Tallinna Mauricius

Ka Mauricius Tallinnast, Mauricius de Revalia, Mauritius de Revalia, Tallinna dominiiklaste kloostri lektor ja prior 13. sajandil. Tema identiteet koosnes sellest, et ta oli 1) kristlane-katoliiklane, 2) dominiiklane, 3) tallinlane; arvatavasti ligikaudu selles järjekorras. Sünni ega surma aeg pole teada, kuid kindel on, et ta õppis Kölnis 1268–1270 ja Pariisis 22. septembrist 1270 kuni 1272. a õppeaasta lõpuni; enne 1268. aastat pidi olema 25 täis, seega sündis enne 1243. aastat.

Kirjad

Siiri Rebane (editsioon ja tõlge), "Mauricius de Revalia in Vita Cristine Stumbelensis quam Petrus de Dacia conscripsit. Tallinna Mauricius Gotlandi Petruse kirjutises "Stommelni Cristina elu"". Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli usuteaduskond, 2008. Allikas: Codex Juliacenis (CJ). Hs. 599, Bischöfliche Diözesanarchiv, Aachen. Lugemise hõlbustamiseks on kirjad ja Petruse (koos teistega, näiteks Mauriciusega) külaskäigud Cristina juurde editsioonides nummerdatud; kirjade numeratsioon on koodeksis esinemise järjekorras, mis ei ole kronoloogiline.

VI kiri

• [detsember 1269]

Kallile vennale Gotlandi Petrusele, kes õpib Pariisis, vend Mauricius, Kölnis õppimas. Lugupeetav! Teatan teile, mida sain teada Stommelnist, et kogudusepreestri ema ja õde on temaga ära leppinud. Võtsid halvastiütlemised tagasi, mida nad olid temast ja teistest rääkinud, nende inimeste juuresolekul, kellele nad teda laimanud olid, ja ütlesid, et kurat oli ajanud neid nii tegema. Cristinal on uus piin ja palju julmem selle advendi ajal, mis teda uuel moel ja väga tugevasti vaevab, nii et kõik, kes tema ümber on, isa ja ema ja meie vennad, piinlevad ja vaevlevad. Hammustab nimelt tema ihu nagu koer ja teeb, nagu põgeneks; rebib tema riideid koos ihuga, kui ta riides on, ja näitab ennast hirmsatel kujudel. Ei piisa vaenlasele isegi tema enda koledast kujust, vaid ta võttis ka kuju nagu surnu pea, täitsa ihuline, ja ei ilmu ja räägi mitte ainult talle, vaid ka teistele inimestele, kes näevad seda paljast ja nülitud pead. Jumalat ei karda ja inimesi ei häbene. Mõnesid meie vendi ründas ja haavas. Brauweileri priorile lõi mitu haava, ja teistele, meestele ja naistele, eriti ühele juudile ja tema naisele, kes tahtsid selle eest põgeneda. Siis kadus kive pildudes, nii et teiste hulgast kogudusepreestri elamist ei rünnanud. Ja tegi veel palju, mis oleks liiga pikk kirja panna. Palvetage tema [Cristina] eest. Loodan, et Jumal annab, nagu tavaliselt, rahu pärast tormi. (lk 155)

• • Kariſſimo ſuo fratri petro Gothenſi pariſius ſtudenti. Frater Mauricius colonie ſtudens. ſalutem cum ſincere dilectionis affectu. Kariſſime ſignifico uobis, Intellexi de ſtumbele quod mater et ſoror plebani cum plebano ſunt reconciliate. Retractauerunt enim uerba maledica, que de ipso et aliis locute fuerant coram perſonis illis ubi ipsum infamauerunt, dicentes ſe a dyabolo inſtigatas ad hoc faciendum. Cristina nouum tortorem et nimis audacem modo habet per aduentum istum, qui nimis et nouis tormentis eam affligit nimis uehementer, ita ut omnes qui circa eam ſunt, pater et mater et fratres nostri, tribulentur et affligantur. Mordet enim carnes corporis eius more canino, et fruſtratim extrahit, veſtes eius conburit in corpore, quando induta eſt, et horribilibus aſpectibus se ostendit. Non enim ſufficit aduerſario ſua deformitas, sed eciam caput hominis mortui, carneum uidelicet aſſumens non ſolum apparet ei per oculos et loquitur, sed et aliis hominibus, qui caput illud nudum et decaluatum uident. Deum non timet et homines non reueretur. fratres nostros aliquos leſit et uulnerauit. Priorem de bruwilre multis uulneribus afflixit, et alios, uiros et mulieres, precipue quendam iudeum et uxorem suam, qui eum uolebant fugare, ita lapidando fugauit, quod de cetero ad curiam plebani non accederit. et alia multa operatur, que longum est ſcribere. orate pro ipsa. Spero quod deus tranquillum faciet ſicut ſolet poſt tempeſtatem. (lk 154; CJ 17v²)

