Luide

Proosa muuda

"Mis meie sõbral viga on?" küsis Aramis, "ta näeb välja nagu patune Dante põrgus, kellel saatan on näo kuklasse pööranud ja kes vaatab oma kandu. Mis pagana päralt ta kogu aeg niimoodi selja taha vahib?"

Neid märgates kiirustas Winter sammuja ruttas ootajate juurde.

"Mis teil on, milord," küsis Athos, "te hingeldate?"

"Ei midagi," vastas Winter, "mitte midagi. Mulle tundus ainult, et läbi luidete tulles..."

Ja ta vaatas jälle tagasi. Athos vahetas Aramisega pilgu.

"Asume teele," sõnas Winter, "asume teele, paat peaks meid juba ootama ja seal on ankrus meie luup. Kas näete seda? Tahaksin juba pardal olla."

Ja ta vaatas jälle tagasi.

"Kas unustasite ehk midagi maha?" küsis Aramis.

"Ei, olen ainult pisut mures."

Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 423; Winter on kohanud Mordaunti ja on väga närvis.

Seistes seal, naeratasid mõlemad. Nad tundsid ühist meeleülendust, mida tekitas lainete voogamine; ja siis kiiret sõitu tegev purjekas, mis, eraldanud lahest kaarja lõigu, peatus; lõi võbelema; laskis purje alla; ja siis, loomupärasest soovist pilti pärast seda kiiret liikumist lõpuni viia, pöörasid mõlemad, pilgu taamal asuvatele luidetele, ning äsjase rõõmu asemel valdas neid mingi nukrus osalt sellest, et pilt oli nüüd lõpetatud, ja osalt seepärast, et kauged vaated (mõtles Lily) kestavad miljoneid aastaid vaatlejaist kauem ning näivad juba praegu vestlevat taevaga, mis tunnistab liikumatusse rahusse tardunud maad.

Kaugeid liivakünkaid silmitsedes mõtles William Bankes Ramsay’st: mõtles ühele Westmorlandi teele, kuidas Ramsay seal nõnda omaette, üksinduse loomupärases auras oli sammunud. Kuid tema käigu oli katkestanud järsku, nagu William Bankesile meenus (jah, see pidi olema tõesti juhtunud), tibupesakonna kaitseks tiibu laotav kana, mispeale Ramsay seisma jäädes ja kepiga osutades sõnas: "Kena — kena"; ja see oli Bankesile kummaliseks ilmutuseks, mis näitas Ramsay südamelihtsust, tema kaastunnet väetite olendite vastu; kuid ometi näis talle, et nende sõprus oli just seal, tol teelõigul lakanud. Pärast seda oli Ramsay abiellunud. Ja seejärel, nii ühe kui teise asja tõttu, oli nende sõpruse säsi kuivanud. Kelle süü see oli, ei osanud ta ütelda, aga mõne aja pärast oli uudsuse asendanud rutiin. Kordamine oli nüüd nende kohtumiste alus. Aga praegu, tummas vestluses liivaluidetega, kinnitas ta, et tema kiindumus Ramsay’sse pole mingil moel vähenenud; vaid on, nagu sajandeid turbas säilinud nooruki ihu, endiselt punahuuline ning puhkab kogu oma värskuses ja jõus seal üle lahe, liivaküngaste vahel. (lk 17)

Ööd on nüüd täis tuult ja hävingut; puud kukuvad ja kaarduvad, ja lehed lendavad läbisegi, kuni katavad muru ja kuhjuvad rentslisse ja ummistavad vihmaveetorud ja pillutuvad märgadele teedele. Merigi mässab ja märatseb, ja peaks mõni magaja, kujutledes, et võib leida rannal vastuse oma kahtlustele, oma üksinduse jagaja, heitma kõrvale voodiriided ning minema omapäi luiteile uitama, siis ei kohta ta ühtki kiiret ja teenistusvalmis jumalikku ilmutust, mis kehtestaks öös korra ja muudaks maailma hingepüüdluste peegliks. Käsi kuhtub ta käes; hääl möirgab ta kõrvus. Tundub peaaegu, et sellises segaduses on kasutu esitada ööle küsimusi, et mis ja miks ja milleks, mis ajavad magaja voodist välja vastust otsima. (lk 92)
- Virginia Woolf, "Tuletorni juurde", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, LR 5-7 1983

O’Neili maja otsides oli ta jalutanud luidetele ja ära eksinud. Liivaluited olid päikeses nii valevad, nii puutumatud, et ta tundis end esimese asukana jäämäe tipul.

All loksus meri, nagu püüdnuks ta liiva uuesti oma sügavustesse vedada, võttes iga kord kaasa veidi, et see tõusu ajal ometi tagasi tuua geoloogiliste vormidena, kristalliseerunud liivalainete tardunud merena.

Seal jäi ta seisma ja võttis supelkostüümi seljast, et päevitada. Tuul keerutas liiva üles ja laotas selle tema kehale kui musliini. Ta oli mõelnud, kas liiv - kui piisavalt kauaks paigale jääda — võiks ta katta, kas ta võiks looduslikku hauakambrisse hoopis kaduda? Liikumatusega kaasnes alati üks kujutlus, kujutlus surmast, ja see sundis teda püsti tõusma ning tegevust otsima. Puhkamine tuletas meelde surma.

Aga siin, sel soojuse ja valguse silmapilgul, nägu taeva poole pööratud, meri jalgade juures end raevunult rulli ja siis jälle lahti keeramas, ta surmakujutlust ei kartnud. Ta lamas liikumatult ja vaatas, kuidas tuul liivamustreid joonistas, ning tundis ängi ja palaviku hetkelist alanemist. Õnne olevat defineeritud palaviku puudumisena. Mis oli siis see, mille meelevallas ta oli, mis oli palaviku vastand?

Anaïs Nin, "Spioon armastuse majas", tlk Anne Allpere, Loomingu Raamatukogu 46/47 1993, lk 17

Luule muuda

Äsja siin kallastel mets talle sahistas,
vees oli elu ja hoogu,
nüüd aga kuumus ja liiv teda ahistab,
takerdub pilliroogu.

Uued luited kanduvad tuultega,
ei ole jõudu, mis keelab,
kas siis kõrb oma januste huultega
teda kord lõplikult neelab?

Heljo Mänd, "Kõrbejõgi", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 24