Malle Leis

eesti maalikunstnik

Malle Leis (7. juuli 1940 Viljandi – 9. august 2017) oli eesti maalikunstnik.

Intervjuud

muuda
  • Minu oraatorivõimed on alati kesisepoolsed olnud.
  • Õnnetuseks pole ma ka ise suutnud mulle tähtsaid asju sõnadesse panna.
  • [Lillemaalimisest:] Taimede maailm on mind väikesest saati võlunud, kus me ka ei elanud, on meil alati oma peenrad olnud.
  • Eks ma olen ikka muudki teinud, aga suure osa oma elust olen küll maalinud. Ka laupäevadel-pühapäevadel, laste sünnipäevad on vahest vahele jäänud.
  • [Õpetussõnad tütrele:] Ära abiellu kunstnikuga. Naine peab alati tegema mitu korda rohkem tööd kui mees. Pea meeles, et kunstiajaloolased on enamasti naissoost ja seetõttu eelistavad meeskunstnikke. Kunstnik peab maalima iga päev, sest ainult halbades filmides ootavad kunstnikud inspiratsiooni. Eestis võib igaüks saada klassikuks, kui ta elab piisavalt kaua.
  • On igati tore olla kunstnikust tütre kaudu kontaktis uuema kunsti ja nooremate kunstnikega. Meie loomelaadid on erinevad, kuid meie kunstis on midagi väga põhilist, milles oleme täiesti ühel meelel. Villu nimetab seda perekondlikuks kunstievangeeliumiks.
  • [Pildi näituselevõtmisest keeldumisest 1990ndatel:] Eks see tekitas minus pahameelt ja vihagi. Aga pikkamööda tuli arusaamine, et kunst koos kunstnike ja kunstiteadlastega on taandunud oma loomulikule kohale ühiskonnas. Ja mina olen sammunud selle taandumise avangardis. Mõistan, et uuel ajal on omad eelistused ja suuremad mured kui pildikunst. Koos selle arusaamaga tuli leebumine. Ka ülevaatenäitused on jälle Kunstihoones tagasi ja ma olen seal esinenud. Paljud kunstnikud on oma parimad pildid maalinud just küpsemas eas. Olen veendunud, et ka minu küpse ea pildid on sama head kui varasemad, mida ikka esile tõstetakse.
  • [Maali "Kuldne suvi" algupärast:] Võrumaal on niidetud rabaheinamaad tihedalt võililli täis, ma ei ole mujal niisugust vaatepilti kohanud.

Tema kohta

muuda


  • Malle Leis on eriline ja ainukordne või siis ainuline ja erakordne. Ma usun, et selline graatsilisus maalikunstis on alati nõudnud omajagu häbematust. Julgust olla ilus ja sentimentaalnegi. Malle Leis tundub saavat impulsid otse natuurist – loodusest ja selle ilusamatest õitest-, kuid tema piltidel on need õielehed võtnud hoopis abstraktsema kuju. Lõikelilled, mis asetatud tavaliselt mustale, akvarellide puhul ka valgele taustale. Tardunud õhku, kängitsetud omaruumi. Samas tundub, et need õied räägivad alati väga inimlikest asjadest – imetlusest, pettumusest, hoolivusest, kurbusest. Puhas luule, mis leidnud endale ainuõiged ja ühtaegu võluvalt juhuslikud jäljed värvis ja vormis. Ning sellist luulet on meil hädasti vaja ajal, mil poeetide asemel kipuvad sõna võtma raamatupidajad ja revidendid.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel