Lamp

valguse tekitamiseks valmistatud kiirgusallikas
(Ümber suunatud leheküljelt Lambid)

Lamp (kreeka lampás, ’tõrvik’) on valguse tekitamiseks valmistatud kiirgusallikas.

Anna Ancher, "Neiu lambi juures" (1887)
Elin Danielson-Gambogi, "Talveõhtu" (1898-1899)
Henri Lebasque, "Lambi all" (1904)
Paula Modersohn-Becker, "Vaikelu valge lambiga" (1906)
Paul Sérusier, "Lambi all" (1906)
Erma Bossi, "Interjöör lambiga" (1909)
Carl Wenzel Zajicek (1860–1923), "Päikeseline interjöör", s.d.
Milena Pavlović Barili, "Tüdruk lambiga" (1936)

Piibel

muuda

Proosa

muuda
  • Mamma istus oma kiiktoolis, õmmeldes laual seisva lambi tule valguses. Lamp oli ere ja hiilgav. Koos petrooleumiga oli klaaskausi põhja asetatud veidi soola, et hoida petrooleumi plahvatamast. Samasse olid pistetud mõned punase flanellriide ribad, et lamp kenam välja näeks. See oli ilus.
Laura armastas silmitseda lambi puhast ja sätendavat klaaskuplit, kollast ühtlaselt põlevat leeki ja klaaskaussi heleda petrooleumiga, mis oli flanellitükkidest värvunud punaseks. Talle meeldis jälgida ka võbelevat ja pidevalt muutuvat kaminatuld, mis hõõgus kollaselt ja punaselt ning sädeles puuhalgude lähedal rohekalt; kuldsete ja sügavpunaste süte kohal hõljus kerge sina.


  • Ja siis... ja siis oli toas kole, nagu on igas toas, kus valitseb pakkimise segadus, ja on veel koledam, kui lambilt on vari ära kistud. Ei iialgi. Ärge iialgi lambilt varju ära kiskuge! Lambivari on püha. Ärge iialgi põgenege rotisammul teadmatusse hädaohu eest. Tukkuge lambivarju all, lugege — las ulguda tuisk — ja oodake, kuni teie juurde tullakse.


  • Elasime kloostrikongis suve, sügise ja talve, ja mis kõige tähtsam — just kahekümnenda aasta talve... Oh, küll olid need õhtud pikad ja jääkülmad, täis pimeda tattninalambi tossu, lähedalasuvate kloostrikellade kohutavat kõminat, põletavat igatsust Petrogradi järele! Ema rääkis, et ta oli meid Petrogradist sellepärast ära toonud, et me seal nälga ei sureks, kuid meil oli meeles, et kaks aastat tagasi me sõime Petrogradis paremini kui praegu, et seal saime isegi vorsti ja et söögitoas põles abažuuriga laelamp. Tuletasime seda lampi meelde kui mõnd elusat, armast inimest ja ikka tundus meile, et see lamp põleb Petrogradis praegugi, kuigi ema rääkis, et vanaisa, vanaema ja meie hoidja Avdotja põletavad samuti juba ammu tattnina ja söövad veel halvemini kui meie: meil on vähemasti õlikooki, vahel saame voblat ja meil on küllalt kaerakliisid, et kiislit keeta, seal aga... ja ema jäi vait. Kuid oli võimatu uskuda, et kõikides, kõikides linnades, eriti aga kallis Petrogradis on samasugune nälg, külm ja pimedus nagu meil kloostrikongis. Ei, küllap lamp meie Petrogradi kodus ikkagi põleb...


  • Neetud tattnina-lamp vist rikub mu silmad lõplikult. Jätan täna kirjutamise.
    • Oskar Luts, päevik, 7. oktoober 1944, Litteraria, 9. vihik, 1996, lk 15


  • Ja kõik - kartmatu nagu ma olen kitši suhtes - muutub veel kaunistusteküllasemaks õhtu saabudes, mil minu nõrkus väikeste lambikettide (ja mulle sobivad kõiksugused, alates pärlitest ja lõpetades tšillipipardega) vastu muudab ruumi maagiliseks grotiks. See on eneseupitamine, mida ma naudin. Ma tahan, et mu köök toimiks, aga see peab ka lummama.


Luule

muuda

Ma olin Maja mannetuim -
mu päralt väikseim Ruum -
vaid Lamp, ja Raamat öösiti
ja üks Geraanium -

  • Emily Dickinson, "*** Ma olin Maja mannetuim", tlk Doris Kareva, rmt: "Kiri Maailmale" (1988), lk 36

I was the slightest in the House —
I took the smallest Room —
At night, my little Lamp, and Book —
And one Geranium —


Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.

Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.

Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.


toas hakkab hämar lähen lampi võtma
ta peatab mind: kas sa veel luuletad
ja kuna tahan öelda talle tõtt ma
siis kaua sõnu meelde tuletan

  • Juhan Viiding, "Meremehe küsimus" kogus "Selges eesti keeles" (1974), lk 17


teadmata kadunud nagu lamp
mille viisin sulile parandada
ei parandand reedel ei parandand
esmaspäeval neljapäeval oli kõik
ära unustand
küsis — Mis lamp?
Ei ole mingit lampi minu juures
samamoodi kadusid sina kes mul olid —
pole olnudki — mis mees?
Polnud siin kedagi
not seen not heard of
keegi tegi nõiatembu minu lambiga
nagu minu mehegagi
...
mõtlesin et ei pääse ta kuhugi
aga vaat pääses
mälu on mul muidu hea õpin alatasa uusi keeli
aga meest ei mäleta
oma mälu ma usaldada nähtavasti siiski ei või
- nimigi oli tal — kummaline värk
nagu tina tuhka
ma oletan ta andis mulle andeks et ma toitu
valmistada ei oska — liig saamatu olen
seda ma arvan
enne kadus lamp siis suli
siis mees
kanna nagu sõelaga vett seda elu
jookseb minema ja lõhnagi ei jää järele

  • Ilona Laaman, "*teadmata kadunud nagu lamp", rmt: "Maakulgur on maandunud", 2003, lk 4-5
 
Vikipeedias leidub artikkel