Tsitsi Dangarembga

Tsitsi Dangarembga (sündinud 14. veebruaril 1959 Mutokos Rodeesias) on Zimbabwe kirjanik ja filmilavastaja.

"Närvilised olud"

Tsitaadid väljaandest: Tsitsi Dangarembga, "Närvilised olud", tlk Heili Sepp, 2021, LR nr 31-34.

Mul polnud kahju, kui mu vend suri. Ka ei palu ma vabandust oma kalkuse pärast, milleks te võite mu tundenappust pidada. Sest see pole seda sugugi mitte. Nüüd tunnen ma palju, palju enam, kui suutsin tunda tollal, kui olin nooruke ja mu vend suri, ning asi pole kaugeltki vaid vanemaks saamises. Nõnda siis ei hakkama vabandust paluma, vaid alustan sellest, et tuletan meelde oma venna surmaga päädinud asjade käiku, nagu ma seda mäletan, sündmusi, mille läbielamine annab mulle võimaluse nüüd sellest kõigest kirjutada. Ja kuigi mu venna lahkumist ja mu loo sündmustikku ei saa lahutada, ei kõnele viimane ju sugugi surmast, vaid minu ja Lucia pääsemisest, mu ema ja Maiguru lõksujäämisest ning sellest, kuidas mässas Nyasha - avarapilguline ja üksildane Nyasha, mu onutütar, kelle mäss ei pruukinud olla lõppkokkuvõttes edukas. (lk 7, romaani algus)

Jõgi, puud, puuviljad ja põllud. Nii see alguses oli. Nii oli kõik mu esimestes mälestustes, aga sedasi see ei jäänud. Kui olin veel üsna nooruke, ehitas valitsus meie kandi administreerimiseks oma piirkonnanõukogu hooned vähem kui miili kaugusele meie pesemiskohtadest. Nõnda pidid kõigi meie külakese tosinkonna majapidamise asukad iga kord, kui nõukogumajadesse asja oli, ületama Nyamarira, nagu meie jõge kutsutakse. Ei läinud palju aega, kui ettevõtlikumad meie seast märkasid, et nõukogumaja ees on alati rohkem rahvast kui mujal külas (välja arvatud pühapäeval kirikus ja teistel päevadel seal kus parasjagu õlut trimbati), ja rajasid nõukogumajade kõrvale oma pisikesed pudupoekesed, kus müüsid meile vajalikke tarbekaupu - leiba, teed, suhkrut, džemmi, soola, küpsetusõli, tikke, küünlaid, petrooleumi ja seepi. Ma ei mäleta täpselt, millises järjestuses see kõik toimus, kas bussipeatus tekkis sinna enne või pärast pudupoekeste ehitamist, aga varsti hakkasid seal peatuma ka bussid. Vähem usin ja jõude logelev osa külanoorsoost hakkas pudupoekeste ümbruses aega surnuks lööma ning ostma üksteisele, kui nad seda lubada said, mida ei juhtunud kuigi sageli, Fantat ja Coca-Colat ja vanilliessentsi aroomiga lõhnu, odav pudelike kolmepennise eest. Üks ettevõtlik pudupoodnik kasutas seda ära ja paigaldas oma poekesse grammofoni, et noored saaksid muusika ja tantsuga meelt lahutada. Nad mängisid uut rumbat, mis osutas nagu popmuusika ikka sihitu sõrmega ajastu oludele: "Annan sulle kõva kolaka, kui sa oma rahalunimist ei lõpeta", "Isa, mul pole tööd, anna mulle roora raha", "Mu arm, miks võtsid teise naise?". Puusad õõtsusid ja tallad tümpsusid nende ühiskondlike tõikade rütmis. Oli üksmeel. Ametivõimud muutusid ärevaks. Märgates, kui ettevõtlik meie kogukond oli, premeerisid nad meid pingutuste eest nõukogumajade moodi tumesiniseks värvitud õllesaaliga, kus müüdi igal nädalapäeval odavalt "pärismaalaste õlut" ja "selget õlut". Nii sai meie pesemiskohast läbikäigukoht neile, kelle tee viis teab mis põhjusel Magrosasse. Sündsuse huvides pagendati kümblemine jõeserva mööda ülesvoolu. (lk 9-10; roora - "pruudiluna" šona keeles)

Selleks ajaks, 1965. aasta lõpuks, oli vend hakanud juba tunnustust pälvima, saades põhikooli kahel esimesel aastal klassi parimaks ja püsides pärast seda viie esimese seas. Just seda soodumust, mis oli onu elevile ajanud, sooviski ta nüüd edasi arendada. "Kui mul oleks sinu ajud," oli isal kombeks Nhamot tema esimestel kooliaastatel ehk kujunemisaastail julgustada, "siis oleks ma praegu juba kooliõpetaja. Või ehk isegi arst. Mis sa mõtled, et me elaks siis nii nagu praegu? Ei! Telliskivimajas, kus on voolav vesi, kuum ja külm, ja lambid, just nagu Mukomal. Küll see oleks alles tore olnud, kui mul vaid ajusid oleks olnud." Nhamo, kes uskus pojalikku kuulekusse, tavaliselt nõustus isaga, et see oleks tõepoolest tore olnud, ja kinnitas talle, et ei tarvita intellekti, millega teda on õnnistatud, kurjasti. Mina olin teistsugune. Mina tahtsin jõuda tõeni. (lk 11)

Väga varsti pärast misjonisse minekut lõpetas mu vend lühikestel vaheaegadel kodus käimise. Kuigi ta külastas meid aeg-ajalt koos onuga, tuli ta pikemaks koju ainult kord aastas, kui lõppes kooliaasta ja algas maisiaasta. Aprilli- ja augustikuiste koolivaheaegade ajal keeldus Nhamo koju tulemast, rääkides, kuidas tal on vaja lakkamatult oma raamatuid lugeda, et kooliaasta lõpus eksamitest läbi saada. See oli veenev põhjendus. See võimaldas tal vältida ebamugavaid ülesandeid, nagu maisivarte korjamine ja kuhjamine ning tõlvikute lehtedest puhastamine. Maisikoristuse ajal sügeles ihu igal õhtul hirmsal kombel ning me jooksime kiheluse mahapesemiseks põllult otse jõe äärde. See, et Nhamole saagikoristus ei meeldi, polnud mingi üllatus. Keegi meist ei pidanud seda meeldivaks kohustuseks. See oli lihtsalt üks neid töid, mis tuli ära teha. (lk 12-13)

Pärast misjonisse minekut hakkas kogu see vaesus teda ärritama või vähemasti oli tal selle pärast häbi, kuigi varem see nii ei olnud. Enne misjonisse minekut olime suutnud jõuda üksmeelele, et kuigi meie viletsus on kohutav, on see kahtluseraasutagi meie enda oma ning seega on ka selle peletamise kohustus meie oma. Aga siis muutis miski misjonis nähtu venna meelt ja ta hakkas arvama, et kodul ei saa talle enam mingeid nõudmisi olla, nii et kui ta vaheajaks koju tuli, siis poleks ta nagu tulnudki: temaga polnud võimalik eriti suhelda. Abist põllul või kariloomade talitamisel või küttepuude tegemisel, kõigist ülesannetest, mida ta enne misjonisse minekut oli täitnud vabatahtlikult, oli saanud justkui mingi nõme nali. (lk 13)

Nii Netsai moodi oli küsida mult midagi, millele ma ei saanud vastust anda. Ma ei saanud õdedele kalgilt kuulutada, et olin mõelnud, kui väga mulle meie vend ei meeldi. Tundsin end selle pärast süüdi. Mõte, et ta on meie vend ja peaks mulle meeldima, tegi vastumeelsuse tundmise veelgi raskemaks. Ometi tundsin sellest mõttest hoolimata endiselt sedasi ja järelikult pidi ta mulle ikka tõeliselt vastumeelne olema! (lk 17)

See oli naiivne mõte. Netsai peksmine kompsude pärast oleks pidanud mulle selgeks tegema, et Nhamo ei ole õiglusest huvitatud. Et võib-olla on ta õiglane teiste inimeste suhtes, aga kindlasti mitte oma õdede vastu, oma nooremate õdede vastu. Ehk olen ma tema suhtes ebaõiglane, süüdistades teda nüüd, pärast tema surma, kui ta ei saa ennast enam kaitsta ja kui ma ise olen näinud piisavalt, et teada: süü ei käi kenasti sätitud pakikestes. Võib-olla jätan ma mulje, et Nhamo oligi lihtsalt otsustanud olla vastik ja see tuli tal hästi välja, aga tegelikult polnud asjad üldse nii; tegelikult ei teinud ta midagi enamat, kui käitus, vahest äärmuslikul viisil, nagu temalt oodati. Minu peres ei peetud naiste vajadusi ja tundeid esmatähtsaks, isegi õigustatuks mitte. Just sellepärast olin ma Nhamo surma-aastal kolmandas klassis, aga mitte viiendas, kus ma oleksin pidanud vanuse järgi olema. Noil aegadel tajusin ma oma olukorra ebaõiglust iga kord, kui sellele mõtlesin, ja ma tegin seda paratamatult sageli, sest lapsed räägivad oma vanusest alatihti. Mõeldes sellele ja tajudes ebaõiglust, muutuski mu vend mulle vastumeelseks, ja mitte üksnes mu vend, vaid ka mu isa, mu ema - tõtt-öelda igaüks. (lk 19)

Aga mingil põhjusel, milles ma pole mälu järgi kunagi selgust saanud, sest tol aastal oli meil korralikult sadanud, oli minu koolimineku aastal vilets saak. Saime küll piisavalt maisi, et ise mitte nälga tunda, aga müügiks midagi üle ei jäänud. See tähendas, et majas polnud raha. Polnud raha, polnud ka kooliraha. Polnud kooliraha, polnud ka kooli. (lk 20)

Mäletan, et arutasime Nhamoga Babamukuru hariduse üle. Nhamole avaldas sügavat muljet juba seegi, kui tohutult palju on võimalik haridust omandada. Ta ütles mulle, et see peab ikka tähtsat sorti haridus olema, mida Babamukuru hankima läks, kui selle jaoks tuleb nii kaugele minna. "Inglismaa," ütles ta mulle rõhuka autoriteediga, "on väga kaugel. See on palju kaugemal kui Lõuna-Aafrika." Kust ta seda teadis? (lk 21)

Mõistsin, et aedviljade müümine pole tulus äri. Mõistsin, et minu koolirahaks teenitust ei piisa. Jah, ma mõistsin, miks ma ei saa tagasi kooli minna, aga mulle meeldis koolis käia ja ma olin seal tubli. Seetõttu masendas mu olukord mind väga.

Isa arvas, et ma ei peaks juhtunust suurt numbrit tegema. "Kas sellise asja pärast tasub siis südant valutada? Haa-a, see pole midagi," rahustas ta mind, eelistades talle omaselt minna kergema vastupanu teed. "Saad sa siis raamatuid küpsetada ja oma abikaasat nendega toita? Jää emaga koju. Õpi küpsetama ja koristama. Kasvata aedvilju."

Tema soovis lohutavate ja mõistlike sõnadega mu meelt pehmendada, aga mina ei näinud siin midagi mõistlikku. Seda juhtus isa juttu kuulates sageli, aga senimaani polnud mul olnud tema teooriates kahtlemiseks nii selget põhjust. Seekord olid mul aga tõendid. Maiguru on haritud, aga kas ta serveerib Babamukurule lõunaks raamatuid? Avastasin kurvastavaks kergenduseks, et mu isa pole mõistlik.

Kurtsin seda emale. "Baba ütleb, et mul pole vaja haridust saada," teatasin talle nördimusega. Ta ütleb, et ma pean õppima olema mehele hea naine. Vaata Maigurut," jätkasin ma, ise oma õelust teadvustamata. "Ta on meheie parem naine kui sina!"

Mu ema oli liiga vana, et lasta end häirida minu lapselikust jampsist. Ta üritas veidi selgust tuua, rääkides mulle üht-teist, selgitades, et isal on õigus, sest isegi Maiguru oskab küpsetada ja koristada ja aedvilju kasvatada. "See naiseks olem ise värk on üks raske koorem kanda," ütles ta. "Ja kuidas teisiti! Kas pole meie need, kes toovad lapsi ilmale? Kui asjalood on nii seatud, siis ei saa sa lihtsalt otsustada, et täna tahan teha nii, homme naa ja ülehomme hoopis kooliharidust saada! Kui midagi tuleb ohverdada, siis oled sina see, kes peab ohvri tooma. Ja need asjad pole lihtsad; sa pead hakkama neid õppima varakult, väga noores eas. Mida varem, seda parem, et hiljem oleks kerge. Kerge! Just nagu see oleks üldse kunagi kerge. Ja nüüdsel ajal on veelgi hullem, ühelt poolt mustanahalise elu viletsus, teiselt poolt naiseks olemise needus. Aiwa! Abiks, mu laps, on see, kui õpid oma koormaid jõudsalt kandma." (lk 22)

Ema ütles, et must nahavärv on koorem, sest see teeb vaeseks, aga Babamukuru ei olnud vaene. Mu ema ütles, et naiseks olemine on koorem, sest peab sünnitama lapsi ning hoolitsema nende ja mehe eest. Aga minu meelest polnud see tõsi. Maiguru eest hoolitses kenasti Babamukuru misjonis asuvas suures majas, mida ma polnud näinud, aga mille avaruse ja elegantsi kohta olin kuulnud kõlakaid. Maigurut sõidutati ringi autos, ta nägi välja sätitud ja värske, alati puhas. Ta oli üleüldse teistsugune naine kui mu ema. Otsustasin, et parem on olla Maiguru moodi, kes pole vaene ja keda naiseks olemise needus pole maadligi rõhunud. (lk 23)

[Vanaema jutustus:] Sortsid, kes tundsid hästi reetmise ja musta maagia peent kunsti, tulid lõunast ja ajasid inimesed maalt ära. Eeslite seljas, jalgsi, hobustel, härjavankritel otsisid inimesed kohta, kus elada. Aga sortsid olid ahned ja saamahimulised; inimestele jäi aina vähem ja vähem maad. Viimaks jõudsid inimesed kodukotuse hallile, liivasele pinnale, nii kivisele ja ahtrale, et see sortsidele ei kõlvanud. Sinna rajasid nad kodu. Aga kolmandana sündinud poeg, minu vanaisa, keda peibutasid sortside sosinad rikkustest ja luksusest ning keda heidutas karm elu isakodus, taris iseenda ja oma pere ühte kohalike sortside farmi. Yuwi! Üksnes selleks, et avastada: neid on ahvatletud orjusse. Aga ühel päeval õnnestus mu vanaisal pageda lõunasse, küütlevaisse kullakaevandustesse, kus hüvad mehed said väidetavalt kiirelt rikkaks. Valgel sortsil polnud naistest ja lastest mingit kasu. Ta heitis mu vanaema ja tema lapsed oma farmist välja. Varatuna rändasid nad tagasi kodukotusesse, kus mu vanavanaisal, kes polnud küll sama heale järjele jõudnud kui varem, oli õnnestunud hoida pere koos. Ja siis mu vanavanaisa suri ning pere lagunes, ning tuli välja, et mu vanaisa polnud olnud hüva mees, sest ta tapeti kaevanduses ning mu vanaemale jäi ülal pidada kuus last. Aga siis kuulis ta, et olevused, kes nägid välja nagu sortsid, aga siiski polnud sortsid, kuna nad olid pühad, olid rajanud üsna koduküla lähedale misjoni. Ta sammus mu üheksa-aastase ja niudevööd kandva onu Babamukuruga misjonisse, kus pühad sortsid võtsid poisi enda juurde. Nad panid ta päeviti oma farmis tööle. Õhtuti aga harisid teda nende võlukunstis. Sest minu tark ja ettenägelik vanaema oli palunud neil valmistada poiss ette eluks nende maailmas.

