Ajataju

Proosa

• "Lõpuks ometi," mõtles Fiedleri naine, kui ta trepilt mehe samme kuulis. Kuigi talle polnud midagi nii ebameeldivat kui ootamine, oli ta liiga uhke, et teiste juurde kööki minna. Varematel aastatel olid nad kõik koos õhtust söönud, kuid mõningate arusaamatuste järel oldi jõutud otsusele, et on parem, kui noorpaar veedab õhtud isekeskis. Õieti polnudki Fiedlerid enam mingi noorpaar. Nad olid juba rohkem kui kuus aastat abielus. Kuid Fiedlerite käsi käis samuti kui paljudel teistelgi inimestel pärast Kolmanda Riigi algust. Mitte üksnes, et välised olukorrad ja suhted tundusid ebaselgetena ja ainult pooleldi reaalsetena, vaid neil oli kadunud ka igasugune ajatunnetus. Neile tundus, et iga hetk võib toimuda muudatus, ja nad imestasid väga, kui märkasid, et aasta on jällegi möödunud.
  • Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982, lk 290

• Aja kulgemise taju on imelik ja vastuoluline asi. Oleks nagu mõistlik arvata, et rutiinne aeg või sündmusteta aeg tundub olevat lõputu. See peaks nii olema, aga ei ole. Just igavatel sündmusteta aegadel pole üldse mingit kestust. Aeg, mis on huvitavusest pulbitsev, tragöödiast haavatud, rõõmust lõhestatud - see on aeg, mis tundub mälestustes pikk. Ja see peab paika, kui selle üle järele mõelda. Sündmustel pole ühtegi posti, mille ümber kestust drapeerida. Mitte millestki mitte millenigi pole mingit aega.
  • John Steinbeck, "Hommiku pool Eedenit", tlk Pille Runtal, 2001, lk 70-71

• Kuidas on ajast saanud okastraat? Kui me ise oleme selle kaasloojad, kuidas on see siis saanud meid endasse sulgeda?

Sellele ei anna Uexküll mingit seletust ja seda ei saa ükski inimene ka temalt oodata. Ta kirjutas sellest, mida pidas ajataju kõige lihtsamateks ehitusklotsideks: taktist, rütmist ja suhtest lihaste liikumise ja ajataju vahel. Nende uurimist pidas ta oma ülesandeks, nendega töötas ta oma laboratooriumis. Esimestest lehekülgedest peale on selge, et ta andis endast parima. (lk 197)

• Loomad saavad aru, et midagi muutub. Aga ajataju koosneb kahekordsest teadlikkusest: muutumatus ja muutlikkus. Seda saab omistada ainult neile, kes seda väljendada mõistavad. Seda saab teha ainult keele abil, ja ainult inimestel on keel.

Ajataju ja keel kuuluvad lahutamatult kokku. (lk 210)

• Aeg on hulk teadvuse vorme, hulk sümboleid inimese elus.

See tähendab, et aeg on ka keele tähenduspiirkond, nagu maastik, kuhu minnakse, kui üritatakse mõista seda osa maailmast, mis on seotud tema muutumisega.

Nagu kõik keelemaastikud, ei koosne ka aeg ainult sõnadest või keelelisest tähendusest. Seal on ka värvid, helid, rütmid, puudutused, lõhnad, pinged ja pingelangus.

Oma kõige lihtsamas vormis on see äratundmise ja ootamatuse kirjeldamatu ühendus, mis tekib, kui teadvus tunnetab maailma liikumist. See on teadvustamine, et igas muutuses on midagi ennenägematut, unikaalset ja pöördumatut, ja midagi, mis jääb alati samaks. (lk 215)

• Peter Høeg, "Piiri peal". Tõlkinud Tiina Toomet, 2004