Helga Pärli-Sillaots

Eesti kirjanik

Helga Pärli-Sillaots (aastani 1933 Helga Sillaots, abielus Helga Pärli; 23. september 1912 Tartu – 21. detsember 1939 Rakvere) oli eesti kirjanik.


"Improvisatsioon mängutoosis"Redigeeri

Helga Pärli-Sillaots, "Improvisatsioon mängutoosis. Karjäär", Eesti Raamat, 2009.

  • Kesklinn on päeval igav ja ebamugav. Ebamugav seepärast, et igaüks sind vahib. Ärid näivad olevat ostjatest tühjad, seepärast seisavad kaupmehed äriustel ja vahivad möödaminejaid. Saapakaupmees uurib su kingi, juuksur fikseerib su soengut ja valmisriietejuut tutvub põhjalikult su mantli lõikega. Ei leidu ühtki mõistlikku vaateakent. Riideäride pisikesed aknad on täidetud üksteise otsa asetatud kangarullidega, pudukaupluste akendel ilutsevad papist daamid kotitaolistes laulatuskleitides ning üks kullassepp on oma reklaamplakatile maalinud suure sõrmuse ja selle sisse õnneliku pruudi looritatud pea. Ühe juuksuri aknale määrdunud fileekardina taustale oli asetatud kirjeldamatult kole puust naisepea, millest videvikus ei julgeks mööda minna. Ukse kohal rippus sini-must-valgete tähtedega: goiffeur. Rahvuslik ja mõjuv! Suured ideed võivad tekkida ka väikeste inimeste peas! (lk 12)
  • Nägin, kuidas hommikune rong venis linnast välja. Kuigi ähkiv ja armetu nagu vanaaegne kohvimasin, suudab seegi vedur oma paari kitsa vaguniga äratada kerget kurba igatsust. Alati on mul kahju sõidukeist, mis lahkuvad. Õigemini: kadestan neid, kes jõuavad kusagile mujale. Alati nagu oleks mujal parem kui seal, kus olen mina. (lk 13)
  • Imelik on kuulata nägematut mängutoosi üksinda vaikses suveõhtus. Olen kuulanud läbi akna kostvat klaverimängu, vana raskemeelset viisi. See teeb kurvaks, kuid äratab ellu huvi mängija isiku ja saatuse vastu. Selle kurbuse taga on elu ja inimesed. Olen kuulnud kaugelt aiast kostvat peomuusikat puhkpilliorkestrilt. Seegi teeb kurvaks, ta viib mõtted kaugele minevikku, läbielatud metsapeole, kus vilumatu maanoormees avaldas sulle esmakordselt armastust ja kus sina olid nii rumal, et põgenesid ja vaevlesid pärast teadmatuses, et mis oleks olnud siis, kui sa poleks põgenenud. Olen kuulanud kontsertaiast kostvat head sümfooniat. See äratab inimeses lootusi, paneb uskuma enese suurtesse võimetesse. Ühe niisuguse müüri tagant kuuldud motiivi mõjul jooksin kord koju, olles ise täis usku, et minust saab suur kunstnik. See õnn kestis ainult selle lühikese öö. Hommikul tegid vanemad ja majaperenaine mulle selgeks, et öösine viiuldamine on majarahu ja tervise rikkumine. Kuid olin olnud õnnelik. Ning olen kuulnud kuuenda korra aknast kostvat flöödimängu. See kõlab nagu kutse kõrgustesse.
Kuid mängutoosimuusika madalast aknast, - see kõlab nagu õrnalt, kuid püsivalt ja kindlalt sind kusagile kindlale paigale naelutav tagumine. Need helid tahavad piirata su vabadust ja tahet, su liikumist ja mõtlemist. Seisin lühikest aega ja kuulasin ja juba oligi mul tunne, et pean seisma samal paigal kuni leierdamise lõppemiseni. Ent millal see oleks lõppenud? Kiskusin enese lahti ja ruttasin koju. (lk 15)
  • "Teie vastu on siin suur huvi," ütles ta. "Kõik Naisklubi prouad juba ootasid teid."
"Nii?" sõnasin, "keegi ju ei tunne mind veel."
"See ei tähenda. Küll me tuttavaks saame. Just eile konserveerisime klubi esinaisega, et kes teid meie koosolekutele peaks kutsuma. Et mina vist esimesena teiega tutvusin, siis ütlen teile kohe, et ülehomme on koosolek ja me ootame teid," teatas proua lahkelt.
