"Venelane ei saa baptist olla." Ei saa. Sellel väljendil on siin täiesti eriline tähendus, teistsugune, kui muudel säärastel puhkudel. Näiteks tähendab see, et venelane ei saa olla katoliiklane, seda, et see on talle keelatud, ja kui ta ikkagi usku vahetab, riskib ta seaduses ettenähtud karistusega. Kui vürst Gagarin Nikolai I ajal katoliku usku astus, esitas üks tema sugulastest taotluse usutaganeja mõis vastavalt seadusele endale saada. Keiser kirjutas resolutsiooni: "Taotleja on lurjus, kuid talitada seaduse järgi", ja nüüd ütlen ma uuesti: taotleja taotlejaks, aga tegelik "lurjus" on seadus. Kuid see on vähemalt selge - seaduse järgi ei tohi venelane olla katoliiklane ja selles mõttes võib öelda - "ei saa olla". Ent eespool mainitud selgituses ei kasutatud väljendit "ei saa olla" mitte keelamise mõttes, vaid konstateeriti asja põhimõttelist võimatust: ei saa olla mitte mingite karistuste, mitte mingite trahvide hinnaga; "seaduse vaatekohast ei saa vene baptiste olla", nagu ei saa teaduse seisukohast olla nelja küljega kolmnurka. Need "ei saa olla" on kindlasti ühed kõige kummalisemad sõnad, mis kunagi öeldud. Nendes on isegi omamoodi inspiratsiooni - otsustan, nagu ise tahan; otsustasin, et ei saa olla, järelikult ei saagi olla; ja kui kuulutan välja, et saab - siis ka saab, ja kuulutan ka nelja küljega kolmnurga välja.
...mõni kolleeg vaatab mu raamatuid muiates ning paar tõsimeelset eeslit on levitanud kuulujuttu, et "ma lähen üle Vatikani rüppe"; vana Eagles (kaua enne Teie aega) võttis oma kohuseks hoiatada mind Rooma metsalise eest ja küsis retooriliselt, kuidas ma ometi võin "paavsti seedida". Sestsaati on miljonid seedinudHitlerit ja Mussolinit, Stalinit ja Maod ning meie oleme seedinud mõnd demokraatlikku juhti, kes tuli alla neelata erilise isuta. Paavsti seedimine on nendega võrreldes tühiasi.
Paša vaatas kõrvale, just nagu küsiks kušetilt nõu. Ta oleks arvanud, et asjaolude kombinatsioon - lahusolek, tema ema tervislik seisund, aja leevendav mõju - on lõpuks selle teema päevakorrast maha võtnud. Soovmõtlemine. Tema usuvahetus jääb igavesti lahtiseks haavaks nende perekonna ihuks, nakkustele vastuvõtlikuks. Kahekümneselt oli tema selle haava tekitanud. Selle protsessiga oli kaasnenud ka erilisi asjaolusid - pikk ja põhjalik vimmakiskumise etendus, nagu oli selle kohta öelnud Esther, kes oli veendunud, et iga viimne kui samm selles oli mõeldud ema hävitamiseks. Paša katehumeeni-aeg oli jäänud õnnelikult lühikeseks. Preester oli sama hästi kui Jumala eest vabandanud, just nagu oleks Paša hing mingi hajameelse või kohmaka hetke tõttu eksikombel juutide hunnikusse sattunud. Ta võttis armulaua vastu nagu nuttev imik, kellele lutt suhu lükatakse. Lõpuks ometi oli tema hing rahul. (lk 15)
Muidugi polnud Paša mingi fanaatik. Usuvahetus tähendas tema käsitööalale omaste esteetiliste sümbolite ja traditsioonide omaksvõtmist. Aga kas ta ei mõelnud siis selle peale, et võiks need omaks võtta ilma teatrit tegemata, nagu Brodsky oli seda teinud? Kas oli selleks siis tõesti vaja uskuda? Suurejooneline žest oli olnud vajalik. Paša oli olnud liialt kaugel, oli ise liialt valutanud. Selline äärmiselt võimas eneseteadvus ei sobiks Vene poeedile kohe kuidagi. Saades õigeusu kiriku liikmeks, selle kiriku liikmeks, millel on sada miljonit liiget (täpne arv?), mis moodustab seitsekümmend viis protsenti Vene elanikkonnast, kinnitas alles kogemusi omandav Paša end keti külge, mis võimaldas tal vabalt ringi hulkuda, ilma et oleks pidanud kartma elevandiluust torni katusekambrisse triivimist (negatiivne gravitatsioon ohustab luuletajaid alati). Ja selle keti abil tõrjus ta eemale kalduvusi, mille oli pärinud oma suguvõsa depressiivsete liinist. Isa, vanaisa, onud, vanavanaisad - rusutud kirjandus- ja meditsiinitegelased, kes ei pannud tähele ei poliitilise ega kultuurimaailma kliimat, kes allusid vaid vaimsele ilmastikule ega suutnud seejärel taibata, kuidas küll võisid nad sattuda sellesse pogrommi või sõtta. Paša lämmatas need geneetilised kalduvused endas enne, kui nemad jõudsid tema lämmatada. Uskumise ja teiste hingede külge seotuna polnud tal muud valikut kui hoolida, olla puudutatud, olla osa. (lk 16)