See oli minu kõrvadele üks tõeliselt romantiline lugu, muinasjutt tasust ja karistusest, põhjusest ja tagajärjest. Sellel oli ka moraal, õrritav moraal, mis kasvatas kuulaja püüdlusi, aga mitte nii kõrgeks, et need oleksid võinud kontrolli alt väljuda. (lk 24-25)

Minu onu ei kartnud rasket tööd, sest sellega oli teda harjutanud juba varane noorus farmis ja kodukotuses. Ta hämmastas misjonäre oma erakordselt tubli edenemisega koolis, ehkki ta tegi farmis täistööpäevi. Ta oli püüdlik, ta oli töökas, ta oli lugupidav. Nende meelest oli ta hüva poiss, keda on võimalik harida nagu maad, mis peaks andma harija elatamiseks saaki. (lk 25)

See lugu näitas, et elu on võimalik elada mõõduka inimväärikusega mis tahes tingimustes, kui töötada piisavalt kõvasti ja järgida reegleid. Jah, vanaema suus kõlas see kui romantiline lugu. Kannatusi see ei vähendanud, aga sõnum oli selge: pea vastu ja kuuletu, sest teist teed pole. Ta oli väga uhke oma esmasündinud poja üle, kes täpselt sedasi oligi teinud. (lk 26)

Ma arvan, et ema imetles mu järjekindlust ja ühtlasi haletses mind selle pärast. Ta hakkas mind pettumuseks ette valmistama juba kaua enne seda, kui olin sunnitud sellega silmitsi seisma. Minu ettevalmistamiseks hakkas ta mind heidutama. "Kas sa pead ennast kõigist meist teistest nii erinevaks, nii palju paremaks? Lepi oma saatusega ja naudi seda, nii palju kui see võimalik on. Midagi muud ei ole teha." Ma tahtsin toetust, ma tahtsin julgustust, hoiatusigi, kui vaja, aga siiski konstruktiivseid. (lk 26-27)

[Ema:] "Tüdrukul peab olema võimalus midagi enda heaks teha või läbi kukkuda. Kas sa arvad, et ma pole talle öelnud, et ta pingutused lähevad tühja? Sa tead oma tütart. Ta on jonnakas ja põikpäine. Ta ei võta mind kuulda. Ma ei jõua enam rääkida talle asju, millele ta mingit tähelepanu ei pööra," hädaldas ta. "Tal tuleb need asjad ise läbi teha. Kui sa ei luba tal minna, siis jääb ta igavesti arvama, et ta ei saanud ennast aidata just sinu pärast," jätkas ta, jõudes jutuga uuesti rajale. "Ta ei unusta seda kunagi ega andesta sulle kunagi."

Sellised sõnad nagu "igavesti" ja "kunagi" olid mu isa jaoks tähendusrikkad, kuna tema mõtles absoluutides, ja kui tema vaim üldse mingeid hüppeid tegi, siis kargas see hiiglasammudega vastukäivates suundades. "Las ta siis minna," ütles ta. (lk 31)

Ma ei olnud kunagi mootorsõidukiga sõitnud. Kõiksugu uued aistingud ujutasid mu üle: pehme plastkattega iste, mis ajas mind higistama, liimides mu kleidi kannikate külge, ja muhud teel, mis olid hullemad kui need, millest Nyari isa härjavanker üle sõitis. Küsisin selle kohta härra Matimbalt.

"Miks on autoteed nii konarlikud? Vankriteed pole nii hullud."

"Teed on ühtviisi konarlikud," selgitas ta. "Aga auto liigub palju kiiremini kui härjavanker, mistõttu me tunneme teemuhke autos olles tugevamalt."

Nii et muhud on samad! Ja tõesti ongi nii?

Kui me jõeni jõudsime, muutusin ma murelikuks. "Kuidas auto ujub?"

"Rattad liiguvad jõe põhjas," selgitas härra Matimba sõbralikult.

"See on täpselt, nagu sa kõnniksid üle jõe, kui jõgi pole parasjagu liiga sügav." Need uued ideed olid mulle kõik väga põnevad. (lk 32)

Bituumentee, mille keskel jooksid valged triibud, oli järjekordne selgitust nõudev imeasi.

"Miks sa ühes servas püsid, kui on terve tee?" küsisin ma härra Matimbalt. Piimaauto sõitis meile teiselt poolt vastu ja möödus meist. "Ma tean, ma tean," ei oodanud ma ta vastust ära." Seda poolt kasutavad autod, mis sõidavad linna. Autod, mis tulevad linnast, kasutavad teistpoolt. See on nii selleks, et nad kokku ei põrkaks!" Härra Matimba kiitis mind. Ta ütles, et olen terane. Mulle endale tundus ka nii, aga ma ei öelnud seda välja. (lk 32)

"Valged inimesed peavad olema väga tugevad, et nad nii kõrgele nii laia tee ehitasid," osutasin ma.

Härra Matimba nii ei arvanud. "Meie ehitasime," ütles ta mulle. "See oli üks hirmus töö. Me tegime palju hirmsat tööd." (lk 33)

"Nüüd hakkame jõudma Jõulukuru tippu," ütles ta. "Kui me üle selle jõuame, siis vaata alla ja näed midagi vaatamisväärset."

Ma vaatasin ja nägin, et all meie ees laotus ilusasti üks tilluke linn, kus oli ridadeviisi väikeseid maju, mis muutusid aina pisemaks ja pisemaks, mida kaugemale loodesuunda need laiusid.

"See on Umtali," ütles härra Matimba, "Rodeesia suuruselt kolmas linn. Ainult Salisbury, mis on pealinn, ja Bulawayo on Umtalist suuremad. Need on veel mõned asjad, mida sa õpid. Ükskord toon ma su siia õhtul. Siis on see väga ilus, sest linnatuled on nagu tuhanded tähed, aga su all, mitte kohal."

Tähed mu all, mitte kohal! Ma tahtsin neid kohe näha. Palvetasin, et sünniks ime ja päike loojuks. (lk 33)

Ta oli rääkinud, et olen väga nutikas ja väga töökas ning müün oma maisi selleks, et tema abiga endale kooliraha koguda. Ta ütles mulle, et Doris oli kiitnud teda selle eest, et ta püüab mind aidata, ja oli annetanud kümme naela mu koolirahaks. Ta näitas mulle raha, uhiuut puhast kupüüri. Kümme naela. Nii suurest rahast me kodus isegi ei rääkinud mitte. Nüüd hoidsin ma seda käes! Oh seda raha-rahakest, mis tähtsust, kuidas saadud!

"See on suur raha," oli härra Matimba nõus. "Mis sa sellega ette võtad?"

"Viin koju, hoian alles ja kasutan siis seda oma kooliraha tasumiseks tuleval aastal ja ületuleval ning aastal pärast seda."

Härra Matimba oli skeptiline. "Raha on selline asi, mida on keeruline alles hoida, eriti kui seda napib. Peame midagi ette võtma. Ma arvan, et sa annad raha koolijuhatajale. Tema annab sulle kviitungi, mida mina hoian sinu nimel, ja siis hakkame alates järgmise aasta esimesest trimestrist sinu kooliraha sellest maha arvama, kuni kõik on otsas."

Nii juhtuski. Mu vanemad ei uskunud mind, kui ütlesin neile, kui palju raha mul koolijuhataja juures hoiul on. Ka mu vend ei uskunud. Ta arvas, et mõtlesin selle välja. "Valed sind kooli ei aita," pilkas ta.

Isa halvakspanu oli palju aktiivsem, aga mul polnud muidugi aimugi, millest see tingitud oli. Ta astus koolijuhataja juurest läbi, kes mu juttu kinnitas.

"Siis olete te võtnud minu raha," ütles mu isa juhatajale. "See raha kuulub mulle. Tambudzai on minu tütar, või kuidas? Nii et kas pole ka see raha mitte minu?" (lk 36)

Mu isa on sedasorti inimene, kellele otsustatakse raha mitte laenata alles pärast seda, kui üks kord on juba laenatud. (lk 37)

Nad pidid minema öise rongiga Umtalist Salisburysse, reisides ebamugavalt viiendas klassis. Kuigi nii oli kõige praktilisem, sest neil polnud Salisburys kuskil ööbida, lisas see reisiplaan nende teekonnale lisapäeva. Kõige keerukam oli jõuda raudteejaama täpselt rongi väljasõidu ajaks kella kaheksa ja üheksa vahel õhtul. See võinuks ju olla lihtne, aga linna viivad bussid sõitsid külast läbi ebaregulaarselt ja sõiduplaan ei pidanud paika. Selle tõttu tuli reise planeerida pigem päeva kui tunni täpsusega. Nii otsustasid isa ja Nhamo sõita Umtalisse varahommikuse bussiga, mis pidi plaani järgi peatuma (kuigi sageli ei peatunud) meie bussipeatuses igal hommikul kell pool seitse. Kui buss üldse pärale jõudis, siis suvaliselt kas tund pärast ettenähtud aega või hoopis enne seda ja oli tõenäoliselt pilgeni täis: seda oli kohe näha, sest sisemus mustendas juba kaugelt, oma kahekümne jardi tagant Seetõttu tuli reisi logistika hoolikalt paika panna. Peeti pikk ja ühese lahenduseta lõppenud arutelu, kas veeta öö kodus, mis tähendanuks vältimatult varast starti hommikul, või magada mu tädi juures, kuna ta elas bussipeatusele lähemal kui meie. Baba ja Nhamo olid loomulikult viimase asjakorralduse poolt, aga ema märkis mõtlematult, et kuigi mu tädi toitlustaks neid oma kodus korralikult, ei saaks temalt eeldada nii suuremeelset teemoona kui emalt. Ema ütles, et kui nad magavad tädi juures, aga pärast surevad rongis nälga, ei tohi nad teda hiljem selles süüdistada. Tema jutu mõte jõudis pärale. Isa ja Nhamo otsustasid seada oma laagri tädi majapidamises üles õhtul enne väljasõitu ja mina pidin viima neile proviandi, mille ema pidi valmistama hommikul. Nad olid üksmeelel, et mul tuleb toidumoon viia pigem bussipeatusse kui tädi koju, et ma juhul, kui olen teel aeglane, ei jõuaks tädi juurde alles pärast nende lahkumist. (lk 39)

Isal ja Nhamol seisis ees väga keeruline teekond. Keeruline ja järelikult erutav. Tahtsin sellest osa saada. Mina ka tahtsin sõiduplaanidega žongleerida. Mina ka tahtsin süüa kesköises rongis värsket maisileiba, tuhaseid röstitud maapähkleid ja soolast keedukana. Üle kõige tahtsin ma, et mind kurdistaks nagu kõiki teisigi lennukite möirgamine ja põrin (oli see möirgamine või põrin?). Kui ma kuulasin neid oma plaane tegemas ja neist loobumas ja jälle ümber tegemas, pidi mu tahtmine nendega kaasa minna olema ilmselt näost näha, sest isa kutsus mind kõrvale, et paluda mul oma loomuvastaseid kalduvusi ohjeldada: oli loomulik, et jään koju ja teen ettevalmistusi vastuvõtupeoks. (lk 40)

Isa nägemus sellest, mis on loomulik, oli hakanud mind ärritama juba ammu, sellal kui olin pidanud koolist lahkuma. Üritasin nende selgituste kuulamist vältida sellega, et püsisin mossitades vait, mis isa meelest oli samuti loomuvastane: "Kui suu on suletud, on süda uhke." Ta ähvardas mind lüüa, aga kuna ta eelistas olla laisk, siis ei viitsinud ta mind kunagi taga ajada, kui ma plagama panin.

