Vikitsitaadid

Reeli Kõiv

eesti kunstiajaloolane ja kunstipedagoog

Reeli Kõiv (kuni 1987 Reeli Käsper, sündinud 25. mail 1963 Tartus) on eesti kunstiajaloolane ja kunstipedagoog.

Reeli Kõiv.


  • [Peeter Mudistist:] Jääb kunstniku saladuseks, kuidas ta saavutab oma piltide erilise intensiivsuse. Mudisti maalilaadi iseloomustavad mitme õhukese värvikihi läbikumavad pinnad, helendused, mis loovad reaalse ruumiaistingu. Tema tööd kiirgavad valgust, on see siis lume või taeva helendus või ergav tühjus...

Monograafiad

muuda
  • Kui ma ühel 2006. aasta augustiõhtul üle rahuliku Läänemere sõitsin, eesmärgiga üles otsida Eerik Haameri teoseid Rootsis, kangastusid silme ees pildid ühest sootuks teistsugusest minekust rohkem kui pool sajandit tagasi. Meri ei olnud siis rahulik ning minejate südameis oli hirm ja teadmatus. Nende ajutisest ülepeakaela põgenemisest sai enam kui poole sajandi pikkune pagulus, mille lõppemist, võimalust koju tagasi pöörduda, enamus ei jõudnudki ära oodata... (lk 8)
  • Käsitluse esimese poole - Eesti perioodi - faktoloogiliseks põhjaks on Tartu ülikooli diplomitöö aastast 1986. Mäletan, kuidas hoidsime dekanaadi ukse taga hinge kinni - kas oma valitud teemad ikka kinnitatakse? Haamer oli ju poliitiline pagulane ja sellistest inimestest rääkimiseks ja kirjutamiseks olid nõukogude ajal omad reeglid. Haameri 1970. aastal kodumaal toimunud esimese personaalnäituse kataloog, mille, nagu näitusegi, koostas Haameri uurija Mai Levin, oli pärast trükkimist ära korjatud ja hävitatud. Uurimisteema siiski kinnitati ja komplikatsioone ei tekkinud üllataval kombel ka pärastisel korduval pastoraatide külastamisel Tarvastus ja Mustvees, kui alustasin materjali kogumist kunstniku venna Harri ja tema poja Eenok Haameri juures. Neis kodudes kogesin sellist südamlikkust, et edasine teemaga tegelemine kujunes ülimalt meeldivaks. Rootsi sõitmine ja sealse loomingu kaasamine ei tulnud toona mitmetel põhjustel kõne alla. (lk 8)
  • Minu esimene ja ainuke kohtumine Eerik Haameriga leidis aset tema teise Eesti personaalnäituse avamisel 1986. aasta päikselisel maikuu päeval Kadrioru lossis. Ootusärev, vaevu saalidesse äramahtuv rahvasumm, Haamer ise raamitud õnnelikest sugulastest ja endistest õpilastest, pidulikud kõned... Mäletan täpselt seda kohta lossi fassaadipoolses toas akna all, kus ta pärast ametliku osa lõppu ruumi sisenes ja Haamerite suguseltsi Eesti pool mind ootamatult ette lükates tutvustas: see on see üliõpilane Tartust, kes teeb sinust oma ülikooli iõputööd. Muheledes kostis ta midagi selle tutvustuse peale. Silme ette kerkib pilt: tumedas ülikonnas, peaaegu valgete juustega ja ootamatult pikka kasvu - ma oleksin teda näinud otsekui lapse positsioonilt... Suurest aukartusest tulenev psühholoogiline barjäär eesti ühe kõigi aegade võimsama maalikunstniku ees ei lubanud mul temaga diplomitöö kirjutamise ajal ühendust võtta. (lk 8)
  • Haamer on levinuim kunstnik Rootsi eesti kodudes. Tema teosed on peaaegu alati ekspositsiooni keskmes, löövad oma mõjukuselt kõik muu üle. Liigutav oli näha pildiomanike, nii eestlaste kui rootslaste tihedat sidet oma Haameritega. Ostetud sageli kas sünnipäeva- või pulmakingiks, saadab neid tihti mälestus isikliku elu rõõmsast sündmusest. Üks Haameri lõbus ja kirev regatipilt, kus oli palju vaadata, oli olnud rootslasest politseinikule suureks toeks surivoodil. Teisedki maalid on sageli seotud eriliste legendidega, kohtumistega kunstniku endaga. (lk 9)