XI kiri

• [16. veebruar 1270]

Mu kallile vennale Petrusele, kes õpib Pariisis, vend Mauricius, tema sõber, tervitus koos siira armastusega. Kurat võttis kõik Cristina riided jõulude paiku ära ja tõi kõik segamini tagasi küünlapäeval, ja tegi talle teisi vaevasid. Kirjutatud kiirustades pühapäeval "exurge! quare obdormis?". (lk 185)

LI kiri

• [15. juuni 1271]

Vagale Kristuse neitsile ja endale Issandas kalleimale, Cristinale Stommelnis; vend Mauricius, jutlustajate ordust, õppimas Pariisis; tervitust ja Püha Vaimu lohutust. Ei ole ma mitte laisk teile kirjutama, vaid tegelikult täis rõõmu, kui ma teiega nagu oma südamega meeldivalt vestlen. Kuid kuna mul ei olnud millest kirjutada, kartes kirjadele teel ohtusid, eriti naisterahvastele saadetud, eksitatud igasugustest asjaajamistest ja tegemistest, jätsin nii kaua aega teile kirjutamata. Siis ärge pange seda pahaks ega arvake tänamatuseks, andke andeks mu hooletus, teades kindlasti, et kuigi, nagu ma kardan, olete minu unustanud, olete teie mul alati meeles, ja alati pärast seda, mitte ainult palves ära märkides, vaid teie isikut kiidan alati ka vestlustes ausate vendade ja võõrastega, lootes ja oodates sedasama, vastavalt teie lubadusele, mulle teie poolt. Peale selle teadke vend Petruse käekäigust, teie ja minu kaaslase, et ma sain koos oma kaaslastega talt ühe väikese kirja, pitseerimata, pärast kolmainupüha oktaavi; kus ta ütles, et jõudis tervelt ja puutumata oma konventi Skänninges reedel pärast küünlapäeva, ja kolmapäeval pärast madisepäeva hakkas seal [loenguid] lugema. Samas kirjas paludes, et meenutaksite ammust armastust ja lähedast sõprust, ja et te suvatseksite tema ja tema sõprade eest väsimatult Jumalat paluda, nagu ta teid usaldab. Ta ei saanud teile ühtki kirja saata, sest aega oli vähe ja saadik kiirustas, vaevalt sai ta meile selle saadetud. See on kõik, mis ta mulle kirjutas, rohkem ei ole; ja muude asjade hulgas palub, et ma teid tema poolt tervitaksin ja annaksin teada tema käekäigust. Kuidas läheb minul, teie erilisel sõbral, kuid juutide pärast hirmul olles häbelikul, teate, et tulnud läbi tule ja vee, kannatanud palju raskusi ihu ja hinge poolest – nagu ma usun, olete vendadelt teada saanud – jõudsin püha Mauriciuse päeval Pariisi, kus üksluise ja harjumatu toidu pärast jäingi sellesse olukorda, nii et kannatasin igasugu haiguste all terve talve läbi, kuni pärast paasapühi, millest Jumala armuga ja minu suure hoolega vabanesin ja sain täiesti terveks enne taevaminemispüha. Ja juba harjun sööma rohkem riknenud ja suuruselt väiksemaid mune kui need Eflia omad, mida meie vendadele Kölnis antakse; ja mures selle allakäigu pärast, meenutan värskeid ja suuri mune lihapottide kõrval, kui me istusime ja nägime ja sõime, laskun tihti, kuigi mitte ihus, Stommelni Egiptusse; ja tuleksin ka ihulikult ja sagedamini, ja paljud teised kaaslased koos minuga, isegi kui Pariisist oleks Kölni kümme miili rohkem. Kuid sellest piisab. Palun, et te teataksite mulle oma käekäigust ja oma vendade, ja teie, isand kogudusepreester, ja teie ema ja perekonna, niipea kui te saate, et ma saaksin teatada vend Petrusele, kui mul on keegi saadikuks, nagu ma usun, kes lähevad tema maale. Olge alati terve Issandas, meenutage mind oma palvetes vastavalt oma lubadusele ja usaldusele, mis mul teie vastu on, kui te salajas räägite oma peigmehe Jeesus Kristusega tema kambris. Tervitage minu poolt oma ema, isa, õdesid ja teisi. Ma ei taha, et te seda kirja kellelegi näitaksite, et see ei langeks pahatahtlike tõlgenduste ohvriks kui keegi märkab, kes selle kirjutas. Öelge emand Beatrixile, et ta kapiitlilt tagasipöörduvate vendade jaoks paneks valmis värskeid mune ja värsket kirsimoosi, ja et ta mind meelde tuletaks, kui tal begiinide juures hästi läheb. Antud püha Vituse ja Modestuse päeval. Olge terve ja palvetage minu eest. (lk 427–431)