Mul vedas, et isa oli nii ilmselgelt võimatu tüüp, sest muidu oleksin sattunud segadusse. Neis oludes oli aga asi klaar: ei olnud võimalik isale meele järgi olla, ja selleks polnud põhjustki. Asusin kergendustundega olema meele järgi iseendale, mis tekitas temas veel enam vastuseisu. Talle ei meeldinud näha mind nii haaratuna intellektuaalsetest püüdlustest. Ta sattus mitu korda peale, kui lugesin sadza paksenemist oodates ajalehte, millesse oli mähitud magrosa'st ostetud leib, ja läks siis pööraseks. Isa arvas, et ma jäljendan oma venda ja asjad, mida loen, täidavad mu pea ebapraktiliste mõtetega, muutes mu naiseelu tegelike ülesannete jaoks üsna kasutuks. See oli tema jaoks raske aeg, sest härra Matimba oli talle demonstreerinud, et rahalises arvestuses on mu haridus investeering, aga kariloomade arvestuses on seda ka minu alistumine. Isa langes pinge all äärmustesse. Eirates Babamukuru lähenevat kojutulekut, ähvardas ta mind taas koolist ära võtta. See oli läbimõtlemata ähvardus: kuidas ta oleks seda teinud? Kuna tal polnud võimu, jättis ta mu rahule. Meie kooselu jätkus rahumeelse lahkeluna. (lk 40-41)

Rongkäik kulges aeglaselt õue suunas, mis oli juba peomeeleolus sugulasi täis. Mu isa kargas välja Babamukuru autost, viibutas mingit saua nagu võiduoda ja hüples üle muhkliku tee, karates õhku ja maandudes ühele põlvele, et siis taas tõusta, õhku karata ja poseerida surmahaava lööva sõdalasena. "Hezva!" hüüatas ta. "Kas te näete teda? Meie koju naasvat printsi. Kas te näete teda? Vaadake teda teraselt. Ta on tagasi! Meie isa ja heategija kugistas metsiku isuga inglise kirjatähti ja on nüüd täis kõhuga tagasi! Kas te arvate, et teaduskraade ei saa seedida? Kui nii, siis vaadake mu venda. Tema on need ära seedinud! Kui tahate näha haritud inimest, siis vaadake mu venda, meie kõigi suurt venda!" Ta sihtis odaga üles ja alla, pistis sellega paremale ja vasakule. Võit oli täielik. (lk 42)

Autod jäid pidama mangopuude all. Tete Gladyse väljumine, mida ilmestasid mitu ebaõnnestunud katset ja raske hingamine, oli vaevarikas; kuna ta oli väga suur, siis polnud päris selge, kuidas tal oli õnnestunud end üldse autosse pakkida. Aga tema kehakuses polnud midagi nilbet. See mõjus autoriteetselt, muutes iga olukorra, isegi tema katsed autost välja saada, kaalukaks ja tõsiseks. Me ei itsitanud, meil ei tulnud see mõttessegi. Tallad viimaks maha saanud, ajas Tete selja sirgu ja seadis end kindlalt, jalad harkis, teetolmu. (lk 42)

Babanmukuru astus autost viälja, seisatas selle avatud ukse taga ja võttis peast kaabu, et meile kõigile armuliselt ja rõõmsalt naeratada. Ja tõepoolest, mu Babamukuru oli tagasi. Nägin teda vaid silmapilgu. Järgmisel hetkel oli ta uppunud kellade merre, mis koosnes onudest, tädidest ja venna- ja õepoegadest, vanaemadest, vanaisadest ja õe- ja vennatütardest, üsaõdedest ja üsavendadest ning kõigist teistest vendadest ja õdedest. Klann oli kogunenud, et tervitada oma naasvat kangelast. Suruti ta kätt, puudutati ta pead, emmati ta jalgu. Minagi olin seal ja tahtsin Babamukurut katsuda, rääkida temaga, öelda talle, et olen tema tagasituleku pärast rõõmus. Babamukuru ajas oma kopsaka kogu nii suureks, kui võimalik, sirutades käed välja ja kummardades madalale, et saaksime kõik emmatud ja emmata. Ta oli õnnelik. Ta naeratas. "Jaa, jaa," kordas ta. "Hüva, hüva." Liikusime tantsiskledes ja lullitades maja poole, pekstes tampivate jalgadega üles korraliku tolmupilve. (lk 43)

Maiguru sisenes viimasena ja üksi koos kahe lapsega, näol vaikne ja märkamatu naeratus. Oma madalates pruunides kingades ja plisseeritud polüesterkleidis, mis sarnanes väga sellega, mille Babamukuru oli enne lahkumist mu emale jõuludeks ostnud, nägi ta välja nii, nagu polekski ta iial Inglismaal käinud. Seevastu mu onutütar Nyasha, ilus tark Nyasha, oli seal ilmselgelt käinud. Ühelgi muul viisil poleks saanud selgitada tema ülinappi kleidikest, mis suutis vaevu katta ta reisi. Samas oli ta eneseteadlik, ja hoidis käsi alatasa kannikatel, et kleit üles ei rulluks, ja silmitses kõiki oma valvsate looritatud silmadega, et näha, mida me arvame. Kui ta märkas, et ma teda uurin, naeratas ta kergelt ja kehitas õlgu. "Ma poleks pidanud seda selga panema," paistsid ta silmad ütlevat. Paraku oli see tal seljas. Ma ei saanud tema sündsustunde puudumist sallida. Ma ei saanud anda oma heakskiitu. Keerasin pilgu ära. (lk 43)

Minu enda vend ajas mul aga täielikult südame pahaks. Nhamo oli selles mõttes isa moodi, et ta suutis teha suure numbri kõigest, nii nagu parajasti vaja oli, ja kui tarvis, siis ka mitmest asjast korraga. Seetõttu polnud ma üllatunud, kui ta lõpetas äkitselt karglemise keset Babamukuru vahetut ümbrust ja võttis selle asemel enda valdusse meie puhtad ja klanitud nõod. Tal oli neile kohutavalt palju öelda, aga ma olen kindel, et inglise keel, milles ta neid kõnetas, oli Rodeesia-päraselt vigane. Tõenäoliselt selle pärast ei õnnestunudki tal neid vestlusse tõmmata. (lk 44)

Jah, ma ärritusin sel sündmusel väga kergesti, kuigi sündmus ise - mu onu naasmine - pidanuks olema mulle sama ülev nagu kõigile teistele. Aga see rikuti minu jaoks ära, sest ma ei suutnud suruda maha mõtet, et kui mul oleks vaid lubatud, kui ma oleksin saanud tervitada Babamukurut lennujaamas, oleksin ka mina seal olnud, koos Nhamo ja onulastega, rõõmustanud ja taastanud suhet, mis oli nende välismaale sõidu tõttu katkenud. Ilmajäämine sõidust lennujaama ja onulastega suhte taastamise võimalusest sulas mu peas ühte tärkava ettekujutusega koormatest, millest mu ema oli rääkinud. Kui varem olin lapseliku kindlusega uskunud, et koormad on koormad vaid siis, kui võtad need kanda, siis nüüd hakkasin mõistma, et Babamukuru naasmist raamivad nörritavad sündmused olid nendesamade üldiste seaduste karmid tagajärjed, mis oleksid äärepealt teinud mu haridusteele järsu ja ettemääratud lõpu. See oli hirmutav. Ma ei tahtnud, et sellised väärad vahekorrad määraksid mu elu ette. Otsustasin, et pean jääma lihtsalt kindlameelseks ega tohi lasta sel sündida. (lk 44)

Mõtlesin olukorra üle järele. Kas ma olin oma nõbudest hästi arvanud, enne kui nad Inglismaale läksid? Kohe kindlasti olin; ma olin neid armastanud. Kui nad kodus käisid, mängisin nendega pikki ja põnevaid mänge. Mõtlesin, et miks nad enam mulle ei meeldi. Ma ei osanud seda endale täpselt seletada. Mõtlesin, kas keegi mulle üldse meeldib. Näiteks Babamukuru? Kas muutus on seotud minu või nendega? Need olid keerukad ja ohtlikud mõtted, mida endas üles kehutasin, mitte sellised, mille üle saad turvaliselt juurelda, vaid sellised, mis muutuvad iseseisvaks ja pahaloomuliseks, kui neil vaid lased. Kui ma samas vaimus jätkan, siis hakkavad mu rusikad peagi kihelema ja tahavad Nhamole peksa anda, sest asja oli ajanud teravaks just tema irvitamine. Aga nii ei tohtinud ma oma frustratsiooni maandada. Nhamo ja mina lõpetasime teineteise peksmise juba kaua aega tagasi, siis, kui ma kooli tagasi läksin, ja mitte niivõrd vastastikusest austusest või hoolim isest, vaid pigem sellepärast, et me olime arenenud nii erinevas suunas, et meil polnud enam ühiseid teemasid, mille pärast kakelda. (lk 45)

Majapidamistööd olid meeldivad, kui neid ei pidanud tegema. (lk 45)

Kõrvalejäetus tahendas toona mulle kohutavat õudust, kuna see viitas üleliigsusele. Kõrvalejäetus sosistas, et mu olemasolu pole vajalik, ja tegi minust ei midagi enamat kui mingi halastamatu loomuliku protsessi õnnetu kõrvalsaaduse. Või siis pilkas, et see protsess oli läinud nihu ja toonud ilmale minu, mitte aga järjekordse Nhamo või Chido, järjekordse tulevase Babamukuru. Noil päevil tundsin end sageli üleliigsena, aga köögielu küünarnukitunne muutis tolle nurgakese, mille seesama loomulik protsess oli minu jaoks nikerdanud, mugavaks paigaks. Oli mõnus tunda ennast terve ja tarviliku iseendana. (lk 46)

Minul oli eriline ülesanne. Ma pidin kandma veeanumat, et inimesed saaksid selles käsi pesta. Mulle ei meeldinud seda teha, sest selleks pidi olema väga veendunud iga kohalviibija sugulusstaatuses või muidu võis kergesti vääratada, eriti kui oli nii palju inimesi. Sel päeval oli see mitu korda tüsilikum, sest Babamukuru oli küll aukülaline, aga kohal oli ka temast kõrgema staatusega meessugulasi. Tegin kaalutletud ja ehk ka erapooliku otsuse ja põlvitasin esmalt Babamukuru ette, mis oli viga, sest ta soovis, et laseksin esimesena pesta tema onul Isaiah'l, meie vanimal vanaisal. Ma põlvitasin ja tõusin ja põlvitasin ja tõusin langevas tähtsusjärjekorras oma meesugulaste ees ning lõpetuseks oma vanaemade ja tädide ees, pakkudes neile veeanumat ja käterätti. Olukord halvenes pärast seda, kui mu vanaisad ja Babamukuru olid pesnud, sest pärast seda polnud hierarhia enam selge. See onu oli tolle onu tezvara, sest ta oli abielus tema õega, aga samas ka tema vend, sest nende emad olid õed, kuigi mitte üsaõed. Sellistel juhtudel käis kumbki pool peale, et teine on tähtsam ja seega peaks pesema enne. See oli väga keeruline ja ajas segadusse. Ma tegin veel vigu, mis pani rahva naerma ja küsima, kuidas ma ei tea kõiki meie suguluse üksikasju. Ühel hetkel, kui ma olin mitu minutit põlvitanud onu ees, kes muudkui arvas, et teised peaksid pesema enne teda, väsisin ma ära ja lasin nõust natuke vett tema jalgele loksuda (ja vabandasin siis ülevoolavalt), et innustada teda pikema vaidluseta pesema. (lk 47)

Õues võtsid vallalised onud, tädid ja nõod trummidel ja hosho'l üles rütmi ja hakkasid sõõris tantsima ja laulma, sõõri keskel tantsiti aga vabas stiilis soolosid. See oli peaaegu nagu pulm kõige selle muusika ja liikumisega, mis pulseeris öös ning võttis me naha judisema ja surisema ja kaenlaalused torkima, nii et rütmist puudutatud keha muutus kärsituks ja tahtis karata. Minu tantsimise kõrgaeg oli mu varases lapsepõlves. Toona oli mul kombeks lõbustada kõiki sellega, et heitsin oma akadeemilise tõsiduse kõrvale ning keerutasin, pöörlesin ja plaksutasin peaaegu muusika rütmis. Kui sain vanemaks ja muusika hakkas minuga selgemini rääkima, muutusid mu liigutused jõulisemaks, rütmilisemaks ja mitmekesisemaks; aga seda ei pidanud inimesed enam lõbusaks, kuni viimaks mõistsin, et selles, kuidas ma rütmi naudin, on midagi taunitavat. Mu tants ahenes jäikadeks ja ebakindlateks liigutusteks. Ma ei teinud tantsimisele täielikku lõppu, aga rahvakogunemised pakkusid sealt alates mulle palju vähem lõbu ja tegid mu hirmus eneseteadlikuks. (lk 48-49)

"Tantsime," kutsusin ma Nyashat, kellel läks tükk aega minu mõistmiseks.

"Nad ei saa šona keelest enam väga hästi aru," selgitas tema ema. "Nad on nii kaua üksnes inglise keelt rääkinud, et suurem osa nende šona keelest on kadunud."

Maiguru sõnad hämmastasid mind, hämmastasid ja ärritasid. Ma polnud arvanud, et mu nõod muutuvad, igal juhul mitte nii äärmuslikult, lihtsalt seepärast, et nad on mõnda aega ära olnud. Pealegi on šona meie keel. Mida sellised unustajad ometi mõtlevad? Seistes seal ja üritades neid mõtteid seedida, meenus mulle, kuidas olin enne onulaste lahkumist nendega vabalt ja soravalt rääkinud, koos nendega metspuuvilju söönud, savipotte meisterdanud ja Nyamariras ujumas käinud. Nüüd olid neist saanud võõrad. Ma polnud enam ärritunud, vaid kurb. (lk 49)

Nii algas minu taassündimise aeg. Iseka usuga, mis johtus neist neljateistkümnest lühikesest aastast, mille käigus oli mu elu kulgenud vägagi plaanipäraselt, ootasin ma, et see ajastu saab olema määratult tähendusrikas ja avardav, kuivõrd lisab mu loomusele elutarkust, mu nägemisele selgust ja mu isikule glamuuri. Lühidalt, ma ootasin, et see etapp mu elus teeb teoks kõik mu neljateistkümneaastase vaimu fantaasiad, ja suures plaanis ei pidanud ma ka pettuma. Vaba armetuse ja hädalisuse piiranguist, mis olid määratlenud ja piiritlenud meie tegevust kodus, panustasin ma hulga ehedat energiat sellesse, et lähendada end oma arusaamale, milline peab olema üks ilma ja inimesi tundev noor naine. Olin nüüd puhas, mitte ainult erilistel puhkudel, vaid igal nädalapäeval. Ma kogesin endast väljaspoolgi palju sellist, millest olin mõelnud üksnes ebamääraselt; mõndagi, mida olin alati teadnud eksisteerivat muudes maailmades, kuigi mu teadmine oli hägune; mõndagi, mis oli pannud mu ema kahtlema, kas ma olen ikka päris mina ise või kannan ma endas kedagi-midagi muud.