  • Kuigi kõige enam Haameri pilte asub Rootsi kodudes, ei olnud ta oma natuurilt diivani kohale sobivate kodupiltide maalija, tema formaadid mahuvad sageli vaevu koduseintele. Haamer oli loomult monumentalist. Paaril korral õnnestus tal end eksiilis selles osas ka teostada, luues 1960. aastate esimesel poolel monumentaalsed pannood Kumla haiglasse ja Orsa tehasesse, lisaks mõned eesti organisatsioonide tellimused. (lk 9)
  • On justkui kaks eri Haamerit, kodueestlaste aastakümneid tuttav noor Haamer, tõsiste ja tumedatooniliste inimesekesksete maalide looja, ja Rootsi-Haamer, esmajoones tuntud ja armastatud värvikate ja rahvarohkete koomiliste elupiltide maalija. (lk 10)
  • Haameri tulek eesti kunsti oli uskumatult võimas. Pallase kooli järel leidis ta kiiresti oma tee, kujutades ekspressiivses realistlikus vaimus randlaste elu. See ei olnud otsitud aines, sest saarlasena tundis ta oma kasvukeskkonda üdini. Kodumaine loomeaeg jäi lühikeseks, kestes vaevalt kümmekond aastat. Paraku on see, mille järgi Haamerit seni kõrgelt on hinnatud, kõigest ühe noore mehe kunstnikutee algus, mille tõusujoone lõikasid läbi Teise maailmasõja põhjustatud ühiskondlikud vapustused. Haameri sõnul on kõige suurem karistus ühele kunstnikule see, kui temalt võetakse ära tööriistad - kui ta lahutatakse kodust ja röövitakse sellega tema motiivid. Haameri jaoks oli kodumaa kaotus vaieldamatu traagika - kõik jäi maha. (lk 10)
  • Võib-olla kõige üllatavam on näha kunstniku 1960. aastate lõpust alguse saanud sotsiaalkriitilist realismi, mis võimendatud groteski võtmes peegeldab muutusi Rootsi ühiskonnas ja ühtlasi ka kunstniku süvenevat identiteedikriisi. Siiski sai Haamerile midagi Rootsis ka väga omaseks - need on maalilised Bohusläni kaljud kunstniku suvekodu ümbrusest, millest kujuneb meeliülendavamaid seeriaid Haameri loomingus. (lk 10)
  • Trükivalgust on näinud Ants Viidalepa jutukogumik, mis käsitleb Haamerit rahvalike vestete vormis kui suurt naljameest. Viidalepp leidis kontakti Haameri hilisperioodiga, millele on vaste tema enda loomingus - grotesksed ja paroodilised mälestuspildid. (lk 11)
  • Aeg ja maailmapoliitika kataklüsmid jagasid ühtse eesti kunsti Nõukogude Eesti ja väliseesti kunstiks. Meie senine kunstiajaloo käsitlus põhineb suures osas esimesel, sest peaaegu pool sajandit polnud paguluses loodu kättesaadav. Seetõttu on Eerik Haameri, nagu ka kogu pagulaskunsti uurimine alles algusjärgus. (lk 11)
  • Kuigi haamerlik nägemus Saaremaast on saanud ajalooks, on tänaseni alles see seletamatu lumm, mis Saaremaad muust Eestist eristab. Oma eraldioleku ja meresidemega, meloodilise keelega, kus õ-täht on tundmata, ja laheda saare huumoriga, eripärase rikka looduse, kultuuriajaloo kihistuste ja keskaegsete kirikutega on Saaremaa jäänud omaette maaks, mille puudutust ihaletakse ka mandril. Geograafiline asend on Saaremaa ajaloos olnud põhjapanev. Ta oli muistse vabadusvõitluse viimane kants ja viimane platsdarm suurtes sõdades. Siit läksid 1944. aasta sügisel viimased paadid üle suure vee, minejate seas ka Eerik Haamer. Saaremaal sündimine oli aluspõhi, millele Eerik Haamer ehitas oma elu. (lk 12)
    • Reeli Kõiv, "Eerik Haamer", 2008