• • Virgini cristi deuote, et in domino ſibi karissime, Cristine de ſtumbele, Frater Mauricius, ſtudens pariſius ordinis predicatorum. Salutem et ſancti ſpiritus conſolacionem. Scribere uobis non quidem pigrum, ſed reuero gaudio plenum cum uobiſcum ſicut cum corde meo loqui delecter. Sed quia materiam ſcribendi non habui, timens uiarum pericula in litteris precipue feminis deſtinatis, diuerſis negociis et occupacionibus diſtractus, uobis reſcribere timeo tempore obmiſi. Vnde pro malo non habeatis, nec ingratitudini non putetis, donantes mihi talem obmiſſionem. Scientes hoc prouo [pro uero] quod quamuis mei oblita ſitis ut timeo, memoriam tamen ueſtri habens ſemper poſtea, non ſolum in prenotis oracionibus, Sed eciam inter honeſtos fratres et extraneos in omnibus locucionibus perſonam ueſtram ſemper habui reconmendatam, ſperans et optans hoc idem ſecundum promiſſum vestrum michi fieri a uobis. Ceterum noueritis de ſtatu fratris petri ſocii ueſtri, et mei quod ego cum ſociis meis pariſius litteram unam paruulam non ſigillatam, poſt octauas trinitatis ex parte ſua [accepi] in qua dicebat quod ſanus et incolumis, poſt multos labores et terrarum ſpacia ſexta feria poſt purificacionem beate uirginis uenit in Srenigniam [Skenigniam] conuentum ſuum, et in quarta feria post mathie legere incepit ibidem. Rogans dilecionem ueſtram in eadem littera, quatenus memor ſitis antique caritatis, et intime familiaritatis, et ut pro eo et amicis ſuis, ſicut de uobis confidit, velitis deum aſſidue deprecari. uobis non potuit mittere aliquam litteram propter artitudinem temporis et nuncii feſtinanciam jſtam uix mittens nobis in omnibus, iſta ſcripſit michi, et non plus inter alia negocia procurande ſibi ut uos ex parte ſua ſalutarem, ſtatum eius intimando. De ſtatu autem meo amici uestri ſpecialis. Sed tibi [timidi?] propter metum iudeorum noueritis, quod tranſiens per ignem et aquam multas tribulaciones in corpore et anima paſſus ſicut credo a fratribus intellexiſtis in die beati mauricii veni pariſius. vbi iniunctaconem [propter inmutacionem] et nouitatem diete numquam in eodem ſtatu permansi, quin diuerſis inpeterer infirmitatibus, per totam hyemem uſque poſt paſcha a quibus omnibus per dei graciam, et magnam mei cuſtodiam ante aſcenſionem domini ad plenum fui liberatus, et curatus, et iam aſſueſco oua comedere magis corrupta, et quantitate parua quam illa oua de eflia, que fratribus nostris colonie dantur. et anxior in hoc ſolitudine acrediotus, recogitans oua recencia, et olera iuxta ollam carnium nobis ſedentibus et uidentibus et comedentibus, deſcendo ſepius uidelicet non corpore in egyptum ſtumbelenſem et corpore deſcenderem, et ſepius deſcendiſſem, et alii plures ſocii mecum, eciam ſi de pariſius ad decem miliaria plus quam de colonia diſtaret. de iſto tam[en] ſufficienter. Rogo ut ſtatum uestrum et fratrum ueſtrorum, et uos, domine plebane, uestrum et matris vestre et familie michi ſignificare uelitis quam primo poteſtis, vt fratri petro ſignificem, quia nuncios aliquos habebo ut credo, qui ibunt ad terram ſuam. valete ſemper in domino. memores mei ſecundum promiſſum vestrum in oracionibus uestris, et confidenciam quam de uobis habeo, cum ſecrete locuti fueritis in cubili ſponſo vestro ihesu cristo. Salutantes ex parte mea matrem patrem ſorores uestras, et cetera. Nolo ut alicui hanc litteram oſtendatis, ne per ſinistras interpretaciones alicuius nota aliqua refundatur in ſcribentem. Dicatis domine beatrici, quod pro redeuntibus fratribus de capitulo oua recencia preparet, et condimentum de nouis caſ[e]is et mei memoriam habeat, cum bene ſibi fuerit inter begginas. Datum in die beati viti et modesti. Valete et orate pro me. (lk 426–430; CJ 51v²–52r²)

