Tiina-Erika Friedenthal

Tiina-Erika Friedenthal (sündinud 30. augustil 1974) on Eesti kirjandus-, teatri- ja kirikuloolane.

Artiklid

Iga üksikisiku arusaamine millest iganes on ka parimal juhul õige piiratud (omad liistud!)- ja küllap veel eriti sellistes igast nurgast mitmetimõistetavates teemaringides nagu kunst või religioon.
Mis on kirik või kristlus? Minu jaoks näiteks langes kristlus kogu oma täielikkuses pikka aega kokku sellega, millisena seda oma isikus esitas minu vähese haridusega ja mitte kõige avarama mõtlemisega vanatädi, kes õpetas mulle lapsena selgeks söögi- ja õhtupalved, ent kes oli täiesti tundetu mind painanud filosoofiliste, teoloogiliste ja eksistentsiaalsete küsimuste suhtes, mille üle ma teismelisena temaga arutada püüdsin. Selleks, et aru saada, et see pilt piiratud on, oli mul vaja kogeda uusi kohtumisi erinevat sorti kristlastega, ning selleks, et mõista KUI piiratud see pilt ikkagi on – kristliku mõtlemisega selle ajaloolises ulatuses, st akadeemilise teoloogiaga.
Tänavusel jaaniõhtul kõlas Klassikaraadios 1980ndatel tehtud intervjuu ühe vanamemmega, kel oli disko kohta öelda järgmist: "Minu noorusajal olid ikka LÕBUSAD tantsud, mitte niisugune tagumikunihutamine nagu nüüd kombeks."
Aafrika mandril tantsivad nii et maa must isegi lestaadiuslaste - 19. sajandi Skandinaaviast pärit tugevalt ilmalikkusevaenuliku moraaliga luterliku sekti – tütarkogudused. Kultusfilmi "The Blues Brothers" jumalateenistuse stseenis Triple Rock baptistikirikus visatakse gospelkoori hoogsate laulude saatel steppides ja kareldes puhtast usulisest vaimustusest topeltsaltosid ning kui vaadata videoid mõne USA äratusjutlustaja ülesastumisest, ei tundugi see nii väga üle võlli naljana. Sellist kogemust tänases Eestis muidugi ei saa. Mis võiks viidata sellele, et vastus küsimusele "miks?" on tunduvalt vähem teoloogiline kuivõrd kultuurilooline.
Kui suur ja milline roll on üldse tantsul meie kultuuris, meie nn komberuumis? Kes tantsivad, kus tantsivad ja mis põhjusel tantsivad?

Pakun umbropsu, et kõige arvukamalt ja järjepidevamalt nn pidudel ja klubides, ning kui tegu pole spetsiaalse "retroüritusega" - vanurid, siin teile teie 80ndate disko - siis on tantsijate vanus nii umbes kuni 35 (kommentaar internetiavarustest: Irw keskeakriis. Suht kentsakas oleks vaadata 40 aastast mutti klubis tantsu löömas.). Põhjuseid ei tule otsida kaugemalt kui bioloogiast ning kui religioon kujutaks meil siin endast looduse aastaringi pühitsemist, siis küllap oleks vanusele ca 16-25 ette nähtud omad tantsud. Hõissa, paljunemine!

[L]evikult teine koht, kus Eestis tantsitakse, on – huupi pakun jälle – rahvatantsurühm, mis treenib järgmiseks tantsupeoks. Mu õde ühines ühe sellise grupiga ja ma läksin teda sinna Jõgevale vaatama. Ja panin esimest korda tähele, et eesti rahvatants – selle olek ja sõnum - sõltub sellest, kes tantsib.

Mulle oli see kogu aeg tundunud pisut selline, noh, memmelik või lapselik. Jõgeval vaatasin, kuidas noored - u 16-25 aastased - tantsivad ja sain aru, mille pärast tantsitakse. Kelmikalt ja peibutavalt välkusid kehaliikmed ja lilledega ehitud juuksed, jalad trampisid ja lendasid, uljalt haarati teineteisest kinni, kepseldi sammukest-paar kaugemale, siis jälle tagasi jne. Kes oleks võinud arvata, et eesti rahvarõivas seesugust asja võimaldab? Ma kahtlustan, et nad oleksid võinud tantsida ka neid lastele ja memmedele kavandatud tantse ja tulemus oleks ikka sama olnud - seksikas.