Kirjutised

muuda
  • Rohukülas sündinud Enno Hallek on ainsana meie pagulaskunstnikest pälvinud tunnustuse ja auväärse koha ka uue kodumaa Rootsi kunstis, muuhulgas on ta ainuke Rootsi kuningliku kunstiakadeemia liikmeks valitud eestlane.
  • Eerik Haameriga võrreldes on Hallek juba järgmise põlvkonna kunstnik, immigrant, kelle puhul ei ole põhjust rääkida vanemaid pagulaskunstnikke vaevanud justkui kahe tooli vahel istumise tundest (Karin Lutsu väljend) – kuulumatus kummassegi, ei eesti ega rootsi kultuuri.
  • Halleki kunstitegemist iseloomustab algusest peale vaba mõte ja tavapärase lähenemise julge hülgamine. Analüütilise kunstnikuna on tal silme ees kogu maailma kunstiajalugu ning, otsides oma, küsib ta endalt otsustavalt: kes ütles, et maalima peab lõuendile? 1950ndate lõpul saavad tema maali­aluseks puutükid ja puuviljakastid, mille peale ta maalib kalu ja paneb mõnele neist kiikhobujalad.
  • Hallek näib otsivat suunda ja tasakaalu. Korduvkujundeiks saavad puust voolitud ja üle maalitud loodi kujutised, millega mõõta väärtusi, sealhulgas vaimsust. Kohtumine Halleki teosega Göteborgi kunstimuuseumi ekspositsioonis, ehtsate kruustangide vahele surutud sinitaeva kujutisega, haaras mul otsekui kõrist. Halleki väljendus on napp ja täpne, tabab naelapea pihta.
  • Muie suunurgas, lähenes ta maastikule "teaduslikult", määratledes taevasinise või rohurohelise tooni. Väljavenitatud, laiakslitsutud või katkestatud maastikes on spektrivärvides motiivi kõrval tühjad valged pinnad. Ei teagi, kumba Hallek on teinud, kas püüdnud värve kokku sobitada või neid laiali ajada sel määral, et alles jääb vaid valge valgus? Värvid ongi valgus, valgus on jumal. Isegi maalitud lillepott, rääkimata pimeduse ja valguse piiril autoportreest ("Kristuse kompleks"), omandab Halleki polaarses pildi­ruumis eksistentsiaalse mõõtme.
  • Enno Hallekit on nimetatud Rootsi popkunsti isaks. Ta on käinud oma loomingus ühte jalga ajastu uusimate suundumustega, teinud seda kuidagi orgaaniliselt.
  • Hallek on väljendanud arvamust, et esimesed Rootsi popkunstnikud olid nn Heinaturu (Hötorget) maalijad, kes harrastasid kitšiks peetud kujundeid. Hallek kitši ei karda: vikerkaarte ja päikese­loojangute kõrval on tal ka südameid, lilli ja linnukesi. Ükski motiiv pole kitš iseenesest.
  • Üks mõjusamaid installatsioone, mereläheduse ja paguluse üldistusi, on "Minu aerud Eestist ja mälestused". Kui Warhol deklareeris, et pole minevikuga seotud, öeldes, et tal ei ole mälu, siis Hallekil saab mäletamisest alguse kõik oluline.
  • Enno Hallek leiutab oma tuntuima kujundi, vineerist välja saetud kahest poolkaarest koosneva nööriga keskelt kokku sõlmitud ketta 59aastasena 1990. aastal. Lõputult varieeritav käepidemetega installatsioon saab pealkirjaks "Kaasaskantav päikeseloojang". On see horisondil loojudes poolituv päikeseketas, pooleldi paadis üles kasvanud kunstniku silma võrkkestale lapsepõlves salvestunud mälupilt (kunstnikuks saadakse lapsepõlves!), mis lõpututes erinevates, spektrivärvide kõrval nüüd ka pastelsetes maalingutes taaselustab ammu kogetud värvimängu merel? Või on see ühtlasi päästerõngas, vaimne paopaik neile, kes midagi kaotanud?


