilised vormid, sest ebavõrdsus ja tasakaalustamatus on just see, mis iseloomustab süsteemi. (lk. 777)
• Protestiliikumiste probleem ja innovaatiline andekus seisneb oma teema spetsifitseerimises, s.t selle üksikasjalikus esitamises, mille vastu protesteeritakse. Aga iga teemat tuleb iseloomustada ühiskonna taustal, mille struktuuritunnustele protest vastandub: võrdsus seespool ja tasakaal välissuhetes. Selles mõttes kirjeldab protest alati ühiskonda, mis ilmselgelt loob, katab, kiidab heaks ja vajab seda, mille vastu protesteeritakse. (lk. 778)
• Protestiliikumised elavad teemade ja protesti vahelisest pingest – ja hukkuvad selle tõttu. Edu ja edutus on ühtviisi hukutavad. Teema edukas elluviimine toimub väljaspool liikumist ja parimal juhul saab selle liikumisele omistada kui “ajaloolise teene”. Edutus tekitab osavõtjates pettumust. See dilemma võib olla põhjuseks, miks uued sotsiaalsed liikumised otsivad omavahel kontakti ja tunnevad üksteise vastu sümpaatiat, juhul kui on täidetud alternatiivse idee, protesti ja “valitsevate ringkondadega” mittesamastumise miinimumtingimused. Aga niiviisi saavutatakse äärmisel juhul see, et kujuneb protestimise kultuur koos võimalusega alati uusi teemasid üles võtta. (lk. 778)
• Protest elab teema valikust. Kui see tahaks reflekteerida oma teema selektiivsust ja seega iseennast kui selekteerijat, peaks see ära tundma protesti paradoksaalsuse tervikus terviku vastu ja seega kahtlema iseenda võimaluste tingimustes. (lk. 780)
• Keerukuse vastu ei saa protesteerida. Selleks, et saaks protesteerida, tuleb olusid lihtsustada. Selleks on skeemid ja skriptid, mida saab avalikku arvamusse läbi suruda massimeedia abil. (lk. 780)
• Protest instseneerib "pseudosündmusi" (nagu ütleb massimeedia uuring), s.t sündmusi, mis on algusest peale produtseeritud nendest teatamiseks, ja mis isegi ei toimuks, kui ei oleks massimeediat. Protestiliikumised kasutavad massimeediat tähelepanu võitmiseks, aga mitte pooldajate värbamiseks (nagu näitavad uuemad uuringud). (lk. 782)
• Kahevalentse loogika kõige kuulsam ohver ja ühtlasi selle viimne tasakaalustamismehhanism on jumal ise. Sest jumal ei saa eksida, järelikult ei vaja ta teist väärtust. Aga kuidas ta siis maailma vaatleb? Ta saab maailma täielikult iseendasse kopeerida. Ta teab kõike. Aga siis puudub tema teadmises igasugune iseseisvus, ja kuidas peaks ta siis olema suuteline iseennast maailmast eristama? Teoloog, näiteks Nicolaus Cusanus, võiks vastata, et jumalal ei ole eristamist vaja selleks, et tunnetada. Ka suhtes iseendaga ei ole tal eristamist vaja. Tema eksistents asub väljaspool igasugust – ka olemise ja mitteolemise – eristamist, isegi väljaspool eristatud olemise ja mitteolemise eristamist. Aga niisugune teoloogia ei saa pretendeerida ametlikuks kirikuteoloogiaks. Kirik peab saama vahet teha sellel, mis jumalale meeldib ja mis talle ei meeldi. (lk. 845)
• Ajalugu sisaldab iseenda kirjeldust, mis omakorda vastab “ajavaimule” ja varieerub koos ajaloo kulgemisega, - ilmselt on see esimene enesekirjelduste kirjeldamise juhtum, mis kaasab kirjeldatavasse iseenda. Siis saab rääkida ka “ühiskonnaajaloost.” Seda ajalugu käsitletakse ainult kui strukturaalsete muutuste ajalugu. See “täidetakse” viidetega tendentsile (progressile) ja kõige erinevamate epohhideks jaotamistega, kusjuures viimast epohhi iseloomustatakse kui modernset ühiskonda erinevuse kaudu varasematest. Järelikult konsolideerub ajalooteadus teise järgu vaatluse tasandil ja küsib pigem historiograafia “kuidas” kohta, s.t meetodite kohta, ja mitte “mis” kohta, s.t ajaloo tegeliku mõiste kohta. (970-971).