Nad konserveerisid klubi esinaisega! Sellest väikesest keelevääratusest jätkus, et minus tekitada tunnet, et siin uustulnukaid tõeliselt konserveeritakse. Meenusid "goiffeur" ja kohvik, kus olin kuulnud üht daami ütlevat: bitte ein Tässchen Kafee. Tänasin lahke kutse eest ja olin teataval määral siiski üsna rahul, et mind siinsesse daamide seltskonda nii kahel käel taheti vastu võtta. (lk 18)
  • Meie, naised, peame vist siiski alati midagi enesele hoidma. Vähemalt neile meestele, keda armastame, ei või me end kunagi täielikult usaldada. Sest kui meid ei ümbritse enam midagi salapärast, mis jääb meie olemusest siis järele? (lk 40)
  • "Te vist ei aimagi, et meie vahel juba oletatakse enamat kui harilikku tutvust?"
"Aga miks?" küsisin.
"Teie olete abielus. Mina olen abielus. Kui teie oma lugu­peetud abikaasaga ja mina oma armulise elukaaslasega kusagil kohtume või üksteisele külla läheme, siis on see kena, viisakas ja moraalne. Kuigi teil vahest minu abikaasaga pole midagi ühist. Aga kui teie ja mina ühiste huvide ja arusaamiste tõttu midagi ühiselt, kahekesi, ilma oma seaduslike elukaaslasteta ette võtame, siis on see esialgu kahtlane, hiljem võib see kujuneda meist olenematuil põhjusil koguni ebamoraalseks. Oleksin pidanud seda ütlema juba varem, - enne kui kutsusin teid Kunstiklubisse. Ma ei oleks tohtinud teid tookord meie tutvumispäeval koju saata, sest mitukümmend paari silmi jälgis meid ja nende silmade omanikud tegid suuri järeldusi. Kuid mõtlesin, et vahest on siiski parem viia teid otse võitluse keskele, et te ei saaks enam kohkudes tagasi tõmbuda. Kui oleksin teid varem hoiatanud, võib-olla oleksite püüdnud kõik teha, et tühje jutte vältida. Ja kui te seda poleks suutnud - seda ei suudeta siin kunagi -, siis oleksite olnud õnnetu, haavunud ja masendatud. Kuid nüüd, kui meist kõneldakse, siis oleme vähemalt ise selleks põhjust andnud." (lk 42-43)
  • Läksin mõneks ajaks serveerimistuppa. Sealgi käis summutatud jutt:
"Issand jumal, proua Kahres on juba neljandat korda sama kleidiga peol. Ma ei saa aru, kas teda ennast juba ära ei tüüta. Ja vana Puhu on jälle prouata, see muidugi tiivaripsutab kusagil kõrtsikabinetis... Kas nägite, kuidas Kruusbergi vanamoor oli ennast välja löönud?... Küll see Viirsalu on ikka ilus poiss. Lihtsalt sula, kui vaatad... Vellisted on jälle kahekesi, ei need saa ka kusagile ilma teineteiseta mindud..."
Nii kees see jutt vahetpidamata. Mida siin üksteisest õigupoolest taheti? Kui peole tuli vaid üks abielupool, siis sellest kõneldi. Kui tulid mõlemad koos, äratas see tähelepanu. Milline käitumine on siin täiesti laitmatu? (lk 46-47)
  • Keskküla avalik siinse seltskonna trotsimine tundus mulle algul isegi natuke poisilikuna. Kuid nüüd ma mõtlen: poolarenenud publikule poolarenenuile arusaadavad etendused. Ainult proua Keskküla suhtumine minusse hakkas mind jälle huvitama, eriti siis, kui mu partner tantsu lõppedes ei tahtnud oma kohale tagasi minna, vaid, nagu paljud teisedki paarid, jäi seisma ja ootama kohe algavat kordamistantsu.
"Kas teie seltskond ei oota teid juba?" küsisin.
"Ootab küll."
"Ja teie?"
"Teen moraalivastaseid tempe. Tantsin ühe daamiga kolm tantsu järjest."
"Ja miks te seda teete?"
"Kui plahvatus tulema peab, siis olgu ta vähemalt natukegi teenitud. Põhjusetuid skandaale ma ei armasta."
"Ons plahvatus vältimatu?"
