Joy Harjo

Ameerika Ühendriikide kirjanik

Joy Harjo (sünninimega Joy Foster; sündinud 9. mail 1951 Tulsa linnas Oklahoma osariigis USAs) on Ameerika Ühendriikide kohalikku päritolu luuletaja, muusik, kirjanik ja näitekirjanik, USA esimene mitteimmigrandist poeet-laureaat.

Joy Harjo, 2019.

LuuleRedigeeri

Mäleta taevast, mille all sündisid,
tunne iga tähe lugusid.
Mäleta kuud, tea, kes ta on.
Mäleta päikese sündi koidikul, mis on
aja tugevaim punkt. Mäleta loojangut
ja taandumist öö ees.
...
Mäleta oma sündi, kuidas su ema nägi vaeva,
et anda sulle kuju ja hingus. Sina oled tõendus
tema elust, ja tema ema omast, ja tolle emast.
Mäleta oma isa. Temagi on sinu elu.
...
Mäleta mulda, kelle nahk sa oled:
punast mulda, musta mulda, kollast mulda, valget mulda
pruuni mulda, me oleme muld.
Mäleta taimi, puid, elusaid loomi, kel kõigil on omad
hõimud, omad pered, omad ajaloodki. Kõnele nendega,
kuula neid. Nad on elus luuletused.
...
Mäleta, et sina oled kõik inimesed ja kõik inimesed on sina.
Mäleta, et sina oled see kõiksus ja see kõiksus on sina.
Mäleta, et kõik on liikumises, on kasvamises, on sina.
Mäleta, et sellest tulebki keel.
Mäleta tantsu, mis on keel, mis on elu.
Mäleta.

  • Joy Harjo, "Remember" ("Mäleta"), luulekogust "She Had Some Horses", 1983


Me hingeldasime, joostes vastu iseendile. Me
jõudsime esivanemate võitluste pinnale, valmis ründama.
Oli raske veeta päevi indiaani kõrtsis, olles hetero.
Lihtne, kui mängisid piljardit ja jõid, mäletamaks unustada.Ja mõned meist oskasid laulda,
nii me trummeldasime tuledes raja üles tähiste tähtede juurde. Patu
leiutasid kristlased, nagu kuradigi, laulsime meie. Me
olime paganad, kuid vajasime päästmist nende käest - napp
võimalus.
...
Oleme ikka veel Ameerika. Me
teame kuulujutte meie surmast. Me sülgame need välja. Nemad surevad
peagi.


Selgete siniste akende teravad harjad
viipavad mulle
lennujaama teiselt korruselt.
Servad tantsivad Sandia eelmägedes
turvameeste selja taga,
kes kutsuvad mind oma püssipüügimasinasse.

Olen ohtlik naine.

Olen ohtlik naine,
kuid relv pole nähtav.
Turvateenistus ei leia seda iial.
Nad ei kuule klõpsuvat
püssi mu peas.

  • Joy Harjo, "I am a dangerous woman" ("Olen ohtlik naine"), 1979


Maailm algab köögilaua ääres. Mis ka ei juhtuks, me peame sööma, et elada.

Maa kingid tuuakse ja valmistatakse sellel laual. Nii on olnud loomisest saati ja nii jääbki.

Ajame kanad ja koerad selle juurest minema. Rinnalapsed närivad selle nurki. Nad kriimustavad selle all põlvi.

Siin saavad lapsed õpetust, mis tähendab olla inimene. Selle ääres teeme mehi, teeme naisi.

Selle laua ääres me peksame keelt, meenutame vaenlasi ja armsamate vaime.

Meie unelmad joovad koos meiega kohvi ja panevad käed me laste ümber. Nad naeravad meiega koos meie vaeste lagunevate minade üle ja kui me paneme end laua ääres taas kokku.

See laud on olnud vihma käes maja, päikse käes vihmavari.

Sõjad on alanud ja lõppenud selle laua ääres. See on koht, kus otsida pelgu õuduse varjus. Koht, kus tähistada kohutavat võitu.

Oleme sel laual sünnitanud ja seadnud oma vanemaid valmis matusteks.

Selle laua ääres me laulame rõõmust ja murest. Palvetame kannatusest ja kahetsusest. Täname.

Ehk lõpebki maailm köögilaua ääres, kui me naerame ja nutame, süües viimast magusat suutäit.


Neljanda maailma viimaseil päevil tahtsin teha kaardi
neile, kes ronivad läbi taevaaugu.

Minu ainsad tööriistad olid inimeste ihad, kui nad tõusid
tapaväljadelt, magamistubadest ja köökidest.

Sest hing on paljude käte ja jalgadega rändur.

Kaart peab olema liivast ja seda ei saa lugeda tavalise valguse paistel. See
peab kandma tule järgmisse hõimulinna, uuendamaks vaimu.

Legendis on juhtnöörid maa keele kohta, kuidas me
unustasime tänada kingi eest, justkui polnuks me selles või sellest.

Pane tähele õitsvaid supermarketeid ja poekette,
raha altareid. Nad kirjeldavad kõige paremini lahkumist armust.
...
Me polnud kunagi täiuslikud.

Ent meie ühine rännak on täiuslik sellel maal, kes oli
kunagi täht ja tegi samu vigu kui inimesed.

Me võime neid uuesti teha, ütles ta.

Tee leidmiseks tähtsaim on see: pole algust ega lõppu.

Peame tegema omaenda kaardi.


See oli üsna ammu, enne kui üsna ammu oligi,
Kui aeg traageldas ühte maa ja taeva.
Lapsed sigitati, sünnitati, kasvasid ja kõndisid omapäi
Ajaga, mida nüüd hüüame päevaks.
Pidid olema kaks päikest, ere kuu, kuidagiviisi
Oli meil rohkem valgust kui praegu,
Armumise läige mängles Maa keha ümber
Metsiku võbelusega, mis
Meid valgustas. Meie, kes olime see planeet ja igatsesime puudutust.
Iga istutatud mõte kasvatas taimedest
Redelid taevasse, üsna ammu, enne kui polnud
tagasiteetust
...
Me tundsime oma taimi nagu
Sugulasi. Nende lood olid meie lood ja
iga asja jaoks olid laulud
...
Ja nii see algaski, üsna
Ammu, kui me teadsime, kuidas kuulda taimede laule
Ja oskasime tagasi laulda, nii nagu praegu
Paberil, linnujalamärkidega, aga kus on
Meie kõrvad? Nad on kasvanud sobilikuks
Kõrvaklappide ümber, kuulma muusikat, mis tehti külma
Raha eest, nagu meie armastatud suitsu-
Tegu on põimunud sõltuvuse ja surnud sõnadega.
Laula see laul mulle tagasi, tüdruk.
Kuuvalguses tubakataimel olid hõbedased
Kuunööbid kogu tema selga mööda.
Paneme end riide, et minna ja istutada uued sõnadega laulud.
Meie päike tuhmub kiiremini.


Nähtamatud kalad ujuvad selles kummitusookeanis, mida kirjeldavad liivalained ja veest kulunud rahn. Peagi õpivad kalad kõndima. Siis tulevad inimesed rannale ja maalivad unenägusid surevale kivile. Hiljem, palju hiljem kirjavad merepõhja Chevy veokid, kandes unenägijate järeltulijaid, kes lähevad poodi.

  • Joy Harjo, "Invisible Fish" ("Nähtamatud kalad"), luulekogust "Secrets from the Center of the World", 1989