• Torkab silma, et inklusioonipõhimõtted vabadus ja võrdsus ei reeda oma vormi. Küll saab kiiresti vahet teha vabadusel ja mittevabadusel ning sama kiiresti võrdsusel ja ebavõrdsusel. Aga sellel abstraktsioonitasandil realiseerib ühiskond alati mõlemad eristuse pooled ühekorraga. Konkreetselt tuleb siis ikkagi selgitada, mis liiki mittevabaduse vastu vabadus seatakse ja mis liiki ebavõrdsuse vastu võrdsus. (lk. 973)
• Ühiskonna saab defineerida paradoksaalselt: see ei ole (veel) see, mis see on. Aga see on juba see, mis see veel ei ole. See asub progressi teel, mida tuleb toetada liberaliseerimisega; või see kogub juba jõudu revolutsiooni jaoks, sattudes üha sügavamasse kriisi, mida on selleks vaja. Tuleviku olevik on veel määratlemata koht ratsionaalsuselubaduse täitmiseks. Siis püütakse ideid teoks teha ja käitutakse progressiivselt. Nii planeerimine kui ka utoopia kujundavad vastandmääratlusi, mis võimaldavad põgenemist veel määratlemata tulevikku, ja “demokratiseerimine” lubab, et siis kui aeg on käes, jõutakse kokkuleppele. Või lahendatakse paradoks vastassuunas. Kõigepealt defineeritakse see kui tautoloogia (s.t eristumisega, mis väidab, et ei ole eristus) ja jõutakse siis järeldusele: ühiskond on see, mis see on. Teha ei saa midagi, aga saab takistada õnnetusi ja vältida eksiteid. Nii saadakse konservatiiviks. Konservatiivide programmi probleemidest on näha, et ühiskondliku aja historiseerimine teeb nende positsiooni küll võimalikuks, aga samal ajal halvemaks. Tulevikul kui eristuse momendil on ju mõte ainult siis, kui see on teistsugune kui minevik. Aga seda konservatiivid ei taha. Neile meeldiks, kui kõik jääks nii, nagu on, ja seda ei oleks üldse vaja nõuda. Progressiivsed näevad pigem, et aeg tuleb neile kasuks. Teisalt on ainult konservatiividel kõrgema refleksioonikultuuri võimalus, sest ainult nende jaoks kujutab endast probleemi see, kuivõrd jääb ühiskond kõigis muutustes samaks. Seega kõiguvad nad konkreetse poleemika ja refleksiooni vahel. (lk. 975)
• Progressiivsetele piisab ühest ideest; ja nad loovad teooria ainult selleks, et selgeks teha, miks idee ei ole seni veel teoks saanud. (lk. 976, eelmise tsitaadi jätk).
• Marksism oli küll eriliselt silmas pidanud maailmarevolutsiooni, aga suutis revolutsiooni läbi viia üksnes eriomase poliitilise aktsioonina, s.t viia läbi ainult regionaalsetes riikides. Kontseptsioonid nagu klassideta ühiskond, ümberjaotamise sotsiaalne õiglus või ematsipatsioon olid ja jäid ajaloolisteks kontseptsioonideks, mille puhul toimus paruusia edasilükkamine ja mis kaotasid seetõttu usutavuse. Neid eesmärgiprojektsioone võis ainult püüda ellu viia keskse organisatsiooni kaudu, mis viis üha suuremate lahknevusteni idee ja tegelikkuse vahel. Lõppeks oli ja jäi maailmaühiskond, kus see kõik pidi toimuma territoriaalsete piiride sees, funktsionaalselt diferentseerunud süsteemiks, mis toimib vaid tänu funktsioonisüsteemide autonoomiale ja mida ei saa kombineerida mitte mingisuguse tsentraalse juhtimisega. Eelkõige kehtib see rahvusvahelise finantsmajanduse krediidisüsteemi kohta, mis saab tagada investeeringute ja tarbimise ajapunktide teatava paindlikkuse, millest ei saa loobuda just forsseeritud regionaalne areng. (lk. 980-981)
• Riskiühiskonna puhul ei ole tegu ainult modernse ühiskonna tehnoloogiasõltuvusega, vaid üldisemalt eeldusega, et tulevik sõltub kõigis olulistes aspektides olevikus langetatud otsustest, nii et alati otsustatakse juba praegu tulevaste olevike üle, kuigi tulevik ei ole teada. (lk. 987)
• Risk on ka peaaegu kõik see, mis saab valesti minna. Vastandmõistena mõeldakse kohe “kindlustundele”, aga samas tunnistatakse, et kindlust ranges, riskivabas mõttes ei ole üldse olemas. (lk. 988)
• 20. sajandi lõpus ei ole veel kindel, kas niisugused omaväärtused üldse tekivad, ja kui, siis millised. Mõiste ise, juba oma kontseptsiooni järgi, ei prognoosi midagi. Märgata on semantika ja reaalsuse üha suurenevat lahknevust. Ühel pool on intellektuaalne prügikaubandus, mis tegeleb ideede ümbertöötlemisega ja koondab ainult endale vajalikku firmanimede “neo” ja “post” alla. Teisel pool ühiskondliku kommunikatsiooni intensiivne ja kiiresti reageeriv tundlikkus probleemidele nagu tehnoloogia mõjud, ökoloogia, otsustamisrisk, finantsturgude internatsionaliseerimine, poliitika mitmes mõttes vananenud, ja siiski demokratiseerimiseks hädavajalik seos riigiga, mille tagajärjeks on sõjaoht; lisaks probleemid, mis tulenevad suurenevatest lahknevustest industriaalmaade ja arengumaade vahel, või indiviidide uuest kompromissitust nõudlikkusest – ja paljust muust. (lk. 991)
• Selles vormis saab rääkida nt. “postindustriaalsest” ühiskonnast, kuigi ilmselgelt eksisteerib endiselt tööstuslik tootmine ja on isegi hädavajalikum kui varem. Niisuguse jutu mittetõsiseltvõetavus päästab kriitikast; sest ühtlasi öeldakse, et ei mõelda seda, mida öeldakse, aga ei öelda, mida mõeldakse siis, kui öeldakse, et ei mõelda seda, mida öeldakse. Näiteid võib tuua veel: neomarksism, poststrukturalism, neofunktsionalism, neokonservatism või koos objektitähistusega: uued sotsiaalsed liikumised, uus individualism, uus meedia. Struktuur on kõigi puhul sama: ajalise distantsi väitmine ja selle tõestamine üksiknähtuste kaudu lubab edasi töötada ilma üldanalüüsita ja seada ühiskonnakirjelduse keskmesse just uus (või see, mida uueks peetakse) kui olulise asendaja. (lk. 991 kommentaar)
• Kriitiline sotsioloogia oli võtnud kõigeteadja hoiaku. See näitas ennast kui konkureeriv kirjeldaja, kellel on laitmatud moraalsed impulsid ja parem arusaamine. Ükskõik kui ettevaatlikult see formuleeris ja kuidas püüdis vastata teaduslikkuse nõuetele: selle perspektiiv oli esimese järgu vaatleja oma. See pakkus välja konkureeriva ühiskonnakirjelduse ja seisis seetõttu ülesande ees selgitada endale, miks teised ei jaganud seda arusaama, vaid oma huvidest pimestatuna kirjeldasid ühiskonda teisiti, nt kui kommertslikku ühiskonda. (lk. 1008)
• Kriitika (tavaarusaama järgi) eeldab ühiskonna diagnoosi, mis kirjeldab seda kriisisolevana. Kriisid on ajutised seisundid. Lootust ei tohi kaotada. (lk. 1009)
• Ühiskonnakriitika on kritiseeritud süsteemi osa, seda saab inspireerida ja toetada, vaadelda ja kirjeldada. Ja tänastes tingimustes võib see mõjuda lihtsalt piinlikult, kui see väidab endal olevat parma moraali ja parema arusaamise. (lk. 1010)
• Äärmiselt lühidalt öelduna tähendab see seda, et iga operatsioon – kui seda vaadeldakse – toimub valikuna paljudest võimalikest ja et iseendale tagasihaaravate tähendusseoste tsirkulaarsus tuleb katkestada selleks, et võimaldada kommunikatsiooniaktide järjestuse asümmeetriat. See toimub kolmes tähendusdimensioonis, mis konstitueeritakse alati dimensioonile eriomase eristuse kaudu. Asjadimensioonis (mida representeeriti traditsiooniliselt kategooriate õpetuses) eristatakse vormi “sisemist” poolt “välisest”. Süsteemiteoreetiline käsitlus räägib süsteemist ja keskkonnast. Ajadimensioonis (mis traditsiooniliselt representeeriti liikumise mõiste kaudu) on tegu vahetegemisega enne ja pärast vahel; täna vahetegemisega minevikul ja tulevikul. Sotsiaaldimensioonis (mida traditsiooniliselt representeeriti animal sociale õpetuses) on tegu vahetegemisega ego'l ja alter'il, kusjuures me tähistame ego'na seda, kes kommunikatsiooni mõistab, ja alter'ina seda, kellele edastus omistatakse. (lk. 1026)
• Me asendame need eeldused teesiga, et ühiskond konstitueerib tähenduse kui niisuguse selle kaudu, et see produtseerib ja reprodutseerib tähenduse meediumis end vormina. Ja kõik hea või halva, tõe või mittetõe, ratsionaalse või irratsionaalse, funktsionaalse või düsfunktsionaalse kriteeriumid tuleb luua ühiskonnas kommunikatsiooni teel, ja see tähendab: viisil, mida saab vaadelda, ja mis avab vastuvõtmise või tagasilükkamise võimalused. (lk. 1029)