"Näib, et on. Võib-olla oleks see jäänud tulemata, kui teie (mõni inimene on tulnud täna siia eriti teie välispidise isikuga tutvumiseks), kui teie oleksite osutunud daamiks lottlõuaga ja kõverate hammastega. Kuid teie piha ja juuste juures..." (lk 49-50)
  • Tundsin, et Juhan oli armukade. Ja et ta teadis, et Keskküla oli minuga kaasas. Sest muidu oleks ta mulle hirmunult vastu tulnud ja küsinud, kus olin ja kellega. Ta küsib alati: kellega? Ja kui vastan, et mõne naisolevusega või väga noore või väga vana mehega, siis on ta rahul ja mängib suurem eelset abielumeest, kes annab oma naisele seltskonna valimisel suuri vabadusi. Kui viibin aga kusagil endavanuse või natuke vanema mehega, siis küsib ta kuidagi irooniliselt: muidugi oli väga lõbus? Ega sa muidugi minu peale ei mõtelnud. Mõnikord on selline toon haavav, mõnikord ajab see naerma, mõnikord valmistab selline väike armukadetsemine isegi heameelt. Sest meie, naised, oleme juba kord sellised, et mehe armukadedus ei ole just mugav, ent kui ta üldse ei armukadetse, siis pole asi ka sugugi parimas korras. (lk 67)
  • Pole kuigi meeldiv, kui mees abielus kaotab igasuguse galantsuse koduses käitum ises, kui ta oma naist enam ei peagi daamiks, keda tuleb arvestada. Kuid ohverdada karjäär ainult selleks, et vastu tulla naisele, kes sinuga niigi palju kaasa ei ela, et taipaks väikese loobumisega sinu edule kaasa aidata? Kas see pole siiski pime enese maha suruda laskmine? (lk 76)
  • On tore uhkusega kõnelda kuulsast muusikaprofessorist, paljude sümfooniate loojast, eesti muusikaajaloo hiilgavaimast tähest. Ent kui oled seda kuulsust kohanud seltskonnas, kus ta on parajasti joobnud, ei suuda daamide läheduses oma käeliigutuste täpsuse üle valvata ja praalib: kõik teised muusikamehed on minu kõrval praht! Siis muutub see kuulsus su silmis üsna pisikeseks inimeseks. Ja veel pisemaks siis, kui eksameil sinu edu oleneb mõningaist naiselikku au riivavaist teeneist härra professorile. Mida peaksime meie, noored, selliseis suurvaimudes austama? Tema andekust? Andekus pole tema teene. Just see andekus kohustab teda kultiveerima eneses inimest. Kuid ta ei tee seda. Tal puudub algelisem selleks vajalik osake sisemist kultuuri. (lk 78)
  • Muidugi, kultuuripuuduses ei tohiks õigupoolest kedagi süüdistada. Kogu meie noorel rahval puudub veel sisemist kultuuri. Kuid just meie vaimutegelastel on suurema kultuuri algosakesed olemas, aga nad ise surmavad need. Meie kunstnikkond "boheemitseb" teadlikult, joob prestiiži pärast, ei tunnusta perekonda oma kunstnikunime pärast ning töötab korrapäratult ainult seepärast, et mõned suurvaimud vana laguneva Venemaa minevikus on teinud samuti. Võib-olla oli neil vanadel kuulsustel selleks õigus. Sest nemad olid enne suurvaimud ja omandasid alles siis need halvad harjumused. Kuid meie noored kunstnikud õpivad enne selgeks korrapäratu elu ning pärast võib selguda, et suurvaimu ei saa neist teps mitte. See on kurb. (lk 78-79)
  • [Keskküla:] "Vähesed saavad meil elatuda ainult kirjutamisest või ainult arvustamisest. Mõni arvustaja kirjutab näidendi ainult selleks, et saada raha uue kevadmantli muretsemiseks. Ning mõni kirjanik kirjutab arvustuse selleks, et honorariks saadavate kroonidega osta talveks kaabu. Ja niisugune arvustaja ei tee arvustatavat teost sugugi alati maha. Sest, ütleme näiteks, et kõne all oleva teose autor on ühe teise ajalehe juures mõjukal kohal ja temalt on tulevikus loota ruumi mõningate ridade jaoks ja ka muidugi tasu nende ridade eest." (lk 85-86)
  • Tutvusin linnapeaga, kelle kohta kõneldakse, et ta kannab oma kõrget ametinime ainult sildina, tegelikku tööd ei suutvat ta vanuse tõttu enam teha. Eks ta köhiv ja krõbisev ole küll, aga kuhu see vana inimene ikka panna, mingi amet peab inimesel ikka olema väikelinnaski. Ja eks ole vana tõde, et mida kõrgem amet, seda kergem töö, järelikult sobib linnapea koht vanadusest põduratele auametiks küllalt. Keskküla ütles kunagi, et Pelguperes pole veel iial üht inimest ametist vallandatud sellepärast, et ta on töövõimetu või ei oma vajalikke oskusi. See oleks pelguperelaste arvates kõige vähekaaluvam vallandamise põhjus. Iseasi on, kui inimene vallandatakse seepärast, et on vaja ruumi teha ülemuse isiklikule soosikule. (lk 94)

"Tee viib järveni"Redigeeri

Helga Pärli-Sillaots, "Tee viib järveni". Eesti Raamat, 2012.

  • Kui Peeter Karste näiteks rongile rutates leiab, et ta on unustanud vihmavarju, siis sellele järele minnes unustab ta harilikult kohvrid. Ja kui ta siis veel kord tagasi läheb, et kohvreid tuua, siis unustab ta jälle vihmavarju. Aga kui ta mõnikord siiski niihästi vihmavarju kui ka kohvritega rongile jõuab (muidugi mitte enam sellele, millele ta kord hakkas minema), siis unustab ta selle tähtsa eseme - vihmavarju nimelt - vagunisse varna. Pärast mitmekordset telefoonimist sõlmjaamadesse teatatakse talle viimaks piirilinna raudteejaamast, et teatud rongist on leitud kolm vihmavarju, mis kõik on paigutatud sama piirilinna raudtee-leiubüroosse, kus peale juba mainitud kolme vihmavarju olevat veel nelikümmend kolm sama liiki eset, millede hulgast härra professor võivat lahkesti oma otsida. (lk 5)
  • Üldse on see vihmavari tüliks. Saju ajal ei kasuta Peeter teda peaaegu kunagi, sest ta unustab, et see ese tal kaasas on. Teinekord läheb Peeter meelega välja ilma varjuta. Tema arvates ei või sel päeval mingil tingimusel sadama hakata. Kuid siiski tuleb Peeter koju särgini läbileotatuna. Järgmisel päeval on hommikuses taevas pisikesed pilvekesed ja Peeter võtab võidurõõmsalt varju kaasa. Lõuna ajal kõmbib ta kõrvetavas päikeses tagasi ja inimesed, kes teda näevad, muigavad: imelik vanamees, kannab sellise kuumusega vihmavarju kaasas. Ja kodus avab ta noor naine Hele-Mall heledalt naerdes ukse ja naerab veel kaua, lõbusalt ja nakatavalt ning ütleb:
"Peeter, noored lilletaimed aias vajavad vett. Homme peaksid sa ilma vihmavarjuta välja minema." (lk 5-6)
  • Peeter on parajasti pesuväel ega tea, kuhu kohmetuses käsi panna. Kindlasti pole telefonikõne määratud temale, Peetrile. Kuid kindlasti peab keegi selle kõne vastu võtma. Peeter ei saa seda teha, sest tema on pesuväel, ja niisuguses seisukorras ei luba ta delikaatsus kellegagi ühendusse astuda, isegi mitte traadi teel. Rutuga kahmab ta ülikonna ja hakkab seda uuesti selga ajama. Telefon heliseb uuesti, pikalt ja pealetükkivalt. (lk 8)
  • Parajasti kui uni hakkab tulema, jookseb rügement rotte üle lae sahvri poole.