Oli mõnus saada kinnitust, et mul on olnud õigus. Enamik neist teadmistest ei pärinenud mitte koolitundides antavast õpetusest, vaid Nyasha mitmekesisest ja rikkalikust raamatukogust. Lugesin kõike, alates Enid Blytonist kuni õdede Brontëdeni, ja kõik see kõnetas mind. Teadsin neisse raamatuisse sukeldudes, et mind haritakse, ja olin autoritele ülimalt tänulik, kuna nad tutvustasid mulle paiku, kus mõistlik ja südamelähedane ei käinud teineteisele vastu. See oli kesktõmbejõu aeg, ning mina olin see kese, mille poole kõik tõmbus. See oli sublimatsiooni aeg ja mina olin sublimaat. (lk 99)

Mul algas menstruatsioon. Algul olin sellega seoses väga rahulik. Vanemate tädide ja vanaemade küsimused ning arutelud nii vanemate kui ka nooremate nõbudega olid mind selleks sündmuseks ette valmistanud. Kui mu ema andis mulle mu esimesel koolivaheajal kodus mõned vanad Rambanai mähkmed, mille Maiguru oli kunagi pidulikult kinkinud, ja õpetas, et hoiaksin neid ja end sellel kuu perioodil iseäranis puhtana, võtsin mähkmed pikemalt mõtlemata vastu ja ootasin, et need muutuksid mu hügieeni tarvilikuks osaks. Mensese algus pidanuks seega kujunema häirimatuks, aga kui asi jõudis niikaugele, et mul tuli neid nartse Maiguru valges vannitoas pesta ja korraldasin tualetipotis paraja jama, enne kui kõik sai alla loputatud, muutus kogu värk vastikuks ja ajas iiveldama. Muutusin ses küsimuses tõredaks ja tujukaks.

Lõpuks pakkus Nyasha mulle mõned tampoonid ja pidin piinlikkustundest surema, sest olin enda arvates käitunud diskreetselt. Igal juhul läks Nyashale mu mugavus korda ja nii andis ta mulle tampoonikarbi, mille peal oli lugemiseks juhend. See juhend ühes kurvikate joonistega oli väga intrigeeriv, sest me ei olnud koolis inimeste sigimist õppinud. Kas see näeb tõepoolest seestpoolt sihuke välja? Uurisin tampooni ainult väljastpoolt, pakendit eemaldamata, sest ma ei tahtnud seda ära raisata, ja arutlesin valjul häälel selle relvakujulise objekti oma vagiinasse surumise tagajärgede üle, aga Nyasha naeris ja nokkis mind. Ta ütles, et parem on kaotada süütus tampoonile, kes ei kiitle kahjurõõmsalt oma saavutustega, kui mehele, kes lisaks mind oma neitsinahkade kollektsiooni. "Nad kannavad neid vööl nagu skalpe," narris ta. Pärast seda läks tal tükk aega mu veenmiseks, et ta oli mulle umbluud ajanud, aga kui see tal lõpuks õnnestus ja ma tampooni närviliselt sisestasin ning peaaegu ei olnudki ebamugav, oli mul hea meel, et ta oli neid mulle tutvustanud. Oli siiski üks probleem: tampoonid olid kallid. Nyasha rahustas mind taas. Kuigi Maiguru oli arvamusel, et tampoonid on ebasündsad ja head tüdrukud neid ei kasuta, siis rahulolu teadmisest, et me ei ole rasedad, oli piisav, et veenda teda meid nendega varustama. (lk 102)

Seda mu nõbu küll! Šokeeriv ja humoorikas, lugupidamatu ja allasurumatu. Nüüd, kus ma teadsin, kes ta on, ei peljanud ma enam. Minu meelest oli ta ka tark, olgugi et ma polnud kindel, miks ma nii arvasin. Imetlesin tema erksat hingestatust, kuigi selle siht jäi mulle arusaamatuks: Nyashal oli kõik olemas, ta oleks pidanud olema tüüne ja rahulolev. Mu nõbu tegi nõutuks. Teda polnud võimalik mõistuse abil lahata. (lk 103)

Selline Nyasha oligi; tema sihikindel pilk oli suunatud asjadele, millest sa parema meelega ei räägiks, aga millele tema soovis just nimelt tähelepanu tõmmata; ta rebis oma terava mõistusega ribadeks asju, millest tema meelest tuli lahti saada, isegi kui kõik teised pidasid neid oluliseks. Minusuguste inimeste arvates oli ta mingil määratlematul moel veider ja üksjagu üleolev. Kõrvalisemad täiskasvanud, tema õpetajad näiteks, pidasid teda geniaalseks ja tõukasid seda joont temas takka. Aga ema ja isa olid tema arengu pärast mures. Ka mina ei arvanud, et komme puurida seda, teist ja üleüldse kõike tuleb talle kasuks. (lk 103)

Maiguru, alati naeratav ja alati õnnelik, oli teine mõistatus. Tõsi, tal oli rahuloluks palju põhjuseid. Ta oli Babamukuru abikaasa. Ta elas mugavas kodus ja oli õpetaja. Erinevalt tütrest oli ta kõigi nende õnnistuste eest tänulik, aga minu meelest oli võimatu, et isegi pühakud taevas ei muutu vahel tusaseks ega anna alamatele inglitele sellest märku. Minu meelest oleks tulnud Maiguru õndsaks kuulutada. Vahel oli ta häiritud, aga mitte kunagi vihane. Võib-olla oli ta vahel pettunud, aga mitte kunagi heitunud. Mind pani muretsema, et tal polnud eriti kedagi, kellega rääkida, aga pidasin seda tema kõrge harituse tagajärjeks, sest ühelgi teisel abielunaisel misjonis, kellega ta võinuks sõbrustada, polnud kraadi, isegi mitte bakalaureust, rääkimata magistrikraadist nagu mu tädil. (lk 104)

Pühapäevakoolis saime kuulda ligimesearmastusest ja armust ja patust, mis olevat prefektide sõnul erinevad asjad, aga mina jäin mõtlema, et kui nad on erinevad asjad, siis kuidas selgitada kadunud poja või Maarja Magdaleena lugu? Koraalid tekitasid vähem segadust. Need kõnelesid vanemate austamisest, et pikendada meie päevi, ja meie koormate minema veeretamisest. Selline pragmaatiline ja hingetu ellusuhtumine oli mulle hästi mõistetav. (lk 105)

[Nyasha:] Hingestatud jutlus oli jätnud talle sügava mulje, aga tal oli Maigurule tehniline küsimus: kena on, et tuleb anda keisrile, mis keisri oma, aga kes täpselt ütleb, mis on keisri oma? Keiser. Sel juhul oleks kõik tema oma! (lk 107)

"On see tõsi, Maiguru?" küsisin ma tol pärastlõunal hiljem, kui läksin verandale lugema ning leidsin eest tädi, kes seal koolivihikuid parandas. "Kas sul on tõesti magistrikraad?"

Maiguru tundis end meelitatuna. "Kas sa ei teadnud siis?" naeratas ta mulle oma prilliklaaside kohalt. Kuidas ma oleksin pidanud teadma? Keegi ei olnud seda mulle kunagi maininud.

"Aga Maiguru," vastasin ma kohe, kuna mõte sellest, et tädi oli saanud magistrikraadi, muutis mu uljaks, ״kas sa oled seda kunagi öelnud?"

"Oled sa kunagi küsinud?" kostis ta vastu, ja jätkas: "Jah, me mõlemad õppisime, sinu onu ja mina, Lõuna-Aafrikas bakalaureuseõppes ja Inglismaal magistriõppes."

"Mina arvasin, et sa läksid Babamukuru eest hoolt kandma," ütlesin ma. "Ega muust ju keegi ei räägi."

Maiguru turtsatas. "Ja mida muud võiks ka eeldada? Mille muu pärast peaks üks naine minema nii kaugele ja kõigi nende jamadega rinda pistma kui mitte selleks, et oma mehe eest hoolt kanda?"

Maiguru oli tõsisem kui eales varem. Tema tõsidus muutis ta teistsuguseks, armsast pehmest tuvikesest sai pigem midagi herilasesarnast. "Neile meeldib mõelda, et just seda ma tegingi," jätkas ta hapult. Tema näo alumine pool ja ainult alumine pool, sest silmini see päriselt ei jõudnud, valgus täis kibedaid tusameelejooni. Tädi kummardus nende varjamiseks oma raamatute kohale ning tegi selle kinnituseks, et ta pole sugugi õnnetu, kihistavat ja enda arvates ilmselt lustakat häält, mis aga kõlas, nagu oleks tal valus. "Mida iganes nad ka ei mõelnud," ütles ta, "mis kasu nad sellest said! Mina õppisin ikkagi ja sain oma kraadi kätte nende kõigi kiuste - su onule, su vanavanematele ja kogu su ülejäänud perele vaatamata. Kas pole neil kõigil hea meel, et ma seda tegin, isegi kui nad seda ei tunnista, või vaidled mulle nüüd vastu? Ei! Su onu ei saaks teha pooltki sellest, mida ta teeb, kui mina ei töötaks samamoodi!"

"Küllap sa teenid siis palju raha," ahhetasin ma aukartlikult. Mu tädi naeris ja ütles, et pole kunagi palka saanud. Olin vapustatud.

"Mis su rahast saab?" küsisin. "Sellest rahast, mida sa teenid? Kas valitsus võtab selle ära?" Sest hakkasin tasapisi mõistma, et meie valitsus polnud just kiita.

"Võib ka nii öelda," naeris mu tädi, kes proovis end taas rõõmsameelseks sundida, kuid see ei tulnud tal välja. Ta andis alla, võttis prillid eest ja naaldus istmel tahapoole, vaadates igatsevalt verandakaarte vahelt läbi mägede poole ja üle nende. "See on see," ohkas ta, "kui peab valima iseenda ja turvatunde vahel. Kui ma olin Inglismaal, sain heita üürikese pilgu sellele, mis ma võinuks olla, asjadele, mida ma võinuks teha, kui... kui... kui asjad oleksid... teistsugused... Aga mul olid ju Babawa Chido ja lapsed ja perekond. Ja kas keegi adub, kas keegi väärtustab neid ohvreid, mis said toodud? Mis minusse puutub, siis keegi ei mõtle kunagi sellele, millest mina loobusin." Ta kogus end. "Aga nõndaviisi see käib, Sisi Tambu! Ja kui sul on hea mees ja toredad lapsed, siis on see kõik seda väärt."

Mina isiklikult pidasin ilmseks häbiasjaks, et Maigurult võeti võimalus jõuda niikaugele, kui suudab, isegi kui ta oli selle kaotusega leppinud. Mina olin selle poolt, et kõigile inimestele antaks võimalus. (lk 107-108)

Mul oli Maigurust kahju, sest ta ei saanud kasutada oma teenitud raha enda huvides ja abielu ei olnud lasknud tal teha neid asju, mida ta oleks tahtnud. Aga see polnud nii lihtne, sest ta oli abielus minu Babamukuruga, mistõttu tuli tema olukord hinnata positiivseks. Kui tõesti oli vaja iseennast nullida, milles Maiguru oli nii osav, et võis jääda mulje, nagu ta naudiks seda, kui tõesti oli vaja ennast nullida selleks, et Babamukuru identiteet ja eneseväärtustunne saaksid püsida, siis polnud mul põhjust kahelda, et Maiguru oli langetanud õiged otsused. (lk 109)

Misjonis oli teistmoodi veel see, et seal oli palju valgeid inimesi. Misjoni valged olid erilist sorti valged inimesed, ja nende erilisus seisnes selles, nagu vanaema oli mulle selgitanud, et nad olid pühad. Nad ei olnud tulnud võtma, vaid andma. Nemad ajasid siin pimedaimas Aafrikas Jumala asja. Nad olid jätnud maha iseenese kodude mugavuse ja turvalisuse, et tulla ja valgustada meie pimedust. See oli suur ohver, mille misjonärid olid toonud. See ohver tegi meid nende ees tänulikuks, see ohver ülendas nad kõrgemaks mitte üksnes meist, vaid ka nondest teistest valgetest, kes olid siin selleks, et seigelda ja krabada meie smaragde. Misjonäride eneseeitus ja vennaarm ei jäänud hüvituseta. Kohtlesime neid madalama järgu jumalustena. Nad võtsid selle ülendava variidentiteedi omaks väärikusega, mis oli pungil enesega rahulolu ja mis oli noil aegadel valgetele inimestele loomuomane.

Nüüd on misjonis vähem valgeid. Neid kutsutakse ekspattideks, mitte misjonärideks, ja neid võib näha värvimata tellismajades. Aga neid jumalustatakse samal moel nagu omal ajal misjonäre, sest nad on valged ja seetõttu on nende saabumine ikka au. Mulle on räägitud, et see, kas inimest kutsutakse ekspatiks või misjonäriks, sõltub sellest, kuidas ja kes sind värbas. Kuigi sellest vahetegemisest rääkis mulle usaldusväärne allikas, ei pea see minu meelest paika, sest ma pole ise seda nende inimestega suheldes täheldanud. Küsin endalt sageli, miks nad tulevad, loobudes oma palju arenenumate kodude mugavusest ja turvalisusest. Mis toob meid tagasi vennaarmu, oma panuse andmise ja kõiksugu pimeduste valgustamise juurde. (lk 109-110)

Tollal aga - ja te ei tohi unustada, et olin siis väga noor, väga noor ja püüdlik oma janus imetleda ja kummardada kõiki ülemaid inimesi, kellega ma misjonis kokku puutusin -, tollal mulle misjonärid meeldisid. Eriti meeldisid mulle noored misjonärid. Neil oli sile, terve ja päikesepruun nahk. See vabastas mu suuremast osast, kui mitte kogu vastikustundest valgete inimeste vastu, mis oli saanud alguse paberinahksest Dorisest ja tema sapikarva pruuniplekilisest abikaasast. Olin tundnud end selle pärast väga süüdi. Olin tundnud end süüdi ja pidanud loomuvastaseks, et ma ei suuda armastada valgeid, nagu peaks. Sestap oli hea näha terveid noori misjonäre ja avastada, et mõned valged olid sama ilusad kui meie. Pärast seda ei läinud kaua, kui sain teada, et tegelikult on nad meist isegi ilusamad, ning siis suutsin ma neid armastada. (lk 110)

Neile misjonäridele, neile kummalistele, meeldis rääkida šona keeles palju rohkem kui inglise keeles. Ja kui sina, tahtes harjutada oma inglise keelt, kõnetasid neid inglise keeles, siis vastasid nemad alati šona keeles. Minusuguste inimeste jaoks, kes me olime kakskeelsed, oli see pettumus ja ajas üksiti ka segadusse, sest meis oli kujunenud välja teatud refleks rääkida valgenahalistega inglise keeles ja hoida omaenese keel isekeskis rääkimiseks. Enamik selliste misjonäride lastest - nende kummaliste valgete lastest - ei rääkinud inglise keelt seni üldse, kuni nad seda koolis õppisid, täpselt nagu meiegi ja samas klassiruumis kus meiegi, sest nende vanemad saatsid nad misjonikooli koos meie ülejäänutega. Murdsin sageli pead selle üle, kuidas nad siis toime tulevad, kui lähevad koju tagasi ja peavad aafriklasena käitumise lõpetama.

