Köögilaud

Proosa muuda

Alati, kui Lily "mõtles tema tööle", nägi ta silme ees selgesti suurt köögilauda. Seda Andrew’ tõttu. Sest kui Lily temalt küsis, mis on ta isa raamatute sisuks, oli Andrew vastanud: "Subjekt ja objekt ja asjade olemus." Ja kui Lily õhkas Taevake, tal pole sellest õrna aimugi, lisas Andrew: "Siis mõelge köögilauale, kui te seda parajasti ei näe."

Niisiis nägi ta iga kord, kui mõtles mr. Ramsay tööle, küüritud köögilauda. Praegu asus see kaheharulise pirnipuu otsas, sest nad olid jõudnud viljapuuaeda. Ning vaevalise pingutusega, et meeli puu hõbejast ja kühmulisest koorest ning kalakujulistest lehtedest lahti rebida, keskendus ta mõttes tollele viirastuslikule lauale, sellisest süülisest ja sõlmilisest puust küüritud köögilauale, mille tublidust aastatepikkune raske aus töö on tõestanud, ja mis kõlkus seal praegu, kõik neli jalga õhus. /---/ Seistes praegu näilises tardumuses pirnipuu all, tundis Lily neist kahest mehest voogavate muljete tulvas, et tal on oma mõtet niisama raske jälgida nagu häält, mis räägib liiga kiiresti selleks, et pliiats jõuaks sõnu üles märkida, ning see, tema hääl, lausus iseenesest, vähimagi sunnita, eitamatuid, igikestvaid, vastakaid asju, nii et pirnipuu koore praod ja kühmudki tardusid tol hetkel igaveseks paigale. /---/ Kõik need mõtted tantsisklesid üles ja alla nagu sääseparv, igaüks eraldi, kuid kõik koos imeliselt nähtamatusse venivasse võrku suletud — tantsisklesid Lily peas ja pirnipuu okste ümber, kus ikka veel kõlkus too imaginaarne küüritud köögilaud, sümboliseerides Lily sügavat austust mr. Ramsay mõistuse vastu, kuni tema ikka kiiremini ja kiiremini keriv mõte omaenese pingsusest katkes; ta tundis kergendust; kuskil siinsamas kõlas pauk, ja seejärel ilmus haavlite eest põgenev, ehmunud, käratsev, nördinud kuldnokaparv.

Virginia Woolf, "Tuletorni juurde". Tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo. LR 5-7 1983, lk 19-20

Räägitakse, et Tita olnud nii tundlik, et nuttis juba minu vaarema ihus olles, kui too sibulat lõikus; tema nutt olnud nii vali, et pere poolkurt kokk Nacha seda pingutuseta kuulis. Ühel päeval olid nuuksed nii kõvad, et kutsusid esile enneaegse sünnituse. Ja enne kui mu vaarema jõudis nohki ütelda, oli Tita siia ilma tulnud, otse köögilauale, lõhnade keskele, mida levitasid keev oasupp, liivatee, loorberilehed, koriander, keedetud piim, küüslauk ja, muidugi mõista, sibulad. Nagu võib arvata, oli teatud laks vastu tuharaid täiesti ülearune, sest Tita nuttis juba sündides, võib-olla sellepärast, et tema oraakli kohaselt oli selles elus abielu talle keelatud. Nacha jutustas, et võimas pisaratevool olevat sõna tõsises mõttes tõuganud Tita siia ilma, ujutades üle köögilaua ja põranda.

Pärastlõunal, kui ehmatus juba möödas, pühkis Nacha punastelt põrandaplaatidelt kokku pisarate jäägid. Saadud soolaga täitis ta viiekilose koti ja seda tarvitati pikka aega toiduvalmistamiseks. (lk 5, romaani algus)

Ühel niisugusel pärastlõunal, enne kui ema Elena laua tagant tõusta lubas, teatas talle värisevi hääli Tita, kes oli tollal viieteistkümneaastane, et Pedro Muzquiz tahab tulla ja rääkida temaga.