LIV kiri

• [13. veebruar 1272]

Vagale Kristuse mõrsjale ja Issandas alati armastatavale Cristinale Stommelnis; vend Mauricius, kes on Pariisis õppimas, tervitus ja Püha Vaimu lohutust. Tüütab mind kirjutamine omadele, kelle juures olen pandud unustusse nagu südamest surnud, kuid häbenemine ei lase ka kirjutavat kätt tagasi tõmmata; kiindumusest ja häbenemisest aetud. Kuigi lootus on ju kadunud, mis lubas nii paljudele kirjadele kasvõi üht vastust, kirjutan ma siiski jälle, mind tõukab võimalus kirja saadikuga saata. Ja nüüd kalleim, rääkides eraldi ja lähedaselt, ja sinu alandlikkusest inimlikku julgust võttes, tean ja selle kirja toojalt sain kuulda, et sind ümbritsevad mitmekordsed hädad ja valud sinu vanemate kahjude pärast, mis on juhtunud, ja sinu ja minu sõbra priori lahkumise pärast. Ja ma ei unusta mässavat vaenlase jõge, kus sinu hinge laevuke juba kaua ulbib sinu eriliste vaenlaste ohtlike ja hukutavate tormide käes, ja sellepärast tunnen sulle kaasa, armastusest, millega ma sind armastan Issandas, seda südamlikumalt, mida nõrgem ja hapram on naissugu hädades ja koledates õnnetustes. Siiski, kuna ma arvan, et sa oled kitsikuses tugev naine, loodan Issandas, kes on tema peale lootjate tugevus, et ta sulle kõrgustest ikka jõudu annab, neile ja nii paljudele viletsustele vastu seista, ja teeb sinuga nii, et nende kiusatuste lõpp on hea ja loodetud. Õhutan jälle Issandas ja palun, et võttes tugevuse vaimu vaenlase vastu, paneksid oma mõtlemise Jumala peale ja juhiksid kõik oma tõotused tema poole. Tema on ju ise see, kes paiskab maha ja tõstab üles, haavab ja ka tervendab ja pärast masenduse hoope annab lohutuse leevendust. Ole terve, meenuta mind hommikustes palvetes Jumalale, nagu ma sind usaldan ja sinu lubadusi; tervitades kogudusepreestrit, tema ema ja õdesid ja sinu omi. Kirjutatud valentinipäeva öösel pärast matutiini; millele ma rohkem lisada ei saanud, sest kirjutaja oli muuga hõivatud. Mida olen kirjutanud, olen kirjutanud, ja ei kirjuta enam rohkem, kui sa ei kirjuta. (lk 435–437)

• • Deuote cristi sponse, et in domino ſemper diligende, Criſtine in ſtumbele, Frater Mauricius pariſius degens in ſtudio, ſalutem et ſancti ſpiritus conſolacionem. Tedet me meis ſcribere aput quos obliuioni datus ſum tamquam mortuus a corde ſed pudet ad preſens manum ſcribendo retrahere affectu nominum et tedium propellente. Licet enim ſpes periit que pro tot ſcriptis, uel ſolum reſponſum promiſerat, tamen ut — ſcribam iterum latoris preſencium occaſio me induxit. et nunc karissima ut ſingulariter et familiarius loquar, et humana[m] ex humilitate tua ſumens audaciam, ſcio et per latorem preſencium intellexi, quod circumdederunt te tribulaciones multiplices et dolores propter parentum tuorum iniurias, quas ſuſtinent, et obitum prioris amici tui et mei. nec ignoro tumidos aduerſitatum fluctus, quibus tue mentis nauicula iactatur. Iam multo tempore inter periculoſas et procelloſas tempeſtates tuorum hoſtium ſpecialium tempeſtates, et ideo tanto precordialius tibi ex caritate qua te in domino diligo conpacior, quanto inbecillior et debilior ſexus muliebris exiſtit, ad tribulacionum, et uexacionum inpetus ſuſtinendos. verumptamen quia mulierem fortem te in anguſtiis reputo ſpero in domino, qui eſt in se ſperancium fortitudo. Quod tibi conſtanciam tribuet et ex alto uirtutem, tot et tantis calamitatibus resiſtendi facietque tecum in hiis finem bonum et optatum cum huius temptacione prouentum. hortor in domi igiturno et rogo, quatenus aſſumens ſpiritum fortitudinis in aduerſis iactes in deum cogitatum tuum, et ad ipſum dirigas totaliter uota tua. ipse enim est qui percutit et medetur, wlnerat atque ſanat, et poſt meroris uerbera, conſolacionis adhibet lenimenta. vale memor mei in oracionibus matutinis aput deum, ſecundum meam confidenciam in te et tuam promiſſionem ſalutans plebanum matrem et ſorores eius et tuas. Scripta in nocte beati valentini, poſt matutinas, cui plus addi non potuit ſcriptore in aliis occupato. quod scripsi scripsi nec adiciam ultra ſcribere, niſi ſcribas. (lk 434–436; CJ 52v²–53r¹)

LX kiri

• [1273?]

Vagale ja Kristuses armastatud Cristinale, Jumala ümmardajale, Mauricius, lektor Tallinnast, jutlustajavendade ordust, tervitusi ja pärast praegust viletsust vaadelda tõelist peigmeest Siionis ilmsiks tehtud näoga. Kuigi ihu poolest eemal, siiski vaimus juures olles, meenutan kõike seda head, mis te mulle tegite, ja tänan südamest, teatades, et olen Jumala armust ihu poolest terve; oh et nii oleks ka hingest! Nagu selle kirja tooja, keda te hästi tunnete, sellest ja muustki võib teile täielikumalt jutustada. Palun alandlikult ja pühendunult, et te mind oma palvetes ei unustaks, kes ma olen pandud meieisapalve lõppu [või: palvehelmestega piiratud]; tervitades teie õdesid ja kogudusepreestri ema ja tema õdesid ja teda ennast. Olge terve, ja Jumala arm teiega! (lk 451–453)

• • Deuote ac dilecte in cristo Criſtine dei famule, Mauricius, lector de ſecualia [Reualia] ordinis fratrum predicatorum. Salutem et poſt preſentem miſeriam uerum ſponſum in ſyon reuelata facie contemplari. licet abſens corpore, preſens tamen ſpiritu, memor omnium bonorum que feciſtis mihi, ex corde regracior ſignificans, quod ſanus ſum per dei graciam in corpore utinam et ſpiritu. Sicut lator preſencium quem bene noſcitis, de hoc et aliis poterit uobis plenius enarrare. Rogo humiliter et deuote, ut mei non obliuiſcamini in oracionibus uestris, qui poſitus ſum in finibus pater noſter. Salutantes ſorores uestras et matrem plebani et ſorores eius et ipſum plebanum. Valete et gracia dei uobiſcum. (lk 450–452; CJ 54v²–55r¹)

Tema kohta

Vita Cristine Stumbelensis

Seitsmes külastus

• [Esmaspäev, 23. juuli 1268]