Kõik misjonärid polnud siiski sellised. Teine sort - ja see käib enamuse kohta - oli mõnevõrra normaalsem. Nemad rääkisid inglise keelt vabamalt ja saatsid oma lapsed linna riigikooli, kus nad said olla omasuguste seas. See asjakorraldus oli lastele küllap valutum, küll aga valusam nende vanematele, sest need riigikoolid esindasid kõike, mille vastu misjonärid oma palved suunasid. Me vaidlesime tihti, kes on parem misjonär - kas see, kes saadab oma lapse riigikooli, või see, kes saadab oma lapse misjonikooli. (lk 111)

Aga see oli vaid teooria. Tegelikult ei pidanud Nyasha koolijuhataja tütrena koolist välja sõelumise pärast muret tundma. Ta võis lubada endale kehva tulemust, kuni see polnud kohutavalt kehv. Isegi hoolimata metsikust konkurentsist keskkooli kolmanda klassi kohtadele, mida valitsus eraldas meile strateegiliselt vahe, oleks koolijuhataja suutnud oma tütrele kusagil ikka koha leida. Ja kui ta tulemus oleks olnud lausa hale, oleks juhataja saanud tõenäoliselt kasutada oma mõjuvõimu ja ta oleks saanud eksamit korrata. Võimude meelest oli Babamuku hea aafriklane. Ja üldiselt usuti, et head aafriklased sigitavad häid Aafrika lapsi, kes mõtlevad samuti üksnes ja ainult oma kogukonna teenimisele. Nii et tegelikult ei pidanud Nyasha muret tundma. (lk 113-114)

Grupi turvalises rüpes suutsin ma ka muusikat kuulata ja leidsin, et see on tõepoolest nakkav. Mu jalad hakkasid põrandal iseenesest libisema, liuguma ja kõpsama. Ülejäänud keha järgis eeskuju. Üllatuseks avastasin, et oskan üsna hästi tantsida. Seda tuli nüüd ilmarahvale näidata. (lk 117)

Pärast seda tantsisin ma sadade inimestega. Kolm noormeest tulid minu juurde ja ütlesid, et nad on minust vaimustuses, aga nende kõneviis reetis, et tegelikult olid nad vaimustuses hoopis iseendist. (lk 118)

Sellistes olukordades muutus Nyasha tahe mitteomaselt rahulikuks. "Aga miks ometi," päris ta otseselt kellegi poole pöördumata, "peaksin mina muretsema, mida inimesed ütlevad, kui mu oma isa kutsub mind hooraks?" Ta vaatas isale otsa ja ta pilk oli tappev. (lk 121)

"Nyasha," ütlesin ma, kui ta must möödus, aga ta ei vastanud. Järgnesin talle teenijakorterisse ja me võtsime istet; tema suitsetas sigaretti, hoides seda värisevate sõrmede vahel, ning mina tundsin talle kaasa ja mõtlesin, kui õõvastavalt tuttav see stseen oli - Babamukuru mõistis Nyasha hooraellu, tehes temast tema naisesuse ohvri, täpselt nagu mina olin tundnud end tagakiusatuna kodus, kui Nhamo käis koolis ja mina kasvatasin oma maisi. See tagakiusamine ja ohvristamine, mida ma nägin, oli universaalne. See ei sõltunud vaesusest, napist haridusest ega traditsioonist. See ei sõltunud ühestki neist asjadest, millest olin seda sõltuvaks pidanud. Mehed kandsid seda kõikjal endaga kaasas. Isegi Babamukuru-sugused kangelased tegid seda. Ja selles oligi probleem. Tuli möönda, et Nyashal puudus taktitunne. Tuli möönda, et ta oli liiga heitlik ja jäärapäine. Ei saanud eirata tõsiasja, et tal puudus Babamukuru vastu igasugune austus, olgugi et tal pidanuks olema seda ohtralt. Aga mis mulle ei meeldinud, oli see et kõik konfliktid taandusid sellele samale naiseks olemise küsimusele. Naisesus kui miski, mis vastandus ja jäi alla mehesusele. (lk 122)

Kui ma oleksin toona olnud iseseisvama mõtlemisega, oleksin mõelnud selle asja lõpuni läbi. Aga toona oli mul hõlpus jätta takerdunud mõtted sõlme ja nende lahtised otsad tilbendama. Ma ei soovinud uurida reetlikke labürinte, kuhu sellised mõtted juhatasid. Ma ei tahtnud jõuda nende labürintide teise otsa, sest teadsin, et sealt leian ma eest iseenda, ja ma pelgasin, et ei tunne end pärast nii paljudesse segastesse suundadesse keeramist enam ära. Hakkasin kahtlustama, et ma pole selline inimene, nagu mult eeldatakse, ja pidasin seda tõendiks selle kohta, et olin kusagil valesti käänanud. Ja selleks, et end õigele rajale tagasi suunata, leidsin ma pelgupaiga vaese tänuliku naissugulase kuvandis. See tegi kõik palju lihtsamaks. See pani selgelt paika teed, mida mööda ma saan või ei saa minna, ning püsides neis piirides, suutsin ma hoiduda labürintidest, kus tuli seista silmitsi iseendaga. Vähemasti olin ma selline siis, kui ma misjonisse saabusin. Aga olin hakanud Nyashat armastama - Nyashat, keda käivitasid ebakõlad, mida talle meeldis kaardistada, et saaks pöörata kõikehaaravat lahendust otsides tähelepanu aina järgmistele probleemkohtadele - ja mul tuli oma mõtlemist revideerida. Kuigi olin kooli naasmisest möödunud aastatel hakanud leppima sellega, et lasen sündmustel endast mööda libiseda, kuni need liiga sügavalt mu plaanidesse ei sekku, meenutas Nyasha viis väljakutsetele reageerida muhe seda intensiivsust ja meelekindlust, millega olin elanud varem. Mu omandatud tuimus hakkas mulle piinlikkust valmistama, aga ma ei lasknud sel oma pead vaevata ega arvanud, et sellest tuleks ka midagi otsekohe järeldada. Tundsin end misjonis Babamukuru varjus turvaliselt ega suutnud mõista, miks Nyasha seda varju nii ähvardavaks peab. Mähituna mõnusasti Maiguru hoolde ja arenedes Nyasha ergutavas seltskonnas, arvasin ma, et on piisavalt aega vaadata, mis juhtub, ja otsustada, mida on vaja teha. Minu meelest oli arukas jõudu hoida ja mitte teha nagu onutütar, kes oli end läbi põletamas. Tegin tahe ettepaneku: vahest oleks tal parem oodata, enne kui hakkab enda arust olulisi probleeme välja tooma? Aga tema arvas, et oodates unustab ta, mis need olulised asjad on.

"Nii see läheb," kinnitas ta mulle. "Hakkad end mugavalt tundma ja harjud sellega, kuidas kõik on. Vaata mind nüüd. Inglismaal oli mul mugav, aga nüüd olen ma räpaste kommetega hoor." (lk 123)

Üldine suhtumine oli, et Nyasha mossitab, kuna ta ei saanud oma tahtmist. Aga mina olin talle lähedasem kui keegi teine ja nii ma tajusin, et ta elab läbi konflikti iseenda mina ning patu tähenduse ja allaandmise vahel. Kuigi ma ei mõistnud tema meeleheidet, sest erinevus õige ja vale vahel, selle vahel, mis on ja mis pole patune, oli noil päevil mulle endiselt väga selge ja vastas väga täpselt pühapäevakooli suunistele, muretsesin ma selle pärast, millist mõju see olukord mu nõole avaldas. Lisaks sellele, et ta ei rääkinud meiega enam, ta ka irdus meist ja muutus ebamääraseks. Ta oli taandumas mingisse privaatsesse maailma, kuhu meie ei pääsenud. (lk 125)

Lucia oli mu ema õde, emast mitu aastat noorem, ta oli metsik naine oma ilus hoolimata - või vahest just selle tõttu. Ta oli tume nagu mu ema, aga erinevalt emast oli tema jumele alati omane mingi hele nahaalune sära ning ta võis lubada endale irvitamist nahapleegituskreemide üle, mida teised tüdrukud kasutasid. "Fanta ja Coca-Cola!" naeris ta. "Aiwa! Mitte mina. Mina eelistan olla üleni ühte värvi.“ Seetõttu polnud tema nahk kahjustatud ja see ei ketendanud; see jäi kumavaks ja terveks. (lk 132)
- Joonealune märkus: Naha pleegitamine on Aafrikas XX sajandist alates levinud komme, milleks kasutatakse rohkem ja vähem õnnestunud vahendeid. Ebaõnnestunud nahapleegitamise üheks tagajärjeks on laiguline nahk ja ekseem. Kuna ennekõike pleegitatakse nägu, võib juhtuda et naise nägu on palju heledam kui keha. Viimase kohta käibib Aafrikas ütlus "fanta face, coca cola body" ("Fanta nägu, Coca-cola keha").

Nyashal oli kombeks vaadata asju sellise pilguga, mis tegi tal Babamukurust vaimustumise raskeks. See pilk tugines ajaloole. Mulle tundus see kõik toona üpris pöörane ning mul oli raske aduda neid kaugeleulatuvaid seoseid, mida Nyasha oma vaimusilmas Babamukuru ja Lucia ning mineviku-, oleviku- ja tulevikusündmuste vahel nägi. Üritasin sellest hoolimata kangesti mõista, sest Nyasha oli väga veenev, aga ka seepärast, et mulle meeldis mõelda. Mulle meeldis panna oma pea tööle. Asjad, mida Nyasha rääkis, andsid mulle alati palju mõtlemisainet. Nii alustasin ma väga ebalevalt meie möödaniku tagajärgede vaagimist, kuid ei jõudnud nii kaugele kui Nyasha. Ma polnud lihtsalt valmis nõustuma, et Babamukuru on pelgalt üks ajalooline artefakt või et juurdepääs eelistele või neist ilmajäämine on ette ära määratud, mistõttu Lucial pole võimalik pelgalt Babamukuru suuremeelsuse abil suurt midagi saavutada; ma ei olnud valmis nõustuma, et asjade kestvamat paranemist võib loota üksnes siis, kui Babamukuru-sugused inimesed jätkavad oma sotsiaalsete kohustuste täitmist ning Lucia-sugused inimesed pingutavad üheskoos.

Kogu see mõttekäik tundus üsna otsitud ja sel ei paistnud olevat seost tõsiasjaga, et Lucial oli nüüd töö ja enne ei olnud ning see oli nii just tänu Babamukuru lahkusele. (lk 167)

Ühel laupäevahommikul augusti algul käis Babamukuru mu emal ja õel kodus järel, peatudes tagasiteel, et võtta peale Lucia, kes oli selleks ajaks jõudnud ema staatusesse. Nad sõitsid Babamukuru maja ette, kus pressisime kõik end Roverisse, et sõita tillukesse rätsepaärisse Sakubva agulis. Äri oli väga väike, see polnud enamat kui putka, oli pime ja räämas, et pani imestama, kuidas rätsep seal üldse õmmelda nägi ning kuidas suutis riideid puhtana hoida ja lõikeid järgida. Igas nurgas oli tolm ning igal pinnal - peale lõikamiseks kasutatava laua - mitu paksu kõntsakihti. Kõikjale oli laiali külvatud lõikelehti ja kangajuppe, sest väljalõigete hoidmiseks kasutatav suur puukast ajas üle ääre. Oli ainult üks lõigete raamat, aga õmblejanna kinnitas meile, et meil pruugib vaid talle kirjeldada, mida soovime, ja ta teeb täpse jäljendi. (lk 168)

Armas. Piisavalt armas, et tuua näole naeratus ja ajada itsitama. Seda siis arvas Nyasha mu vanemate pulmadest ja see tegi haiget. See tegi haiget, isegi kui ma teadsin, et temast oli kena seda nunnuks nimetada, kui tõde oli palju hullem, sest tegelikult oli kogu see etendus naeruväärne. Kogu see värk tegi mu vanematest vaid mingid komejanditähed, meelelahutajad. Ma ei tahtnud näha neid sedaviisi alandatuna ja kohe kindlasti ei tahtnud ma selles jandis ise kaasa lüüa. Sellepärast ei saanudki ma pulmale oma heakskiitu anda. Sellega nõustus pool mu mõistusest, teise poolde aga ilmus taas patu must ruut, mis paisus hirmuäratavate mõõtmeteni. Ma ei saanud seda eirata. Kuivõrd ette valmistused käisid täie hooga ja rahvas ei rääkinud muust kui pulmast, ei olnud kuidagimoodi võimalik teeselda, et neid ei toimu. Pidin sellest mõtlema, pidin mõtlema ka tõsiasjast, et ma ei taha sellesse pulma minna. Pulma, mis pidi tegema naljanumbri neist inimestest, kelle hulka ma kuulusin, ja seadis kahtluse alla, kas minu olemasolu siin maailmas tunnustatakse ka seaduse silmis. Ma teadsin, et mingile otsusele tuleb mul jõuda ja midagi tuleb mul ette võtta, aga ma polnud nagu Nyasha: ma ei saanud lihtsalt minna Babamukuru juurde ja öelda talle, mida mõtlen. Nõnda siis teesklesin endale, et laulatus on suurepärane plaan, täpselt see, mida mu vanemad vajavad. Ütlesin endale, et mu vanemad jäeti nooruses ilma pulmade toredusest ja tseremooniast ning nüüd teeb Babamukuru suuremeelsus selle neile tasa. Pidin enese veenmiseks üsna metsikult liialdama. Väitsin isegi väga kangemeelselt, et mu vanemad ootavad seda sündmust innukalt, aga sellest polnud mingit kasu. Ma lihtsalt ei uskunud neid valesid. Mu isa tundis väikestest näitemängudest ja esinemisvõimalustest üksnes heameelt, nii et temaga pidi kõik korda saama. Tema mängib peigmeest ülima naudinguga ja tuleb selle rolliga ka suurepäraselt toime, aga ema olukord oli sootuks teistsugune. Ta ütles mulle väsinult, et see ei ole üht- ega teistpidi oluline, ning isegi Lucia oli sel teemal talle mitteomaselt kiretu. "See toimub," ütles ta, "sestap tehkem seda hästi. Muidu inimesed naeravad. Nad saavad sellega hakkama. Nii et tehkem seda hästi, eks?" (lk 170-171)