  • Maria-Kristiina Ulase näitus Arsi projektiruumis on teatraalne. Vaataja satub otse installatsiooni, laest rippuvate vineerist välja lõigatud veidrate olevuste keskele, keda määratleda polegi võimalik. Seinu katvate mastaapsete pannoode pintslijoonte rägastikest hoiavad külastajat justkui igas ruumipunktis fookuses veidrad, viirastuslikud silmapaarid. Mõnel neist on koera pilk.
  • Tema toakõrgused guaššmaalid, mille kummastavatesse fantaasiamaastikesse oli läbisegi põimitud kalligraafilisi ornamendiuperpalle ja antropomorfseid detaile, jäid meelde värvide ja kujundite seninägematu intensiivsusega. Vihjed loodusmaastikele on kunstniku loomingust juba mõnda aega kadunud. Jäänud on sisekosmos ja seda vahendav inimese kuju, keha, mis Ulase teostes on oma eheduses ikka alasti. Figuuri või mõne uude keskkonda seatud kehaosa kaudu on vaatluse all inimsuse eri tahud, vaimse ja füüsilise metamorfoosid.
  • Ulase puhul on ikka imetletud tema joonistuslikku meisterlikkust, käsitletud seda manuaalse oskusena, mis kipub tänapäeval kaduma minema. Miks on küll joonistusoskust nimetatud manuaalseks? Käsi saab ju impulsi peast, on vaid meedium. Asi võiks olla lihtsam, kui Ulas jäljendaks seda, mida silm näeb. Aga ta ei tee seda, vähemalt mitte üksüheselt. Joon on vahend, mitte eesmärk omaette.
  • Meenub kadunud Leonhard Lapin, kes õpetas terve semestri üliõpilastele ühe joone tõmbamist. Kuidas saavutada joone vahetus, täita see energiaga. Ulasel on jooni rohkem, kuid mitte ülearu. Kõik on väga täpselt paigas, midagi ei saaks ära võtta ega juurde panna, võib öelda, et siin väljendub Ulase absoluutne kuulmine joonemeistrina. Pinnad puuduvad, on vaid joonekogumid, viirutused, kimbud. Teose rütmid on täpselt tempereeritud, kompositsiooni osade ülemineku­kohtade lahendus näib ainumõeldav. Tulemus on puhas, esteetiline, kaunis. Aga mis on selle mõte, tähendus?
  • Maria-Kristiina Ulas on joonistus­vahendina kasutanud ka lõiketera. Ta on paberlõiget viljelenud 1990. aastate keskpaigast peale, olnud juhendajaks kümnetele paberlõike töötubadele. See vana idamaist päritolu tehnika mängib tumedusest vabastatava valguse, tühjuse, avadega. Paberlõige on protsessuaalne kunst, üks kujund tingib järgmise. Lõiketera tekitab joone, loob samm-sammult kujutise. Ulase paberlõigete ülespoole turritavad servad hõlmavad isepäiselt ruumi. Tasapinnalisest hakkab saama ruumiline. Loomislustis autori virtuoossuses ka selle joonest lähtuva tehnika valdajana ei ole vähimatki kahtlust.
  • Huvitav on vaadata Maria-Kristiina Ulast krokiitunnis joonistamas. Rahulikult, näiliselt kiretult, joonistusplokk põlvedel, tekib paberilehele värviliste markeritega kujutis. Eesistuva modelliga on tulemusel vaid kaudne seos. See annab joonistamiseks võimaluse, lubab nähtavaga taas mängida, trikitada – modell on vajalik, kuid ei kirjuta oma olemise ega poosiga mitte midagi otseselt ette, kuid võib hiljem anda inspireeriva niidiotsa.
  • On ka ühevärvilisi töid, mis mängivad lakoonilise silueti, kujutise piirjoone ja selle avadega nagu paberlõiked. Selline on vineerist tikksaelõige "Punane Putin" (teostanud Mart Laul), hiiglasliku vesipeaga monstrum, kelle atrofeerunud jäsemed ning sabaks keerdunud suguelundid visualiseerivad kurjuse inetu palge. Ulas on kavandanud selle soerdi hampelmannina: "Ma tahan, et punane Putin hüppaks ja kargaks just nii, nagu teda nöörist sikutada, mitte ei määraks asjade käiku." Kui see vaid aitaks lõpetada sõda! Naeruvääristamine saab olla kunstniku relvaks.
  • Maailm ei ole lihtne ja üheplaaniline, ta võib olla nihkes ja mänguline, näib ütlevat Maria-Kristiina Ulase kunst, kui vaid osata tabada hetki.