Et väikesed loomad ka niisuguse kolinaga võivad joosta, nagu oleksid neil saapad jalas, mõtleb Peeter leplikult. Ta arvab, et hallivatimehed lähevad toidukambrisse, söövad kõhu täis ja ruttavad tagasi magama. Kuid ei. Rotid jooksevad tundide kaupa ärevalt edasi-tagasi, kes teab mis tähtsaid õiendusi neil on. (lk 11)
  • Kui noored on läinud, otsib Hele Peetri üles. Mees istub aias ja kohendab õngesid. Kalapüügi õpperaamat on läbi loetud, nüüd kavatseb härra professor oma teoreetilisi teadmisi praktiliselt rakendada. Ta on nii hoos, et tahab kohe pealelõunal järvele minna, et näha, kuivõrd tunnustavalt kalad inimeste püstitatud teooriaisse suhtuvad. (lk 52)
  • Kuidas inimesel mõnikord on tahe ennast unustada. Aga kuidas igakord hirm unustusest ärkamise ees tuletab meele, et eneseunustus on liig lühike õnn. Et alatine loobumisepiin võib olla suuremaks saavutuseks. (lk 57)
  • Ahastusliku kiirusega lukustab Hele enese järel toaukse ja viskub voodisse. Martin on halb, mõtleb ta. Martinile pole miski püha, tal pole kannatust, ta peab kõik oma soovid kiires korras täidetud saama. See mees ihaldab naist, kuid ei tahagi naisele hingeliselt lähedale pääseda. Ta ei võta endale aega, et naises näha inimest. Ikka kohe käed külge. Hele aga usub, et ta just esmajoones vajab inimest. Kuigi ta tingimata soovib, et see inimene oleks mees, noor mees. Sest vana mees Helel juba on. (lk 57-58)
  • Õhtulauas on inimesed ärevil. Kolme preili toa on vallutanud sipelgad. Ühel daamidest olnud pealelõunal südamepööritus, ta söönud sidrunit suhkruga, mille jätnud lauale. Õhtul jooksnud sipelgaparved laual, aknal, põrandal ja voodis.
Preilid istuvad söögisaalis ja tõendavad, et nemad enne oma tuppa ei lähe, kui pererahvas viimse kui sipelga toast välja on toimetanud. Perenaine jookseb ärritunult ümber maja ja kaebab: kuidas sa saad sipelgatega hakkama, kui need kord „tsukõrt" on maitsnud. (lk 59)
  • Teisel pool seisavad kolm eite ja vahetavad oma arvamisi vist ühe teise pastorikandidaadi kohta. Või on see vahest sama mees, kellest need eelmised kaks eevatütart kõnelesid?
Sest mees, kes on totakas ja langetõbine, võib olla ka poolkurt ning ebamusikaalne.
"Laulvat nagu vana vares," ütleb üks kolmest naisest, kes nähtavasti pole sarjatava kandidaadi jutlust ega laulu isiklikult kuulnudki. Hele mõtleb: milline märgatav vahe on noore ja vana varese laulu vahel?
"Naine olevat tal ka matsi tõugu, kusagilt Jõgeva poolt kandist, päris talurahva laps," teab teine eit kõnelda.
Jah, meie rahvas näeks ikka meelsasti, et pastorid kogu perega oleksid "peenemast" soost. Kui pastor ise on mees oma rahvusest, siis vähemalt proua väänaku maakeelt väärika saamatuse ning kangusega! (lk 67)
  • Hermann ja Dorothea lahkuvad lõunalauast esimestena. Kui nad on läinud, kõneldakse neist. Püütakse mõistatada, kui kaua nad juba on abielus ja miks nad üldse abiellusid, miks Hermannil alati on seljakott kaasas ja miks Dorothea endale teistsugust soengut ei tee.
Siis tõuseb minister. Kui ta kuuldekaugusest väljas on, hakatakse arutama, kui kaua proua minister veel oma toas einetab, miks minister tellib ka poliitiliste vastaste ajalehte, miks minister oma poegi õhtuti varem vaikusele ei sunni ning kui kauaks minister üldse ministriks jääb.
Ülejäänud pansionärid lahkuvad lauast korraga, sest keegi ei julge enam üksinda minna. (lk 74)
  • Proua Noora tahab ainult Peetrile näidata, et tema uus naine pole ka mingi ingel. Iga lahutatud naine tunneb alateadlikku hirmu, et ta endine mees võiks oma teist naist esimesest paremaks pidada. Muidugi pole ükski uus naine parem. Kuid meestele peab seda selgeks tegema, muidu nad võib-olla jäävad mingisuguste väärkujutluste juurde. Kui keegi proua Nooralt praegu küsiks, kas kuuekümneaastasel Peeter Karstel on sellest midagi kasu, et teda täna oma naise truuduses sunnitakse kahtlema, või kas vanale mehele oleks vahest parem, kui ta noortevahelisest sädemetelennust midagi ei teaks, siis proua kindlasti ei oskaks midagi vastata. Ta kujutleb, et ta töötab Peetri huvides. (lk 93)
  • Alati on midagi kahe inimese vahel. Mõnikord helladel hetkedel tundub, nagu pääseksime teineteisele üsna lähedale. Ja pääsemegi - üsna lähedale. Kuid me ei jõua kunagi teineteise juurde. (lk 116)