Misjonisse tulek, mu haridustee jätkamine ja edu selles olid olnud asjad, mis lugesid. Ja kuna need asjad olid edenenud peaaegu kaks aastat plaanipäraselt, olin arvanud, et hämaralasid enam pole. Olin arvanud, et asjad on jätkuvalt selgelt piiritletud, ja need piirid paneb paika Babamukuru, kes on nii lähedal jumalikkusele, kui üks inim olevus võiks tahta. Tema abil ja tema tõttu pidi must jääma vaieldamatult süngeks ja valge igavesti klaariks isegi hoolimata Nyashast, kelle kummaline meelelaad vihjas varjundeile ning üleminekuile ühe ja sama värvi sees. Minu mõtteähmasus ja mu austus onu vastu, see, mis ta oli, mida ta oli saavutanud, mida ta esindas ja mida ta seega ka soovis, oli jätnud mu kriitikameele arengu kängu ja neelanud mu energia, mis oli aidanud mul võtta lapsepõlves selgeid seisukohti. See oli sündinud salalikult ja suure osa kahjust olid põhjustanud arvukad minu kasuks tehtud võrdlused Nyashaga. See oli tõeline kimbatuste kasvulava. Ma ei oleks olnud siin Babamukuru juures, kui ma poleks olnud võimeline astuma vastu oma isale, aga ometi ei suutnud ma nüüd öelda onule, et see laulatus on farss. Ja endiselt ei jaksanud ma oma nõtruse eest vastutust võtta ja lootsin seda hoopis kannatusega varjata. Lasin süütundel, selle paljudel žilett-teravail servadel end liisthaaval lõikuda. Mu emal oli olnud õigus: ma olin loomuvastane, ma ei võtnud kuulda omaenda vanemaid, kuid Babamukurule ma kuuletusin, isegi kui ta käskis mul mu oma vanemate üle naerda. Minus oli midagi loomuvastast. (lk 172)

"Ma'Chido," ütles Babamukuru rahumeelselt, "need pole head sõnad."

"Ei, seda need pole," kähvas Maiguru hooletult, "aga kui asjad pole küllalt head selleks, et neist rääkida, siis pole need head ka selleks, et lasta neil toimuda. Aga nad toimuvad siin, minu kodus." (lk 180)

"See on nii, nagu ma räägin," jäi Maiguru kindlaks. "Ja kui ma vait püsin, siis arvad sa, et ma naudin seda. Nii et täna ütlen ma sulle, et ma pole õnnelik. Ma ei ole siin majas enam õnnelik." (lk 180)

Olin vait. Nyasha ei teadnud äraminekust midagi. Teda oli vaid veetud ühest kohast teise - misjonisse, Inglismaale ja tagasi misjonisse. Ta ei teadnud, millised olemuslikud osad lahkujast maha jäävad, kui tahes raevukalt ta neid ka kaasa kangutada püüab.

"Inimene kasvab," ütles Nyasha, justkui oleks ta mu mõtteid kuulnud. "Ta kasvab ja kompenseerib. Ta lihtsalt peab. Muud võimalust pole. Me kõik üritame seda teha, tead sa. Me kõik. Aga see on keeruline, kui kõik on sinu jaoks juba ette paika pandud. See on keeruline, kui kõige eest on hoolt kantud. Isegi selle eest, kuidas sa mõtled."

Meie üllatuseks läkski Maiguru ära, bussiga, järgmisel hommikul vara. Ta ei hiilinud minema pimeduses, vaid pakkis kohvri kõigiti avalikult, pani selga reisiriided, sõi ära hommikusöögi ja lahkus. Babamukuru tundis end ikka veel haavatuna, mis oli minu arvates ka põhjus, miks ta lasi tädil minna, aga Nyashal oli teine teooria. Tema arvas, et Babamukuru lihtsalt ei uskunud, et Maiguru seda teeb. Teeb, suudab seda teha. Seal pole mingit vahet, ütles ta. Oluline oli, et Babamukuru ei uskunud. Nyasha arvates eeldas Babamukuru, et tema naine lööb enne bussipeatusesse jõudmist põnnama, hiljemalt enne seda, kui buss välja sõidab. Oleks olnud kasulik, ütles Nyasha, kui asjad oleksid nii kujunenud, sest siis oleks Babamukuru saanud alati oma naisele meenutada, et ta oli üritanud lahkuda ja see polnud tal õnnestunud. Õnnetuseks, ütles onutütar mulle, tuli Babamukurul selle teada saamiseks, kas tal oli õigus või mitte, oodata, kuni Maiguru tolle bussi peale astus ja minema sõitis, ja siis oli juba hilja midagi ette võtta.

Oli see siis nii või mitte, aga mäletan, et selles oli midagi võimsat ja kindlameelset, kuidas Maiguru otsusele jõudis ja oma plaani suurema sahmimiseta ellu viis. Isegi Nyashale avaldas see muljet. Ta läks uksele ema hüvastijätuks embama, aga Maiguru, kes tahtis üksnes lahkuda, jäi jahedaks. See tegi Nyashale haiget, aga ta oli piisavalt suuremeelne, et emale mitte kade olla. "Ilmselt on see siis ühenaiseetendus," sõnas ta nukralt. (lk 181)

[Nyasha:] "Vahel tunnen ma, et see mees hoiab ka mind lõksus, täpselt nagu ema. Aga nüüd, kui ema selle ära tegi ja välja murdis, tean ma, et see on võimalik ja ma võin oodata." Ta ohkas. "Aga see pole niisama lihtne, tead sa, päriselt pole sugugi. Tead sa, asi pole tegelikult isas. Pean silmas, et mitte isiklikult temas. Asi on kõiges, kõikjal. Ja kuhu siis välja murda? Sa oled lihtsalt üks inimene ja see on kõikjal. Ja kuhu siis välja murda? Ma ei tea, Tambu, ma päriselt ei tea. Ja mida siis teha? Ma ei tea." (lk 182)

Kuivõrd meie peakesed olid kõige sellega koormatud, poleks me nunnasid ehk õieti tähelegi pannud, kui nad oma küütlevas Kombis koolimaja ette sõitsid. Meil oli ju protestantlik misjon. Me ei teadnud nunnadest muud, kui et nad on vaimsed ja karsked olevused, kes pühendavad oma vagad ja palverohked elud Jumala teenimisele. Teadsime, et selle poolest on roomakatoliku kirik meie omast üle: seal luuakse sedasorti vooruslikkust. Kui nunnad aga misjonisse tulid ja me nägime, et tasaste õnnistuste pomisemise ja uduõrnades nunnarüüdes seeravlikult üle muru liuglemise asemel kandsid nad noobleid pluuse ja seelikuid ning kõndisid, naersid ja kõnelesid madalal ninahäälel peaaegu nagu meie oma Ameerika misjonärid, olime väga pettunud.

Nende sedavõrd lähedalt nägemine ja avastus, et nad on nii tavalised, laskis vastu taevast suurema osa neid ümbritsevast müüdist või vähemalt selle osa, mis oli oluline, sest seksiküsimusele me tollal üleliia ei keskendunud ja niikuinii polnud meil võimalik nende karskust mõõta. Ometi ei olnud pettumus täielik. Osaliselt nad siiski õigustasid neile omistatud lootusi, naeratades meile õndsalt, kui härra Sanyati nende ees meie annetega uhkustas. (lk 183-184)

Muidugi valiti mind esimesena luuletust deklameerima. "HamelnonlinnakeBrunswickiskuulsaHannoverilähedal," alustasin ma, pannes klassi imetlusest õhkama, sest nad teadsid, et olen terane, aga mitte nii terane, mitte piisavalt terane, et õppidа pähe selline pikk poeem, mida nad polnud varem kuulnud, ja sedа nii hästi deklameerida. Vuristasin read ette hullumeelse kiiruga, sest mida kiiremini õpilane selliseid asju ette luges, seda soravamaks tema keeleoskust teadupoolest peeti. Seejärel esinesime nunnadele lauldes ja käsi plaksutades ringtantsuga. Pärast seda sundisime neid näidendit vaatama. Nunnad nautisid kõike seda hirmsal kombel. (lk 184)

Nad panid meid ühte testi kirjutama, mida pidasime ebaõiglaseks, sest meid polnud hoiatatud ja me polnud saanud ette valmistada. Härra Sanyati ütles, et meil pole vaja muretseda, sest test mõõdab üldteadmisi ja üldvõimekust, aga see ajas meid veelgi suuremasse segadusse. Üldteadmistega polnud muret, aga üldvõimekus oli aine, mida me polnud õppinud. See kõlas võõrapäraselt ja komplitseeritult ja kohutavalt kaelamurdvalt. Härra Sanyati ütles meile, et nunnad olid tulnud siia kaugelt oma misjonist, et meile see test teha, ja ajas kõik seitsmenda A klassi tüdrukud klassiruumi kokku, et nad vastaksid Louisa M. Alcotti ja "Väikeseid naisi" puudutavatele küsimustele, korrutaksid seitse tammetõru kahekümne kolme tammetõruga ja neljakümne kaheksa tammetõruga ja olematu hulga tammetõrudega ning valiksid kummikute, kalosside, lumeräätsade ja toasusside seast välja sobimatu paari. (lk 184-185)

Pärast eksamit soovisid nunnad meiega vestelda. Üksteise järel juhatati meid sisse nende ette. Tuleb öelda, et olime neist pärast väga suures vaimustuses. Leidsime, et nad olid lahked ja kahtlemata pühad, et nad meist niimoodi huvitusid, ja huvitusid nad kohe kindlasti, küsides meilt kõiksugu küsimusi meie vanemate, sõprade ja selle kohta, mida meile meeldib teha vabal ajal. Minus tekitas rõõmsat elevust, et inimesed, kusjuures valged inimesed, pidasid minu tausta huvitavaks. Arvasin, et peaksin neile rääkima ka Babamukurust ja näitama neile, et mu perel on ka progressiivne haru, aga neid huvitas rohkem mu isa ja mu elu kodukotuses.

Selgus, et nunnad olid tulnud meid välja valima. Avastusele, et olime kirjutanud sisseastumiseksamit, järgnes pikk erutatud keskustelu. Üks-kaks tüdrukut tundsid mõnd katoliiklast ja rääkisid meile summutatud häälel nunnade nurjatutest tegudest. Nad tegevat nii: võtavad su oma kooli ja siis veenavad sind pärast keskkooli teist klassi orduga ühinema. Nende meetodid pole kuigi peened. Seejärel pakutakse stipendiume ja tehakse selgeks, et keeldumine annaks tunnistust põrguväärilisest sündsusetusest. Paljud sellisesse olukorda asetatud tüdrukud on pidanud praktiliseks libistada selga noviitsirüü, kuid suurem osa on hiljem avastanud, et see ei sobi neile. Vanne aga nõuab veel suuremale kompromissile minekut ja tüdrukud jäävad sageli rasedaks, et selle andmist vältida. Sellised olid laialt levinud süüdistused nunnade vastu, kuid need ei suutnud kuigivõrd hajutada lumma, mis ümbritses äraütlemata kütkestavalt kloostrikooli pääsemise väljavaadet. Ja see polnud suvaline klooster, vaid segarassiline klooster. Prestiižne erakool, mis valmistas ette absoluutse garantiiga noori daame. Selles kloostris, mis paiknes otse linna servas, aga teisel pool linna, lõunas, kanti iga päev koolis volditud lavsaanseelikut ning pühapäeviti kaheosalist linast rätsepakostüümi ja kindaid, jah, tõesti, lausa kindaid! Kõik me tahtsime sinna minna. See oli täiesti loomulik. (lk 185)

Aga pakkumisel olid ainult kaks kohta, kaks kohta kõigile Aafrika koolisüsteemi seitsmenda aasta tüdrukutele tervel maal. Selle tõiga mõju oli rabav ja ohtlik. Me ei meeldinud enam üksteisele nii palju kui enne, mõeldes sellele, et kohta võidakse pakkuda kooliõele, kelle staatus ja lugupeetus sellega kasvab, aga ise pead leppima kadedushoogudega. Meie meelest ei olnud see aus ning see tõesti polnudki, aga siis jällegi - mitte miski selle eksami juures polnud aus. Mitte keegi teine polnud niisuguseks testiks valmistunud, samas kui mina olin valmistunud selleks alates misjonisse tulekust. Olin saanud süüvida Nyasha mitmekesisesse ja eksootilisse raamatukokku ning pidanud toime tulema tema eksperimentaalsete hoiakute, järjepideva osutamisega alternatiividele ja kirgliku sooviga muuta olevik parimaks võimalikuks tulevikuks; olles sunnitud selle kõigega toime tulema ja tehes seda puhtintellektuaalselt, ja mitte seepärast, et see oli ratsionaalne, vaid kuna see lahutas mu meelt ning ma armastasin ja imetlesin oma nõbu, olles peaaegu kaks aastat nende intellektuaalsete väljakutsetega toime tulnud, olin oma eakaaslastest nii üldteadmistelt kui ka üldvõimekuselt kaugel ees. Nii ei olnudki vähimal määral üllatav, et tegin tolle sisseastumiseksami hiilgavalt, teenides sellega ära eelisõiguse siduda end tolle ajastu eliidiga - eelisõiguse pääseda auliikmena nende kultuuriruumi. (lk 185-186)

Nii ei olnudki vähimal määral üllatav, et tegin tolle sisseastumiseksami hiilgavalt, teenides sellega ära eelisõiguse siduda end tolle ajastu eliidiga - eelisõiguse pääseda auliikmena nende kultuuriruumi.