Aga tantsida võib nii noore kui vanana ka teistmoodi. Puhtast rõõmust võib inimene hakata tantsu lööma. Ühtviisi nii usulisest joovastusest kui täiesti maisest rõõmust. Tänulikkust Jumala või Looduse või mille iganes ees saab väljendada tantsides. "Kas midagi halba juhtus?" "Ei, miks?" "Aga miks me siis tantsimast lakkasime?" vahetavad kaks ultra-ortodokssesse hassidistlikku sekti kuuluvat juuti repliike filmis "Ushpizin" ning vihuvad vaheldumisi käsi kõrgele heites ja plaksutades edasi tantsida – väljendamaks ja välja elamaks oma rõõmu elust Issandas ja tänu Issanda ees ootamatu kingituse eest.
Kas poleks tore, kui me tähistaksime vabariigi aastapäeva ühise tantsuga töökohtadel ja kodudes, või väljendaksime tantsides oma rõõmu kevade saabumise üle pärast rasket talve, spontaanselt ja ilma alkoholi abita, tänaval naabrite ja suvaliste vastutulijatega lõimudes?
Sarnast kahetsust olen tundnud iga kord, kui olen kuulanud eestlasi esitamas hoogsamat sorti gospelmuusikat või sattunud karismaatilise koguduse kogunemisele, sest jääb vägisi mulje, et tooniandval osal eestlastest hakkab keha vaimsetest protsessidest nähtavalt osa võtma alles alkoholijoobes. Muidugi leidub religiooniloos näiteid selle kohta, kuidas joovastavate vahendite ohtralt pruukimine võib olla üheks või teiseks rituaaliks lausa ette nähtud, ent kristluse raames oleks see ilmselt natuke liiga julge uuendus.
Eesti uued ja vanad kirikuhooned on üldjuhul kasutuses ka kontserdikohana (või ka näituseruumina, teatrisaalina) – st sama ruumi kasutatakse erinevatel aegadel nii jumalateenistusteks, koguduse muudeks tegevusteks kui ka kunstiüritusteks. Tartu Jaani kirik on sellisel moel kasutuses väga intensiivselt – lisaks kontserdile ja teatrile on ette tulnud ka tantsuetendusi. Igat asja kirikuhoonesse esinema lasta ei peeta muidugi sobilikuks, ent mis on või pole sobiv, selle üle otsustab üldjuhul konkreetse koguduse vaimulik ja nõukogu vastavalt oma paremale äranägemisele. Tartu Jaanis on ära öeldud nt moešõule, mäletan ka, et kogudusesisese mõõduka arutelu ärgitas mingi perioodi kiriku kõrvalruumi rentinud "vabastava hingamise" grupp.
Põhimõttelisi küsimusi, mille üle kõikidel aegadel on arutatud ja vaieldud, on kaks. Kas tuleks aktsepteerida ja lubada kõike, mis pole otseselt vastuolus kristliku sõnumiga, või tuleks aktsepteerida ja heaks kiita vaid seda, mis otseselt tunnistab ja toetab kristlikku sõnumit? Teine küsimus on esimesega lahutamatult seotud - mis on kristliku sõnumi muutumatu ja vältimatu tuum ning mis on ajast-kohast sõltuv nö välised elemendid, mis võivad olla kord nii, kord naa, siin nii, seal naa, minu arvates nii ja sinu arvates naa?
Kui jutt ei käi aga kirikuhoonest, vaid jumalateenistusest kui liturgiast, ning küsimus on suunatud tantsule jumalateenistuse raames, siis siin on valikute vabaruum tunduvalt väiksem. Erinevates kirikutes ja koguduses käib see erinevat moodi (osadel kristlikel kirikutel pole spetsiaalset hoonet ega mingit formaalset korda olemaski), aga sellises kirikuinstitutsioonis nagu EELK toimub tavapärane, nö peajumalateenistus (kirikupühadel ja pühapäevadel) nii, nagu EELK parajasti kehtiv peajumalateenistuse kord ette näeb. Nii peaks olema kindel, et eesti luterlane suvel maakodule lähimasse kirikusse minnes ei satu vastamisi täiesti tundmatu programmiga. Variatsioonid on lubatud kitsastes raamides ning suuremad muudatused saavad toimuda vaid läbi liturgiareformide.
Mõiste "liturgiline tants" on täiesti olemas selles mõttes, et seda kasutatakse. Tantsu üle liturgia sees on arutatud varasematel aegadel ja arutatakse enam või vähem kirglikult ka tänasel päeval.

Teadaolevalt on varajases kristlikus kirikus siin ja seal tantsulisi elemente jumalateenistuse osana ette nähtud ja see võis olla mingitel aegadel ja kohtades isegi väga levinud. Nt kreeka kirikuisa Basileios Suur (ca 330-379) on öelnud selle kombe toetuseks: "Mis võiks olla veel õndsam kui siin maa peal imiteerida taevaste inglite ringtantsu?" Ta kasutab sõna "tripudium", mis tähendab antiigis pidulikku ja tõsist rituaalset tantsu.

