Jänesekapsas

Proosa

Ta avas ukse ja kuulatas lävel. Kuu siia ei paistnud. Kuskil hämaras peitis ennast lill. See oli pelargoonium või õunapuu või jänesekapsas. See lill oli siin potis, keset hämarust. Ükskõik, mis ta nimi oli. Ta tundis selle lähedalolu kogu oma kehaga. See täitis meeli erutavalt ja magusalt.
- Mati Unt, "Doonori meelespea", 1992, lk 42

Kui ma olin väike poiss, viis isa mind ühel kevadel vaatama jänesekapsaid. Tillukesed valged õied kumasid läbi kuuskede immitseva valguse, moodustades tohutu suure ebamaise vaiba, mis ulatus palju kaugemale kui minu kujutlusvõime. See vaip algas minust ja minu isast, roomas läbi metsa ja küla ega lõppenud isegi seal, kus lõppesid minu teadmised maailmast. (lk 8)
Ühel mälestusväärsel pühapäevahommikul asutas üks noor valges kleidis vanaema kirikusse minema. Tee keerutas põndakute ja metsasalude vahel, kaugelt kostis juba kirikukell. Vanaema põikas metsa, noppis vaarikaid ja jänesekapsaid. Ta kükitas maha ja toppis oma suu täis hapukasrohelisi lehti ja naeris täpselt samamoodi, nagu naeravad verinoored vanaemad - põhjuseta ning sellest mahlast ja kuuldamatust naerust hoovas tema kõhtu ja abaluudesse salapärast jõudu. Kirikusse ta ei jõudnud.

Mis vanaemaga juhtus?

Jänesekapsad lihtsalt neelasid ta. Seitsekümmend aastat eksles ta ringi, pimeduses ja valguses, imelises üksinduses. Ta oli nimelt lõunaeestlane. Ja lõunaeestlase jaoks ei tähenda seitsekümmend aastat siiavõi sinnapoole mitte midagi. (lk 9-10)

Valdur Mikita, "Jänesekapsa teoreem", rmt: "Teoreem", 2011

Jänesekapsaõies on ilu. Ta on otsekui ehe puhkev lootus, viis õrna valget ja läbipaistvat kroonlehte on kui puhtuse kehastus. Õielehtede ihus jooksvad õrnad roosakad jooned on kui looduse elujõu pulbitsevad veresooned.

Jänesekapsas on tõesti visa, ta levib põlistes laanemetsades peenikese risoomi abil, aga ka õiest arenenud kuprast võivad seemned päris kaugele paiskuda.

Jänesekapsaõis on nii õrn, et julgeb oma silmad lahti teha teistest taimedest hiljem, nii kella üheksa paiku hommikul, ja paneb need peale lõunat ka kinni.

Kristel Vilbaste, "Armastusega loodusest", 2020, lk 14

Triinul on oskus põhimõtteliselt mitte millestki ehk siis sisuliselt kõige väärtuslikumast süüa valmistada. Ta pakub kõigile kuivatatud marjapuru ja jänesekapsa lehtede ja esimeste metsmaasikatega kisselli. Triinu juures räägitakse vähe ja naerdakse palju.
- Tiina Alvarez, "Maarja", 2021, lk 130

Luule

Suletud nokaga suvelind,
odraokkaga käod.
Jänesekapsa kaame õis,
sinilillede kahvatud näod.

Ellen Niit, "Lepa laul" kogus "Linnuvoolija" (1970), lk 21

Kasetüvedel
pikkamisi kustumas
loojangukuma.

Teispool teed kuusiku all
õitsev jänesekapsas.

Jaan Kaplinski, "* Kasetüvedel" kogus "Raske on kergeks saada" (1982), lk 12

Sulad tulevad
kunagi ikka

ja ikka nii hilja

halja jänesekapsa vahelt
kes enam üles korjama hakkab
mullust roospunast juuksepaela.

Malle Talvet, "* Sulad tulevad" kogus "Nähtamatult, lakkamatult" (1990), lk 46