  • Dolores Hoffmanni lõputöö, 74 m2 suurune fresko tehnikas monumentaalmaal, oli esimene suur fresko pärast Kölerit. 25-aastase pea kogemusteta tüdruku hulljulgele ettevõtmisele ei ole lõputöö formaadis seniajani sündinud mastaabilt võrreldavat avaliku ruumi teost. Kummalisel kombel oli kino fuajees asunud seinamaal muutunud pärast valmimist otsekui nähtamatuks: seda ei kajastanud ajakirjandus ega mäletanud ka kunagised kinokülastajad. (lk 7)
  • Maalil on jäädvustatud mitmed tema kunstnikest sõbrad ja kursusekaaslased: pildi keskmes on Jüri Palm ja Evi Sepp, nende ees sammuvad Jüri Arrak, Henno Arrak ja Renaldo Veeber. Teiste pildil kujutatud meeste prototüübid on Sõrve kalurid, kellega Hoffmann 1961. aasta suvel Saaremaal diplomitöö jaoks materjali kogudes sõbrunes sel määral, et nad võtsid teda hommikuti merele kaasa. Noore kunstniku vaimsust iseloomustab asjaolu, et ta on pannud viimase grupi etteotsa sammuma Ernest Hemingway, kelle värskelt tõlgitud teoseid neelati ja kes kehastas toona paljude noorte jaoks päriselus kättesaamatut vabadust. (lk 8)
  • Arhitektuuri loodud maalikunstist on selle loomise hetkedel vähe räägitud ja kirjutatud ilmselt ka ellepärast, et tegu on olnud tihtipeale vaid pooleldi avaliku ruumi kunstiga: asutuste ruumidesse, kuhu nõukogude ajal monumentaalkunsti telliti, polnud kõrvalistel isikutel asja. Jäädes laiemale publikule tihti nähtamatuks, on valdkond meie oludes kaotanud oma kunagise kunstiajaloolise mõjukuse. (lk 10)
  • Kohapeal käies ning hoonete praeguste ja endiste omanikega suheldes selgus nii mõnelgi korral, et hävingu peatamisega on hiljaks jäädud vaid paar aastat, paaril juhul vaid loetud kuud. Arhitektuuriga seotud kunst, mis oma loomise hetkel on justkui määratud kestma läbi aegade, on olnud oodatust palju hapram. (lk 14)


Intervjuud

muuda


  • [Peeter Mudisti loomingust:] Seal on ka väga tõsiseid ja kriipivaid teemasid, teinekord on isegi üllatavat julmust, kui oskad seda näha. Veel on vast see, et ta räägib inimeseks olemise erinevatest tahkudest ja sellest, mida on raske sõnades väljendada ja mida on väga raske ka kujutada, aga mis ometi ütleb midagi väga olulist meile kõikidele.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Reeli_Kõiv&oldid=85142"