Kristiina Pelto-Timperi

Kristiina Pelto-Timperi (sündinud 10. mail 1954 Raahes, Soomes) on soome kirjanik.

"Sirelisuru"

Kristiina Pelto-Timperi, "Sirelisuru", tlk Toomas Niit, 1974, LR 35.

• Pimedus tuleb üllatades

nagu nahkhiir. (lk 15)

• Vesi on soe.

Algul kahlatakse põlvini vette ja tehakse rind ja käed märjaks. Põhjas on libedaid kive, siin ujutakse harva. Kui vette viskuda, liigub kehast nagu traati mööda ajju: see on suvi. (lk 19)

• Väikesest peast ma kartsin surma. Siis oli matuseid iga pühapäev ja mind muudkui viidi kirikusse. Oli kole näha musta riietunud nutvaid inimesi. Kõik olid kõverdunud krampunud asenditesse, kaldu ja kummargile. Kartsin, et ka mind pannakse kirstu ja maetakse maa sisse mulla ja liiva alla. Kui ema tuli, keelas ta kirikus-käigud rangelt ära. Ei tule arenemisele kasuks, tüdruk on ju päris hüsteerik. (lk 34)
• Mamma köhib kolm korda taskurätikusse, elegantselt. Mamma on haigur või kurg. (lk 34)
• Olen sinuga ühel meelel, vanaisa: kirik kuulub patustele ja mitte valevagadele kristlastele. Sa kutsu siia need, kes usutunnistust peast ei oska, need, kes ei tea, millal tuleb püsti tõusta. Sa kutsu siia sopajoodikuid ja lapsega tüdrukuid, neid, keda maailm mingil põhjusel hukka mõistab. Ära kutsu neid, kelle kukrupaelad on vallali, kutsu neid, kel pole killingitki taskus. Sest mina ei tea, mida sa mõtled patuste all. Pea meeles, et idealism on kogu arengu algus. (lk 34)
• Kaisa kohv on kange, aga samal ajal kuldkollane. Tea mis nõks see on? Saiad on vanas tuntud kohas üleval kapis.

Mauno tuleb ja ronib köögilauale. Lühikeste pükste säärtest paistavad karvased jalad.

"Sinust on päris kokk saanud. Su ema ei tea neist asjust suurt midagi."

"Küll ta juba enda ja minu eest ikka hoolitseda oskab. Me põlgame, suure p-ga, neid tüüpe, kes arvavad, et jätavad sügava mulje, kui räägivad telekas või mõnes lehes, et kuulge, mina ei oska isegi kohvi keeta. SEE ON JU NII KOHUTAVALT RASKE. Ma tahaksin saata need tüübid koos kartulikotiga Sahaara kõrbe mõneks nädalaks, küll nad siis oskaksid teha sousti kas või paljast kõrbeliivast. Võib ju olla, et ei tunta erilist sümpaatiat köögi vastu, aga niipaljukest igaüks ikka oskab." (lk 36)

• Olen proovinud öelda endale: ela olevikus. — See ei õnnestu, ei lähe korda. Leian enda kusagilt mujalt. (lk 38)
• Tinilgi on sügise maitse juures. Selliste õunte maitse, mida on ahjus küpsetatud ja millele on suhkrut peale raputatud. Ta hammustabki nagu vähk, kuigi veel pole vähilkäimise aeg. (lk 46)
• Rohtaias on kolm mesipuud, millest vanaisa tõstab kollaseid kärjekooke kasti. Ümber taadi kihab lugematuid mesilasi, aga laia äärega kaabu külge kinnitatud võrk kaitseb nägu ja plastkindad kaitsevad käsi. Kärgedes paistab siin-seal valkjaid kohti. Nende all on mesi, ütleb vanaisa. Mesilastel on kõhupoolel näärmed, millest nad eritavad vaha valmis mee katteks. Väikesest peast ma arvasin, et vaha on mesilaste sülg. (lk 46-47)
• "Endisaja inimestel oli ikka hiilgav fantaasia. Kõigest on nad tahtnud ja mõistnud jutte teha. Igast kivist ja kännust on jupp juttu. Igaühel oma terake ka sees. Aga tänapäev suurt ei inspireeri. Kõik tehakse nii pagana ametlikuks ja tehniliseks ja lihtsaks ja käepäraseks. Inimesedki võtavad nagu ühe joone peale ritta. Arengumaad surevad nälga, meie hakkame varsti lihtsustamise lihtsustamisest nõretama. Kuramus, kes siis elada jaksab!" (lk 52)
• Õhtu teeb näod mustaks, ainult silmad on kaks elavat täppi. Korraks vaadates tundub teine inimene kõvera kuusena. (lk 55)