Kim Addonizio

Kim Addonizio (sündinud 31. juulil 1954, Washington, USA) on USA prosaist ja luuletaja.

Luule

Ma tahan punast kleiti.
Ma tahan, et see oleks õhuke ja odav,
ma tahan, et see oleks liiga pingul, tahan seda kanda,
kuni keegi selle mul seljast kisub.
Tahan, et see oleks käiste ja seljata,
see kleit, nii et keegi ei peaks mõistatama,
mis selle all on. Tahan kõndida piki
tänavat, mööda säästukast ja rauapoest,
kus kõik need võtmed aknal kiiskavad,
mööda hr ja pr Wongist, kes müüvad oma kohvikus
eilseid sõõrikuid, mööda vendadest Guerradest,
kes laadivad sigu veoautost käru peale,
hiivates libedaid kärssi üle õla.
Tahan kõndida, nagu oleksin ainus
naine maamuna peal ja võiksin valida.
Tahan seda punast kleiti nii väga.
Tahan, et see kinnitaks
kõike halvimat, mida sa minust kardad,
näitaks sulle, kui vähe ma sinust hoolin
või ükskõik millest peale
oma tahtmiste. Kui ma selle leian, tõmban selle rõivatüki
riidepuult nagu ma valiksin keha,
mis mind sellesse maailma kannab, läbi
sünnituskarjete ja ka armukarjete,
ja ma kannan seda nagu luid, nagu nahka,
sellest saab see kuramuse
kleit, milles mind maetakse.

Kim Addonizio, ""Mida naised tahavad?"" (""What Do Women Want?""), poets.org; luulekogust "Tell Me", 2000 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Pärast halba lõppu läks kõik palju paremaks
mis võttis muidugi aega kuid ikkagi
ta muutus nii hellaks ja mina nii tänulikuks
mis võib-olla ütleb sulle üht-teist selle kohta kuidas asjad olid
püüan sulle öelda et ma tean et sa
oled tuikunud nutnud tiirelnud mööda pikka tuba
tagudes oma pead selle vastu hoidnud purustatud
linnukolpasid pihus sinu rohked südamed keeltetud
võimetud mängima ainustki nooti nende puit endiselt kaunis
ja nikerdatud nii rikkalikult et võib-olla tahaks neid mõni koguja
lollakad kogujad hoiavad alati alal ega ava kunagi
purke nii et kõik nälgivad imetledes vaadet
sa ei oma kedagi kõik võetakse sult ära
ole lahke ja söö see luuletus ära palun sellest on abi

Kim Addonizio, "Siin" ("Here"), poets.org, 2016 ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}
[Autori kommentaar:] Mind tõmbab endiselt soneti vaim, eriti selle neljateistrealine piir, mis julgustab autorit ütlema midagi olulist enne, kui luuletus läbi saab. Ühtlasi mahub see salvrätikule, kui autorit tabab inspiratsioon, kuid tal pole paberit.