Enne õhtut tema [Cristina] juurest ära tulles, kui lugesime vesprit, jõudsid kohale veel kaks venda Kölnist, vend Albrandinuse õpingukaaslased, nimelt vend Baldwinus Flandriast ja vend Mauricius Tallinnast, Dacia provintsist. Ja kui me olime õhtust söönud koos emand Gevaga, mainitud püha Cecilia [kanonisside kolleegiumi] abtissiga, kes oli vendadele nagu ema eest ja väga heategev, auväärne neitsi ja igati hea kuulsusega ja pisut elatanud, läks emand abtiss väljale, saatjaskonnaks tema tüdrukud ja nooremandad. Kellele ka meie, neli venda, tema palve peale järgnesime. Olid seal tema kolleegiumist kuus emandat, kõrgeaulised neitsid ja hästi haritud, keda nimetaksin emandateks tõotuste pärast, aga nooremandateks sünnipärase seisuse ja mõnevõrra noorema ea pärast. Jalutuskäik lõppenud, istus emand abtiss ühel künkal oma mõisa ees pingile, ja tema ümber istusime ka meie, vennad, ja mainitud nooremandad. Muu hulgas, mis siin juba öeldud sai, ütles kogudusepreester emand abtissile: „Emand, näete, siin on teie juures neli õpetatud studenti jutlustajate ordust, eri provintsidest, öelge neile, et nad meie ees mõnda teoloogilist küsimust arutleksid.“ Kui emand minu poole pöördus, mitte et ma kõige targem oleksin, vaid et ta mind paremini tundis, ja käskis, et alustaksime arutelu mõne küsimuse üle, palusin teda, et ta meid sellest säästaks. Ma kartsin, et nagu tavaliselt, läheb disputantide vahel tüliks. Kui ta minu palvet kuulda ei võtnud, sest teda tõukas tagant uudishimu, sest ta ei olnud kunagi kuulnud disputantide kohtumist, kutsusin kaaslased ja, isand kogudusepreestri ärgitusel, pani emand abtiss diskuteerimiseks ette küsimuse, kummale Issand usaldas enam, kas Peetrusele, kiriku, või Johannesele, kellele andis püha Neitsi, oma üliauväärse ema. Ja kui vend Albrandinus, meist vanim ja püha Peetruse valdustes sündinud, seisis Peetruse väärikuse eest ja mina Johannese puhtuse ja omasuse eest, ja argumendid ja järeldused siia-sinna kõlasid, kusjuures kaks ülejäänud venda ja õpingukaaslast meid toetasid, äkki tuli joostes ja ähkides üks tüdruk ja kutsus kogudusepreestrit tungival häälel, öeldes ja paludes, et ta tuleks temaga kaasa. Ja me kõik arvasime, et kutsutakse mõne haige juurde, kes on suremas, ja ta ise läks koos tüdrukuga ja sai teada, milles on asi, ja kutsus mind valju häälega ja palus, et ma võtaksin kellegi kaasa ja tuleksin ruttu. Jätsin dispuudi sinnapaika ja võtsin vend Albrandinuse kaasa, ja kui ma tema juurde jõudsin, ütles mulle: „Kurat paiskas Cristina virtsatiiki ja ma kardan, et uputab ära, kui me ei kiirusta.“

• "Stommelni Cristina elu", lk 69

Muu

• Mitte ükski säilinud dokument ei anna vähimatki alust väitele, et Tallinna Mauricius oli Albertus Magnuse õpilane, ega tegelikult sellelegi, et Albertus oma viimasel Kölni-perioodil üldse lektorina ametis oli.
  • Siiri Rebane, "Kes ütles, et Tallinna Mauricius oli Albertus Magnuse õpilane?", Acta Historica Tallinnensia, 2003, 7, lk 13

• Kirja lõpus [LX kiri] väidab Mauricius end teksti editeerija Johannes Paulsoni järgi asuvat "meie isamaa ääremail" (in finibus patrie nostre), kusjuures koodeksi tekst sisaldavat sõna patrie (isamaa omastavas käändes) asemel sõna pater (isa) ning tähendaks sel juhul "meieisa palve ääremail". Kumbki versioon ei kõla loomulikult ja nii on see tekstikoht tekitanud segadust ka varasemates väljaannetes. Võimalik, et koodeksi kirjutaja ei mõistnud oma algteksti abreviatuuri õigesti ja Mauriciuse kasutatud sõna oli hoopis provincie. Sel juhul väitnuks ta, et asub "meie provintsi .. äärel", ja see sobiks nii sisulises kui ka geograafilises mõttes. Teisalt räägib meieisa palve mainimise kasuks see, et sarnast väljendit, sedapuhku küll alamsaksakeelsena (vor den heiden, dar dat pater noster wendet) on Tallinna kohta kasutanud ka üks siin 1417. aastal peatunud Jutlustajavendade ordu lektor. Tema ütluse tähendus on jäänud uurijatele arusaamatuks. (Neitzert 1987: 120, 123, viide 28; vt. ka lk. 201)
  • Tiina Kala, Jutlustajad ja hingede päästjad. Dominiiklaste ordu ja Tallinna Püha Katariina konvent; Acta Universitatis Tallinnensis; Tallinna Linnaarhiivi Toimetised, Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2013, lk 134–135