Rahvariie
(Ümber suunatud leheküljelt Rahvariided)
Proosa
muuda- Muistsete eestlaste riie juba äratas - täiesti lahkuminev mõisa ja linna moodust, nagu ta oli - imestust ja õudust võõras vaatajas, rääkimatagi lauludest ja kommetest, simmanite kriiskavast, taltsutamata rõõmuavaldusest. Selles isesuguses, poolbarbaarses õhkkonnas pidi kahtlemata kasvama omapärane, muu Euroopa ilutundele võõras maitse. Meie esivanematel peab olnud olema oma isekarakteriga, õudne barbaarne Venus.
- Helmi Neggo, "Moonduvast ilust". Naiste Töö ja Elu nr 9-10, 1916, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel. Ilmamaa 2013, lk 127
- Aga ungari suur ja värvikas rahvakunst särab kõigis vikerkaarevärvides nelkidest, roosidest, tulpidest, kõigist fantastika imelilledest geomeetriliste kirjade kõrval. Ungari rahvuslik iseteadlikkus seletab, et siin eht madjari nähtus on, ja selle kunsti esiisasid vast Pärsiast ja steppidest võib otsida, tal aga muu Euroopaga midagi ühist pole. Kuid needsamad lillekirjad, needsamad motiivid ja kompositsiooni põhjusmõtted vaatavad meile vastu paljudest Lääne-Euroopa talupojakunsti töödest, neid leiame sakslaste ja rootslaste juurest, ja neid leiame - eesti käise- ja tanukirjadest. (lk 166-167
- On öeldud, et meie tõug omas mõistlikus, tagasihoidlikus kainuses fantaasiavaene ja kuiv paistab, ja kõik nähtused toetavad selle üteluse õigust. Ainult mitte meie vanavara. Meil on käiseid, mille põlevas värvi-ilus terve Orient leegitseb, meil on vaipasid, mille lugemata värvide mahe kokkukõla lugemata teisendites kordub ja vaatajat ikka uuesti kuni ekstaasini suudab vaimustada. Iga samm Muuseumis pakub üllatusi ja imet sellele, kelle silmad sarnaste nähtuste jaoks on avanenud. Mitte kainust ja kuivust, neid soomeugrilisi omadusi, mis nii selgesti esinevad näit. soome rahvakunstis, ei taha ma ette heita meie vanavarale, küll aga otse selle vastu liig vähest mõõdupidamist. Meie töödes puudub täiesti suursugune lihtsus, mis näit. klassilisele kunstile tema üleoleku kogu inimsoo ajaloos on kindlustanud. Midagi hirmus rasket, liialdatut, täistopitut näeb tihti meie ornamentikas. Ei ole õhku, ei ole valgust, igalt poolt looklevad välja marjaoksakesed, väädiharukesed; käisekirjad avaldavad mõnikord põliste metsade muljet, kus liaanide ja väätkasvude, suurte hiilgavate lillekarikate ja fantastiliste lehtede läbipääsmatu tihnik hinge kinni ähvardab matta. Kui ma ette kujutan Muhu noorikut apelsinikollase lühikese aluse ning aniliinroosade ja apelsinikollaste ülikirjute sukkadega, pääs küünrakõrgune, üliere, helmestest särav Harju tanu, ees suurte pärlite ja rahadega üleni täisõmmeldud, pantseritaoliselt kange, neljanurgeline, tulipunane põll, siis valdab mind jube tundmus, otsekui kuuleks ma imelikku ja hirmsat saagat muistse inimesesööja barbarirahva kuningaemandate õudsest, verd tarretama panevast ilust. (lk 174-175)
- Helmi Neggo, "Stiilist eesti rahvakunstis". Kõne peetud 1916. Ilmunud: Helmi Neggo. Eesti rahvakunstist. Eesti Rahva Museumi väljaanne nr 16, Tartu 1918, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013
- Jaa, Muhu rahvariie. Kui palju värve, ilu, kirevust, tööd, tervet maitset! Vaata ainult neid põllesid! Vaata neid sukki! Vaata, missugused pluusid! Vaata tanusid, mida oskavad kanda ainult muhulased] (Teised panevad need viltu pähe, arvavad vist, et nii on peenem. Kuid muhu tanu kantakse otse. Kui näen koketilt viltu pähe torgatud muhu tanu, paistab mulle, et lodi on heinakuhjale kummuli lükatud.)
- Vaata neid seelikuid! Kui sa veel ei mõista laulu: "Sa oled kui lilleke väike, mis üleni roose on täis", siis mõtled ta siinsamas välja. Muhu seelik — see on terve kandidaaditöö. Vaata neid triipe, mis kirendades ülevalt alla laskuvad! Vaata neid nugateravaid volte, mis saavutati sellega, et seelik hoiti öö läbi kruvipingi vahel. Vaata seda lillede merd, mis ümbritseb kergeid jalgu ja mida kutsutakse "ai". Ühes ooperis lauldakse: "Sinu südame küljes ma takjana ripun." No muhu seelik on selline ooper, mis võtab külge kõik takjad, ja kui teda kannab õige tütarlaps — siis ka südamed.
- Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 11
- Mikk Pärnits, kelle julgeid tekste keelevähemuste kaitseks jagasid Näoraamatus sajad venelased, kaotas nende silmis igasuguse usalduse, sest nägi välja nägu homo.