Pasjanss

Proosa

Mul on tihti peavalu ja süda paha. Ajan päevad üle peamiselt tablettide varal, aga see pole sugugi hea. Ja nüüd on mul selle lisaks ka silmad väsinud ja isegi haiged. Mis ime siis, et ma tihti istun ja ainult laon pasjanssi. (2. august 1957)
Raadio on enamasti tühi. Laon ainult pasjanssi. Peavalu on tagasi tulnud. (25. oktoober 1960)
Külm on jälle järele andnud. Eile võtsin kasuka välja, aga täna oli juba sula. Käisin eile õhtul linnas ja ostsin muuseas uued mängukaardid. Aga kavatsusest väljamüügilt ülikonda osta pean loobuma. Mu raha kaob ikka sellise kiirusega, et pean olema kokkuhoidlik. (10. jaanuar 1961)
Ilm on tuuline, aga mitte eriti külm. Aga ma saan vaevalt välja ja ka toas ei saa midagi korraldatud. Laon ainult pasjanssi, aga see ei tule välja. (19. juuni 1961)
Tuneesias on sekeldused Bizerta ümber. Ja Kongos jätkab UNO oma poliitikat, millest ma ei saa hästi aru. Miks ei tohiks Katanga olla iseseisev, kui kogu aeg räägitakse suuri sõnu rahvaste enesemääramise õigusest?

Pasjanss ei tule välja. Ja Kreeka reisid hakkavad kõik juba kandma märkust: fulltecknat. (20. juuli 1961)

Rootsi–Soome maavõistluse kergejõustikus võitis Soome ülekaalukalt.

Laon pidevalt pasjanssi, aga see ei tule enam välja. (10. september 1961)

Mu sügisene reis on ikka veel lahtine. Tänane pasjanss viis jälle Riminisse-Cattolicasse. Ja teine soovitab järjekordselt ülejärgmiseks romaaniks "Loss mere ääres". Õhtud kaovad liiga kiiresti ja mul pole kunagi aega ja jõudu välja jalutama minna. (3. mai 1963)
Kui ma just olin kirjutanud valmis kirja Uotisele, et ma ei saa sõita, lõin kõhklema. Ja kui ma lasksin kaardid otsustada – see saloon-pasjanss, mis väga harva välja tuleb – otsustasid need, et ma siiski sõidan. Sellepärast ei usu, et ma homme kirja posti panen. (16. mai 1963)
Ma ei käinud ka väljas – lasksin pasjansil otsustada ja koristasin korterit. Ega ma palju ei jõudnud – pesin ainult aknaid ja töötasin tolmuimejaga. Kloppisin isegi vaipa, ilma et see oleks paremaks saanud. Proovisin poonida suure toa põrandat, aga see on lootusetult must. Ei mäletagi, millal seda viimati harida katsusin. (18. juuli 1964)
Täna tahtsin kirjutada luuletusi. Alustasin algusest – "Lepad Aavena tee ääres". Aga jooksin kohe kinni. Lasksin kaardid otsustada ja selleks sai "Sõnajalad". Mis peaksid tähistama 1950-ndate aastate algust. Kolm osa on valmis, esimesega neist olen kõige rohkem rahul. Kuigi see nõudis palju vaeva. Neljas osa on ainult mustandis. (24. märts 1967)
Aga "Rõõmulaulu" ettevalmistused ebaõnnestuvad juba algusest peale. Samson ei telli enam plaate ja vastus oli seejuures võrdlemisi "mokaotsast", kui mitte lausa väljaviskav. Sest kui ma küsisin keskaegse muusika järele, ei vaevunud ta ei otsima ega lähemalt küsima – kuigi ma olin ainuke ostja poes. NK-st sain siiski ühe plaadi lauludega, kus ka Dunstable ja Dufay on esindatud. Tõin muuseas ka uued pasjansikaardid. (13. veebruar 1965)
- Karl Ristikivi, "Päevaraamat 1957–1968", Varrak, 2008

Kui ma veel jõmpsikas olin. viskasin vahel kulli-kirja selle peale, kas jumal on olemas, või ei ole. Vahel oli. Siis tehti selgeks, et ei ole. Kuna on vastuolus teaduse ja maailmavaatega. Aga naabritädi rääkis, et on. /---/

Ja miks siis ka mitte võtta vahel pihku kaardipakk ning laduda hilisel tunnil üks topeltpasjanss. Ikka selle peale, kas jumal on olemas või mitte.

Vladislav Koržets, "Teismist" proosakogus "On nigu on", 1989, lk 7

Kogu õhtu ei lubanud ma endal istuma jääda. Vaja kartulid keema panna. Vaja kalaluud laualinalt kokku korjata ja penile toidujäägid kaussi panna. Vaja meeles pidada, et tühjendaksin kambris Vasja tuhatoosi ja paneksin memmele hommikuks puru kohvimasinasse valmis. Vaja oodata, kuni söed kustuvad, et siiber ööseks kinni lükata. Alustada õhtu esimese pasjansi ladumist. Vaadata, kuidas kuu tundru tagant tõuseb, oodata, kuidas pakane kargab taevarannalt kallale, nii et jõuad vaevu ukse kinni lüüa, enne kui see kõrist haarab ja kaasa viib.
- Katja Kettu, "Keevitaja" tlk Kadri Jaanits, 2011, lk 50

Mogila lösutas õhtuti Kolme Sidruni suveverandal ja kompas kõiki pilguga, mis oli niisama kleepuv nagu tema niisked peopesad, ning Jupats ladus pasjanssi. Teinud sõrmed suus märjaks, lappas ta kaardipakki, mis paistis ta pihust otsekui suled turri ajanud linnupoeg. Ta tõmbas pakist kaarte välja, nagu kitkuks sulgi, ja ladus need lauale, kaardiselg ülespoole. Kaardid olid märgitud ja ta teadis neid märkide järgi, see-eest teised bandiidid, kes vaatasid üle ta õla, oletasid, kas tema pasjanss tuleb välja või mitte.
- Jelizaveta Aleksandrova-Zorina, "Väike inimene", tlk Jüri Ojamaa, 2017, lk 8-9

Luule

Ma uhiuued kaardid võtan pakist
Mis teha? Vahest laduda pasjanssi?
End lasta kaasa kiskuda triktrakist?
On tuhat võimalust ja sada šanssi.

Kalju Kangur, "Seltskond" kogus "Portselantantsud" (1981), lk 59