Reformatsioon asetas jumalateenistuse fookuse otsustavalt sõnale ja usutõdede intellektuaalsele taipamisele ning seega pidid kõik teised meeled protestantlikult teenistusel siivsalt tukkuma, et kõrv seda tähelepanelikumalt jutlust, õpetusvormeleid ja laulu kuuleks. Pietism süvendas vastumeelsust igasuguse "tilulilu" vastu sageli kuni järsu eituseni, tõmmates terava joone kristlikuks eluks ja teenistuseks hädavajaliku ning selle jaoks ülearuse (ja seega kahjuliku) vahele.
20. sajandi lõpupoole on tantsu teema üles kerkinud praktiliselt kõikides kristluse vooludes – sh nii katoliku kirikus kui luterlikes kirikutes ning vastavalt sellele, kus aga entusiaste leidunud on. Nt Norra luterlikus kirikus oli "liturgiline tants" kõne all kümmekond aastat tagasi toimunud liturgiauuenduse käigus ning "liturgilist tantsu" loodi ja katsetati mitmetes kogudustes. Võib üldistavalt öelda, et tantsulise liikumise sobivuse üle jumalateenistuse osana on siin ja seal tuliselt vaieldud, on olnud nii pooldajaid kui vastaseid nii ajaloos kui tänasel päeval. On ainult tore, kui sel teemal ka Eestis mõtteid vahetatakse.
Mida aga peab ütlema, on, et mis puutub EELK-sse, siis ükskõik kui suur võib olla üksikisikute arvamusvabadus ja tolerants teoloogilise isepäratsemise suhtes – üldine veendumus on, et peajumalateenistuse kord on see koht, millega ei tasu ilma tungiva hädavajaduseta ja eelnevalt üheksa korda mõõtmata mängida. See näib olevat asi, mis kannab inimeste jaoks mh ka seda sõnumit, et mõned asjad elus on püsivad ega muutu iga natukese aja takka tundmatuseni uueks. Igivanad ja kohati ikka väga kipakate sõnadega laulud ning tänase inimese jaoks kummaliselt kõlavad lausumised kujutavad endast osa sellest pagasist, mis ühendab tänaseid koguduseliikmeid eelnevate sajandite omadega. Muidugi toob see asjaolu ühtlasi kaasa selle, et kui kirikukauge inimene astub nö värske lehena ühel kenal pühapäevahommikul luterlikku kirikusse sisse, siis võib tal olla väga suuri raskusi selle vanamoelise veidruse barjääri ületamisega, millega ta seal paratamatult vastamisi satub...
Meil ei ole kõigil samade kunstivormide ja nende konkreetsete esitustega sarnane suhe - ühele huvitav ja inspireeriv võib teisele olla piinavalt igav või suisa vastumeelne. Kunstiüritust saab vastavalt maitse-eelistustele ise valida, peajumalateenistust mitte. Aga muidugi, peale "peajumalateenistuse" on olemas ka sellised asjad nagu "eriteenistused". Ja need saavad olla ka nö niši-üritused. Tartu Jaani kirikus toimub nt paar korda aastas regilauluteenistus. Entusiastid on välja töötanud vastava korra, mis järgib küll sisuliselt EELK teenistuskorra struktuuri, aga kõik käib regivärsis ja viiakse läbi eeslauljatega. Kellele ei meeldi, lihtsalt ei osale. Mulle väga meeldib – ausalt öeldes palju rohkem kui see tavakord.
Tants kirikus on üks teema, teine on kunsti ja religiooni omavahelised suhted laiemalt. Ja siin tuleks ehk kasuks meelde tuletada, et nii nagu kunst ei asu mitte üksnes kunstisaalis, ei ole ka religioon kuidagi ruumiliselt piiratud. Usk ei ole suletud kirikusse ning seepärast saavad ka usk ja kunst omavahel läbi käia sõltumata sellest, millised on nende suhted kirikuhoones.
Kirikuhoonel ja selles toimuval jumalateenistusel on oma roll mängida. Ja see roll ei ole mitte üksnes ja esmajoones üksikisikule usuliselt inspireeriva keskkonna loomine, aeg ja koht individuaalseks dialoogiks ja kohtumiseks Jumalaga. Võiks öelda, et jumalateenistus on pigem kogukondlikus kontaktis olemine – kohtumine Jumalaga kogudusena, koosviibimine kaasinimesega ja kaasinimese jaoks. Mitte üksnes ennast vaid (ka) üksteist usus toetades.
Teispoolsusega individuaalses kontaktis olemise tunnetamise, isiklike otsingute ja mõtiskluste koht võib olla (ka) kusagil hoopis mujal: vaikses kirikus, metsas või mere ääres, muusikat kuulates, pilti või kuju vaadates, teatrietendusel, või – miks mitte - ise tantsides või kaasa elades professionaalsele tantsuetendusele. Kunstiesitus ei pea selleks olema ei teadlikult religioosse sisuga ega ka mitte aset leidma kirikus selleks, et toimida religioosse kanalina sellele, kellele need asjad sellisel viisil nö "lahti on".
Nii kunst kui religioon tegelevad inimeseksolemise küsimustega ning nende tajutavad väljendused – kunstiteosed, sõnad, rituaalid - võimaldavad end isikupärasel viisil sisustada, mõtestada ja interpreteerida. Kes on mõlemale avatud, selle jaoks ei pruugi kunst ja religioon kuigivõrd erinevad asjad ollagi…
- Tiina-Erika Friedenthal, "Miks kirikus ei tantsita?", ERR, 03.08.2017