Ma muidugi ei teadvustanud tollal oma olukorra tõsidust, sest ainsad selle rahva esindajad, kellega olin kokku puutunud, olid heategelik Doris ja tulihingelised misjonärid misjonis. Aga Nyasha tundis neid ja tajus ohtu. Ta ei suutnud ega isegi üritanud varjata oma pettumust, kui rääkisin talle, kui põnevil ma olen ja milline kogemus mind ootab, mäherdune võimalus selles peitub ning kuidas ma kavatsen selle võimaluse maksimaalselt ära kasutada. Tema meelest oli sellisest võimalusest oodata rohkem kahju kui mis tahes kasu. See, ütles ta sarkastiliselt, on imeline võimalus unustada. Unustada, kes sa olid, mis sa olid ja miks sa seda olid. Seda protsessi, ütles ta, kutsutakse assimilatsiooniks, ja just seda plaanitaksegi neile varaküpseile vähestele, kes võiksid omapäi jäetuna osutuda nuhtluseks, samas kui ülejäänud... aga no päriselt, keda need ülejäänud üldse huvitavad? Ja nii loovadki nad väikese ruumi, kuhu sind assimileeritakse, teatud auruumi, milles sa võid nendega liituda, ja nemad saavad kindlustada, et sa pead end korralikult üleval. (lk 186)

Tõesti, sellest tuleks keelduda. Minu puhul oleks see tähendanud, et oleksin pidanud jätma nunnade misjonisse minemata. "Sa lähed nende trikkide õnge," ütles ta, osutades, et misjonis saaksin ma palju kasulikuma hariduse.

Kui ta poleks seda öelnud, seda viimast kildu misjonis saadava hariduse kohta, oleksin ma teda uskunud, aga kõik teadsid, et Euroopa koolides on paremad õppevahendid, paremad õpetajad, parem mööbel, parem toit, parem kõik. Mõte, et misjonis võiks miski olla parem kui seal, oli ilmselgelt naeruväärne. Pealegi, kui kellelegi juba anti ühes nende koolis koht, siis marssis ta aina edasi ja edasi, kuni sai viimaks A-taseme eksami tehtud. Tema ei pidanud muretsema vaheeksamite pärast, mis võisid õpilase igal etapil kõrvale heita. Nii see kord oli. Nii pidi see ka edasi olema. Kes oli nutikas, kasutas ära iga lünka selleks, et läbi lipsata. Mina igatahes kavatsesin kasutada iga võimalust, mis mu teele veeretatakse. Olin selles täiesti veendunud; olin väga sihikindel. Kõige värskem võimalus oli mu ees - minna kloostrisse. Olin otsustanud, et lähen. Olin endas kindel. Ma polnud skeptiline nagu Nyasha. Kuidas oleks üldse saanud juhtuda, et unustan oma venna ja oma maisi, oma ema, tolle peldiku ja pulma? Need kõik andsid tunnistust koormatest, millele mu ema oli alistunud. Kloostrisse minek oli võimalus neid koormaid kergendada, kuna pidin sisse saama maailma, kus koormad on kerged. Ma võtan selle riski. Ma kergendan oma koormaid. Ma lähen. Kui Babamukuru mul lubab.

Nyasha oli endiselt skeptiline. "Päriselt, Tambudzai," ütles ta karmilt, kui olin lõpetanud oma huvide ülistamise, "vennad, maisipead ja emad, kes on peldikuaukude puhastamiseks liiga väsinud - need ei kao kuhugi. Lähed sa siis kloostrisse või mitte. Teha on veel nii palju." See oli tüüpiline Nyasha, see tema jonnakas idealism. Tema, mu jõuka onu tütar, võis seda endale lubada. Mina aga, mina pidin haarama igast võimalusest, mis mulle avaneb. (lk 186-187)

[Babamukuru:] "Mis sinusse puutub, siis meie arust kanname sinu eest hoolt üsna hästi. Keskkooli neljanda klassi lõpetam ise ajaks oled valmis minema ja omandama kursustel mis tahes kutse, mille sa ise valid. Aja jooksul hakkad raha teenima. Siis on sul eeldused abielluda korraliku mehega ja rajada korralik kodu. Kõige sellega, mida me sinu heaks teeme, valmistame sind ette selleks tulevaseks eluks, ja olen omaenese tütre käitumise põhjal täheldanud, et noorele tüdrukule ei tee head, kui ta nonde valgete inimestega liiga palju läbi käib ja kui tal liiga palju vabadust on. Olen näinud, et neist tüdrukutest, kes nii teevad, ei saa korralikke naisi."

Abielu. Põhimõtteliselt polnud mul midagi selle vastu. Abstraktsel tasandil oli see minu arvates väga hea idee. Aga oli ärritav, kuidas see kerkis alalõpmata ühel või teisel kujul üles ja ajas oma kombitsad välja, et köita mind enne, kui oleksin sellest tõsiselt mõtlemagi hakanud, ähvardades katkestada mu elu veel enne, kui olen selle jõudnud enda omaks tehagi. Selle abielujutuga kaotas Babamukuru mu tähelepanu. Tudeerisin tähelepanelikult oma hommikumantlit, otsides sellelt tutsakuid ja oodates loengu lõppu. (lk 188)

Järgnes paus, mille ajal Maiguru ristas käsivarred ja naaldus sohval tahapoole. "Mina ei usu," alustas ta oma pehmel ja rahustaval häälel kergetooniliselt, "et tollesse kooli minek Tambudzai ära rikub. Kas sa ei mäleta, et kui me Lõuna-Aafrikasse läksime, ütlesid kõik et meie, naised, oleme kergesti kättesaadavad." Babamukuru krimpsutas nii otsese väljendusviisi peale nägu. Maiguru jätkas. "Tollal ei olnud asi selles, et käisime läbi selle või tolle rassiga. Inimestel oli eelarvamus haritud naiste suhtes. Eelarvamus. See oli põhjus, miks nad ütlesid, et me pole korralikud. Nii oli see viiekümnendail. Nüüd oleme jõudnud seitsmekümnendatesse. Ma olen pettunud, et inimesed usuvad ikka samu asju. Pärast kogu seda aega, kui me pole näinud midagi, mis kinnitaks selle tõesust. Mina ei tea, mida inimesed peavad silmas kergesti kättesaadava naise all - vahel on see keegi, kes töötab tänaval, vahel on see mõni haritud naine, vahel mõni rikka mehe tütar ja vahel lihtsalt mõni kaunitar. Kergesti kättesaadav või korralik, ei mina tea. Mina tean ainult seda: kui meie tütar Tambudzai ei ole praegu korralik inimene, siis ei saa ta selleks kunagi, ükspuha, kus koolis ta käib. Ja kui ta on korralik, siis see klooster teda ei muuda. Mis rahasse puutub, siis oled sa ise öelnud, et tal on täisstipendium. Võimalik, et sul on muid põhjusi, miks ta ei peaks sinna minema, Babawa Chido, aga need - korralikkuse küsimus ja rahaküsimus - on need, mida mina olen kuulnud ja nõnda ma neist siis ka rääkisin." (lk 188-189)

[Ema:] "Ho-o-re," ohkas ta pikalt ja mõrult, kui olin lõpetanud. "Räägi mulle, Tambudzai, kas see mees tahab mind tappa, tappa mind oma lahkusega, nuumates mu lapsi vaid selleks, et nad ära viia, nii nagu nuumatakse veiseid, et nad tapale viia? Räägi mulle, mu tütar, mida mina, sinu ema, sulle ütlen, kui sa tuled koju nagu võõras, täis valgete kombeid ja mõtteid? Siis on inglis-inglis kogu aeg: He-e, Mummy see, he-e, Mummy too. Nagu see su onutütar. Ma olen näinud, kuidas see sünnib - nägime, kuidas see sündis siin meie endi kodus. Tõesõna, see mees paneb mulle ebaõnne needuse peale. Misjoni elasid sa üle ja nüüd peab ta saatma su veel kaugemale ära. Mul on sellest villand, ma sulle ütlen, mul on villand sellest, et see mees mind mu lastest lahutab. Lahutab mind mu lastest ja valitseb mu elu." (lk 192)

Tundsin juba kaugelt ära Jocelyni ja Maidei, aga Nyashast polnud märkigi. See oli pettumus, aga olin siiski rõõmus, et nägin oma sõpru, eriti Maideid, keda ma ei olnud lootnud enam kohata. Oli olnud üsnagi kindel, et Jocelyn läheb edasi keskkooli esimesse klassi, sest ta oli seitsmendal õppeaastal tubli olnud, ikka esimese tosina seas, samas kui Maideil õnnestus nagu tavaliselt kraapida testides kokku vaevu üle viiekümne protsendi. Seetõttu oli üllatus, ja meeldiv üllatus, näha teda seal palli rõngasse loopimas. Oli eriti hea näha neid nüüd, pärast kuuenädalast vaheaega, sest kuus nädalat ilma sõprade, vanade tuttavate kohtadeta või sõpradeta vanades tuttavates kohtades oli pikk aeg. Peaaegu sama kehv oli olla kuus nädalat ilma netpallita, kuus nädalat kübemetagi sellest küünarnukitundest ja lähedusest, mis oli omane sõbralikule võistlusele, mida ei mängitud võidu peale. Kuna mu käed sügelesid palli järele, jooksin palliplatsile. Kõik nad nägid mind tulemas. Võin vanduda veel tänaselgi päeval, et Maidei nägi mind esimesena. Nägin, kuidas ta jäi, pall käes, seisma ja näitas teistele, et ma tulin, aga kui ma väljakude jooksin, olid nad jahedad ja vaiksed. Nad ei teinud minust välja. Sõprade sedavõrd õel käitumine tegi haiget ja olin piisavalt naiivne, et mitte mõista, millega olin selle ära teeninud, mistõttu ühinesin mänguga sellegipoolest, hüppasin rõngasse, et püüda kinni langev pall, ja sain sellega puhta väravapunkti. Mul vedas lausa nii hästi - ma polnud kuigi hea pealeviskaja -, et pall isegi ei riivanud rõngaserva. See murdis jää.

"Ta on harjutanud," naljatas Jocelyn, kui püüdsin palli uuesti kinni, sest kellelgi teisel ei paistnud seda plaani olevat. Hoidsin seda käe peal tasakaalus ja sihtisin hoolikalt. See tüütas Maideid nii väga, et ta lõi palli mu käest ära. (lk 195)

Erutus. Ootusärevus. Õnneuim ja vaimustus. Kõik oli üsnagi samamoodi nagu esimesel päeval misjonis, tol päeval, kui algas mu uus elu. Jah, tol kahe aasta tagusel jaanuaripärastlõunal, kui ma misjonisse läksin, algas üdini uus elu, ja nüüd see jätkus. Kõik oli asetumas tervikus oma kohale. Kõik need asjad, mida ma tahtsin, köitsid end nüüd üheks kenaks pakikeseks, mis serveeris end mulle kummarduse saatel. See väärinuks trompeteid, tõsijutt, väärinuks küll. Sest kas polnud siis mina - mina, äsjane misjoni-Tambudzai ja selle eel kodukotuse-Tambudzai -, mina, Tambudzai, alles hiljutine maakas, astumas, nagu olin iseendale lubanud, maailma, kus koormad kergenevad igal sammul, et peagi päris haihtuda? Mul oli aimdus, et see juhtub, kui astun läbi kooliväravate, läbi nende väravate, mis kuulutavad mind nooreks daamiks ja Püha Südame Noorte Daamide Kolledži liikmeks. Ma ei jõudnud ära oodata, millal juba väravatest sisse saan. Autosõit oli liiga pikk. Auto pidi kiirust lisama, et mind sinna õigeks ajaks kohale viia. (lk 199)

Nosimise kaasapanek oli Maiguru emaliku tähelepanu alt kuidagi välja lipsanud ja kuigi üritasin teda veenda, et mul pole vaja šokolaadiküpsiseid, kartulikrõpse ega apelsinimahla, väitis tema, et on küll, ning nii tegime linnas peatuse, et kõike seda osta, lisades kakskümmend lõputut minutit ajale, mida kogu sõit minu arvestuste kohaselt pidi võtma. Maiguru ostis nii palju nosimiskraami, et sellest oleks piisanud mitmeks kuuks tervele väikesele kolooniale. Nyasha hoiatas mind, et kui söön kõik selle ära, kas või kogu trimestri jooksul, siis ei näe ma lõpuks enam üle oma kõhu ega saa imetleda oma uusi peeneid vormikingi. (lk 200)

Ma ei tahtnud millestki maha jääda ja viskusin kõigesse: eksootilistesse keeltesse, nagu ladina, prantsuse ja portugali keel, mille võõrapärase ehitusega laused kõnelesid vapratest leegionäridest, kelle olid vaenlased maatasa teinud, ja õpilastest, kes kirjutasid sulepeaga tädi oma. Panin selliseid kummalisi konstruktsioone pisut imeks, aga siis meenus mulle, et ma ei kirjuta enam inglise keeles, ja lähemal uurimisel selgus, et lauseehitus on meie omaga üsna samane. Siiski, mõtisklesin ma, on neil võõramaa inimestel veidrad asjad meelel: ei paistnud kuigi tõenäoline, et nois keeltes on võimalik pidada normaalseid vestlusi. (lk 203)

Aga mis kõige tähtsam ja kõige imelisem: seal oli raamatukogu, suur ja valgusküllane, mille üks sein oli klaasist ja mis oli täis privaatseid bokse, kus sai teha kodutööd või lihtsalt eksitada end mõnega neist sadadest ahvatlevatest köidetest, mille läikivad kaaned ei paistnud kunagi võiduvat ega rebenevat. Pelk raamatute hulk selles raamatukogus pani mind tundma oma rumaluse pärast sügavat piinlikkust. Otsustasin lugeda läbi kõik need harivad köited viimse kui üheni, esimesest leheküljest viimaseni. (lk 204)