"Ja millest siis tahab too mees minuga rääkida?" küsis ema Elena pärast lõpmata pikka vaikust, mis Tita südant pitsitas.

Vaevukuuldavalt vastas ta:

"Ma ei tea."

Ema Elena heitis talle pilgu, mis Tita meelest kätkes kõiki masenduse aastaid, mis üle nende pere oli veerenud, ja sõnas:

"Parem teata talle, et kui ta tahab su kätt paluda, siis ärgu ilmaasjata tulgu. Tead väga hästi, et kuna oled tütardest noorim, siis pead minu eest hoolt kandma kuni mu surmapäevani."

Öelnud seda, tõusis ema Elena pikkamööda püsti, pani prillid põlletaskusse ja otsekui käsklus kõlasid ta sõnad:

"Tänaseks on sellest küll!"

Tita teadis, et kahekõne ei kuulu perekonna suhtlemisviiside hulka, kuid esmakordselt elus otsustas ta ema käsule vastu hakata:

"Aga ma arvan, et..."

"Sina ei arva midagi ja lõpp sellega! Mitte keegi minu peres ei ole põlvkondade vältel selle kombe vastu häält tõstnud ja seda ei tee ka minu tütar."

Tita langetas pea, ja niisama raskelt kui pisarad lauale, langes ta üle tema saatus. Sellest hetkest peale tundsid mõlemad, köögilaud ja Tita, et nad ei suuda karvavõrdki väärata nende tundmatute jõudude survet, mis sundisid ühte neist jagama teisega tema saatust ja sünnist saadik tema kibedaid pisaraid vastu võtma, ning teist sellele totrale ettemääratusele alistuma. (lk 8)

Laura Esquivel, "Nagu šokolaadi keeduvesi", tlk Ilmar Seibe, 1994

Kui mu nekroloogi kirjutatakse. Homme. Või ülehomme. Siis seisab seal: "Leo Gurskyst jäi maha sitta täis korter." Ma imestan, et ma ei ole veel elusalt maetud. Korter ei ole suur. Ma pean vaeva nägema, et hoida vaba voodi ja tualeti, tualeti ja köögilaua, köögilaua ja korteriukse vaheline rada. Kui ma tahan tualetist korteriukse juurde minna - võimatu, ma pean minema köögilaua kaudu. Mulle meeldib mõelda voodist kui kodupesast, tualetist kui esimesest pesast, köögilauast kui teisest, korteriuksest kui kolmandast: kui uksekell peaks helisema siis, kui ma voodis olen, pean ma ukseni jõudmiseks minema tualeti ja köögilaua kaudu. Kui tulija juhtub olema Bruno, lasen ma ta sõnagi lausumata sisse ja sörgin tagasi voodisse, nähtamatu publiku juubeldamine kõrvus kajamas.
- Nicole Krauss, "Armastuse ajalugu", tlk Kaisa Kaer, 2009, lk 5, romaani algus

Luule muuda

Maailm algab köögilaua ääres. Mis ka ei juhtuks, me peame sööma, et elada.
Maa kingid tuuakse ja valmistatakse sellel laual. Nii on olnud loomisest saati ja nii jääbki.
Ajame kanad ja koerad selle juurest minema. Rinnalapsed närivad selle nurki. Nad kriimustavad selle all põlvi.
Siin saavad lapsed õpetust, mis tähendab olla inimene. Selle ääres teeme mehi, teeme naisi.
Selle laua ääres me peksame keelt, meenutame vaenlasi ja armsamate vaime.
Meie unelmad joovad koos meiega kohvi ja panevad käed me laste ümber. Nad naeravad meiega koos meie vaeste lagunevate minade üle ja kui me paneme end laua ääres taas kokku.
/---/
Ehk lõpebki maailm köögilaua ääres, kui me naerame ja nutame, süües viimast magusat suutäit.

Joy Harjo, "Perhaps the World Ends Here" ("Ehk lõpebki maailm siin"), luulekogust "The Woman Who Fell From the Sky", 1994