[Nyasha:] "Igatsen sind hirmsasti," kirjutas ta, "täpselt, nagu arvasin ja sullegi ütlesin, et see läheb, aga ma ei tahtnud sulle sellega muret teha, sest tean, et sa tunned end süüdi, ja ma ei tahtnud, et süü segaks sul õnne nautida. Aga on fakt, et ma igatsen sind, igatsen hirmsasti. Suuresti just tänu sinule oli mul sild nii mõnegi oma elu kuristiku ületamiseks, ja nüüd, kui sa oled ära, annavad need end jälle tunda. Mul on koolis aina raskem ja raskem tüdrukutega rääkida. Ma üritan, Tambu, aga meil ei ole omavahel millestki eriti kõnelda. Nad panevad pahaks, et ma ei loe nende armastusjutte, ja kui ma neid ei loe, siis loomulikult ei saa ma neist ka rääkida. Kui nad vaid teaksid, et kui olin kümneaastane, sarjas ema mind tõesti väga karmilt selle eest, et ma neid raamaturiiulilt salaja näppasin. Aga ma olin kuus aastat tagasi kümme ja see on pikk aeg selleks, et niisugustest kommetest välja kasvada. Ilmselt oleks mul tulnud nende asemel mingid kasulikumad kombed omandada. Oleksin pidanud õppima olema muretu ja rõõmsameelne, aga tead sa, see on keeruline. Pealegi, ma olen veendunud, et see pole ainus põhjus, miks nad mind ei salli. Neile ei meeldi mu keel, mu inglise keel, sest see on õige, ega šona keel, sest see seda pole! Nad peavad mind snoobiks, nende meelest olen ma enda arust neist üle, sest ma ei tunne, et ma oleks meestest alam (kui mu klassi poisse saab meesteks nimetada), ja kõige selle põhjuseks on see, et ma olen poistest matemaatikas tugevam! Tean, et ma ei tohiks kaevelda, aga ma tahaksin väga kuhugi kuuluda, Tambu, aga olen aru saanud, et ma ei kuulu. Veedan palju aega lugedes ja õppides, nüüd kus sind pole siin ja me ei saa teineteist eksitada, aga pean tunnistama, et ma igatsen neid eksiteid - see pole voorus, mis mind praegu nii rakkes hoiab! Samas ma arvan, et su onu meel on vaiksema õhustikuga rahul, ja olen avastanud, et tema meelerahu hoidmine annab hingamisruumi, mistõttu annan praegu endast parima, et temaga mitte vaenujalale sattuda. Võid ette kujutada, kui raske see on. Tundub, et võimatu. Ma ei saa üle mõttest, et see, mis teda vaenulikuks teeb, on tõsiasi, et mina olen mina - möönan, pühale koolijuhatajale ja austatud patriarhile vaevalt et sobilik tütar. Olen talt mitu korda küsinud, kas võiksime tulla sind vaatama (ema kaudu muidugi - tema enda juuresolekul on alati parem vait olla), aga ta usub, et see hellitaks su ära." (lk 204-205)

Nyasha nägi tõepoolest välja nõtke, kui ta sööstis õue mind embama, heites oma käsivarred ümber minu peaaegu enne, kui jõudsin autost väljagi astuda. Tuleb tunnistada, et liigagi nõtke. Minu silmis oli ta muutunud ilmselgelt kõhnaks, aga teadsin, et ta eelistab lopsakusele luid, ega öelnud midagi.

Tol vaheajal ei jäänud ma misjonisse kauaks. Babamukuru sõidutas mu juba järgmisel päeval koju. Ja ma ei sõitnud misjonist läbi ka tagasiteel Pühasse Südamesse teise trimestri algul ega näinud onutütart enne, kui alles augustivaheajal. Oli möödunud kolm kuud. Nende kolme kuuga oli ta muutunud luukere sarnaseks. Teda oli hale vaadata, aga kui ta mind tervituseks kallistas, hämmastas mind tema kätes peituv jõud, sest need paistsid nii nõdrad, justkui võiksid juba pliiatsi tõstmisel pooleks praksatada. Ta kallistas mind viivu, avaldas lootust, et mu teine trimester oli sama huvitav kui esimene, ja kadus ühe kohvriga majja, samas kui mina laadisin maha ülejäänud osa oma pagasist ja järgnesin talle meie magamistuppa. Leidsin ta sealt ajaloomaterjali süvenenult. Kui ma sisse astusin, ei öelnud ta midagi - üürike naeratus andis mulle teada, et ta on hõivatud. Ta töötas kuni õhtusöögiajani. Kui Anna kutsus, pani ta raamatud kõrvale ja tuli laua taha. Ta istus maha väga vaikselt ja see oli üksnes sissejuhatus sellesse õudustäratavalt veidrasse ja halvaendelisse draamasse. Babamukuru tõstis tütrele välja suure portsu toitu, pani selle tema ette ja hakkas teda vargsi jälgima, nokkides samas just nagu muuseas omaenda roa kallal, veenmaks meid, et ta on rahulik. Nyasha piidles kurjalt oma taldrikut, heitis isa suunas meeleheitlikke pilke ja kummutas kaks klaasi vett, siis korjas ta üles oma kahvli, kühveldas toidu suust sisse ja neelas selle läbinärimata alla; ta ei teinud ühtki pausi, välja arvatud siis, kui rüüpas suutäite vahel pisut vett kolmandast klaasitäiest. Maiguru sõi katkematult ja sahmis minu ümber, pannes mu taldrikule järjekordse lihakamaka ja järjekordse lusikatäie aedvilju ning hoides üleval rõõmsat vestlust Püha Südame koolitundide, sõprade ja toidu teemal. Kui Nyasha taldrik oli tühi, lasid nad mõlemad lõdvaks ja õhkkond muutus peaaegu normaalseks. Nyasha palus end viivitamata vabandada. Mõtlesin, et ta läks magamistuppa lugema, aga kui talle sinna järgnesin, oli tuba tühi. Vannitoast kostis oksendamist ja öökimist. (lk 206-207)

Ma ei tahtnud minna, tundsin, et ma ei saa. Ma ei saanud jätta onutütart sellises seisus maha. Teate, mis tunne on, kui miski, mis on olnud su kindlustunde nurgakivi, hakkab murenema. Sa hakkad iseenese pärast muretsema. Juba ainuüksi sel põhjusel, isegi kui ülejäänud olid vähem isekad, teadsin ma, et ma ei saa lahkuda. (lk 207)

Ühel õhtul, õhtusöögi ajal, vajus ta minestanult oma taldrikusse. See ei kestnud pikalt, vaid minut või paar, aga see oli piisav, et ajada ta isa kõikuv kannatlikkus ülepingesse. Babamukuru, kelle arvates oli tütar korraldanud stseeni, käsutas ta magamistuppa, kus ta lebas terve öö avatud silmadega ja vaikis. Kell kolm öösel äratas

ta mu üles.

"Kas ma võin tulla sinu juurde voodisse, Tambu?" sosistas ta, aga ma veeretasin end serva poole, et teha talle voodisse ronimiseks ruumi, raputas ta pead ja naeratas. "Pole viga," ütles ta. "Tahtsin lihtsalt näha, kas sa mind laseksid." Siis istus ta oma voodile, vaatas mind oma aukus silmadega, kondised põlved kokku surutud, nii et ta öösärk langes läbi sealt, kus olid olnud ta reied, ja kratsis erutatult ja närviliselt nahka. "Ma ei taha seda teha, Tambu, ma tõesti ei taha, aga see tuleb, ma tunnen, see tuleb." Ta silmad läksid pärani. "Nemad tegid seda minuga," süüdistas ta, endiselt sosinal. "Päriselt, nemad tegid seda." Ja muutus siis karmiks. "See pole nende süü. Nad tegid seda nendega ka. Sa tead, et tegid," sosistas ta. "Mõlemaga, aga eriti isaga. Nemad sundisid teda kõike seda läbi tegema. Aga see pole tema süü, tema on hea." Tema hääl omandas Rodeesia aktsendi. "Ta on hüva poiss, hea munt. Pagana hüva kahver," kuulutas ta põlglikult sarkastilisel toonil. Siis sosistas ta jälle. "Miks nad seda teevad, Tambu," sisistas ta kibedalt, nägu raevust moondumas, "mulle ja sulle ja talle? Kas sa näed, mida nad on teinud? Nad on võtnud meid ära. Lucia. Takesure. Kõiki meid. Nad on jätnud sinu ilma sinust, tema temast, meid kumbagi teineteisest. Me koogutame. Lucia töö järele, Jeremiah raha järele. Issi koogutab nende ees. Meie koogutame tema ees." Ta hakkas end kõigutama, keha pingsalt värisemas. "Mina ei kooguta. Oo ei, mina mitte. Mina pole hea tüdruk. Minus on kurjus. Ma pole hea tüdruk." Puudutasin teda, et teda lohutada ja see oli päästik. "Mina ei kooguta, mina ei sure," hüüdis ta raevukalt ja kargas küüru nagu hüppevalmis kass. (lk 208-209)

Nyasha kamikazelik käitumine raputas onu ja tädi tegudele. Juba siis, kui Nyasha minuga magamistoas rääkis, oli Babamukuru võtnud telefoni otsa Maiguru Salisburys elava venna. Kella kümnest olime teel pealinna, jõudes sinna enne kahteteist, sest Babamukuru sõitis nagu augustikuine tuul. Maiguru ja mina vestlesime terve tee katkematult Nyashaga, et ta püsiks meiega ja ta vaim ei eksleks liiga kaugele. Pealinnas pani Maiguru vend viivitamatult aja psühhiaatri juurde. Tundsime end paremini - abi oli käeulatuses. Aga psühhiaater ütles, et Nyasha ei saa olla haige, sest aafriklased ei kannata selliste vaevuste all, nagu meie kirjeldasime. Tüdruk korraldas vaid stseeni. Meil tuleks ta koju viia ja teda kindlakäeliselt kohelda. (lk 210)

Oli raske leppida, et selline asi oli juhtunud, ja iseäranis raske seetõttu, et mul polnud selgitust. Kui te oleksite mult selle kohta küsinud enne, kui see kõik algas, oleksin pidanud seda võimatuks. Oleksin pidanud võimatuks, et inimesed, kellel on kõik olemas, võivad nii õudselt kannatada.

Minul ehk selgitust polnud, aga mu emal oli see olemas. Tema oli väga konkreetne.

"See on see inglisus," ütles ta. "See tapab nad kõik, kui nad ette ei vaata," turtsatas ta. "Vaata neid. See Chido-poiss suudab vaevu rääkida sõnagi omaenese emakeelt, ja küll sa näed, tema lapsed tulevad hullemad. Jookseb ringi tolle valgega, tolle misjonäri tütrega, mis? Tema lapsed hakkavad meid veel teotama. Küll sa näed. Ja ta ise, peale vaadates võib ju paista, et kõik on korras, aga keegi ei tea, millist lõivu tema maksab." (lk 211)

Ta jätkas veel mõnda aega samas vaimus, seletades, kuidas esivanematelt ei saa eeldada, et nad suudaksid nii palju inglisust alla neelata. Ta ei maininud Nhamot, aga hakkasin mõistma, kuhu ta mõte tüürib Teadsin, et ema mõtleb temast, ja mõistsin, et ta peab üheks ohvriks mindki: "Inglisus on see põhimure, nii et sa vaata vaid ette!"

See oli hoiatus, ähvardus, mis oleks võinud viia katastroofiliste tagajärgedeni, kui oleksin lasknud sel juhtuda. Kui sa midagi kardad, siis ei aita, kui inimesed, kes teavad sinust rohkem, astuvad ette ja ütlevad, et sul ongi täiesti õigus. Ema teadis palju asju ja suhtusin tema teadmistesse lugupidamisega. Vaata ette, oli ta öelnud, ja ma mõtlesin Chidost, Nyashast ja Nhamost, kes olid kõik alistunud, mõtlesin mulle endale ligihiilivatest hukatusmeeleoludest. Kas ma olen vaadanud piisavalt ette? Ma polnud kindel. Sest mul hakkas tekkima kahtlus, ei midagi enamat kui üks pisike kahtluseussike, et olin rutanud liiga suure õhinaga kodukotusest lahkuma ja omaks võtma misjoni "inglisust" ning pärast seda veelgi kontsentreeritumat Püha Südame "inglisust". Kahtlus jäi minusse püsima mõneks päevaks ja muundas end selle aja jooksul süütundeks, millele järgnesid kaks ööd järjepanu õudusunenäod Nhamost, Chidost ja Nyashast. See peaks teile ütlema, kui väga mu ema sõnad mind häirisid: ma polnud näinud ühtki õudusunenägu alates sellest esimesest korrast, kui läksin misjonisse. Aga õppetrimester lähenes rutuga ja mõte Pühasse Südamesse naasmisest täitis mind rahuloluga. Raamatud, sportmängud, filmid, arutelud - kõik need olid asjad, mida ma tahtsin. Ütlesin endale, et olen palju mõistlikum inimene kui Nyasha, sest mina tean, mida on võimalik teha ja mida pole. Sel moel pagendasin ma kahtluse, matsin selle oma alateadvuse sügavikesse ja läksin rõõmsal meelel tagasi Pühasse Südamesse.

Olin siis noor ja suutsin pagendada nii mõndagi, aga seemned idanevad. Ma polnud sellest küll toona teadlik, aga ma ei suutnud võtta Püha Südant ja seda, mida see esindas, enam päevatõusuna oma silmapiiril. Tasapisi, märkamatult ja äärmiselt katkendlikult hakkas miski mu vaimus end paika asetama, asjade kohta küsimusi esitama ja ajupesust keelduma, tuues mu praegusesse aega, kui saan panna kirja selle loo siin. See oli minu jaoks pikk ja valulik protsess - avardumise protsess. Selle protsessi sündmustik sirutus üle paljude aastate ja võiks täita teisegi köite, aga lugu, mille olen rääkinud siin, see on mu enese lugu, lugu neljast naisest, keda ma armastasin, ja meie meestest; see lugu on sellest, kuidas kõik algas. (lk 212-213, romaani lõpp)

Tsitsi Dangarembga

"Närvilised olud"

Välislingid